Ka kõige nõmedama algusega pidu võib lõppeda toredasti. Kuid seda juhtub väga harva, näitab Jüri Kolgi jaanijutt.

Kui me Auraga tema perekonna jaanitulele jõudsime, olid esimesed õlled juba avatud. Ettevalmistused siiski veel käisid. Inimesed saalisid šašlõkkide, vorstide ja salatitega, kaks umbes viiekümneaastast meest püüdsid kiletükki katuseserva külge kinnitada. Vaevalt et sadama hakkab, aga tuppa taganeda ei sobi mingil juhul. Kõigeks peab valmis olema. Sauna tagant kostis saagimist ja klopsimist. Muru oli värskelt niidetud.

„See on Xavi, mu uus kallim!“ tutvustas mind Aura. Naeratasin kohmetult. See „uus“ jäi kohe kõrvu kriipima. Ja noh, Xavi samuti.

„Kuradi nõgi,“ pomises üks kummise olekuga loikam. Selline pikkade jäsemetega lontrus, kes tundub täiesti lõtv, aga võib sulle kahelt meetrilt välkkiirelt lõuga sõita ja leiab selleks tõenäoliselt põhjuse. „Nagu meil oma külas mehi ei oleks.“

Aura vist ei kuulnud seda, ta kallistas parasjagu ema ja too ütles midagi. Kas hakata seletama, et see oli nali, et ma ei ole Xavi, vaid täitsa tavaline maavillane Jüri, mitut põlve korralike tõupaberitega eestlane? Aga miks ma siis nii välja näen? See, et ma nii välja näen, oli tekitanud kiusatuse ennast aeg-ajalt Xavi või näiteks Paolona tutvustada. Ja nüüd maksab see mulle kätte. Oli siis Aural vaja see loll nali oma sugulastele hambu visata?

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: