Jüri Kotšinevi kirglik suhe Venemaaga

Kadri Kõusaar käis piknikul sõjaajaloolase ja miniatuurimeistri Jüri Kotšineviga.

Ei tea, kas Eestimaa pinnal leidub kedagi teist, kes Venemaa minevikku, olevikku ja tulevikku nii südamesse võtab kui Jüri Kotšinev. See ei ole analüütiku katse mõista kaost või teadlase lapselik õhin – Kotšinevi suhtumine Venemaasse on kirglik ja isiklik, Venemaa on talle nagu ülekäte läinud armastatu, võluv ja halastamatu femme fatale. Vahel on Kotšinevi õlad Venemaa ajaloo koormast längus – kui aga võtta teemaks Potjomkini-taoline karismaatiline kangelane ja vapper sõjamees, süttib Jüri silmis vaimustunud tuluke. Ent kõige hellema pai saab ­Jüri hing miniplastika kallal nokitsemisest ja mõtterännakutest Aleksander I ajastusse.

Oma raamatu “Kahepäise kotka tiiva all” sissejuhatuses räägid, et said kirjutamiseks inspiratsiooni isiklikest kokkupuudetest nn kaduvate inimestega. Nendest peegelduv õilsus, väärikus ja jumalik ettehooldus inspireerisid sind kirjutama. Osalt on kogu su raamat järelehüüe nendele kaduvatele väärtustele – vaprusele, õilsusele...
Kaks aastat tagasi Rein Helme mälestuskonverentsil rääkisin baltisakslastest Napoleoni sõdades ja lõpetasin oma sõnavõtu sellega, et nad olid eelkõige oma ajastu inimesed. Neid iseloomustas peen moraalikoodeks, kohusetundlikkus ning autunne – kõik see, mis on tänapäeval metsik defitsiit. Hakkasingi oma juurte otsimise ja sõjaminiatuuridega tegelema mitte seepärast, et olla Liivimaa esimene ratsutaja, vaid seepärast, et oleks midagi hingata. Õhk oli nii läppunud, et pidin endale looma oma hapnikutoa – moraalse õhustiku.

Sinu jaoks lõppes “õige” Venemaa 1917. aastal. Nõukogude šokist pole siiani välja tuldud. Samas: kas allakäik on ainult Venemaa probleem? Vaimne laostumine ja idiotism õitsevad ju igal pool. Äkki on tegu maailma ülerahvastumisest tingitud iseregulatsiooniga?
Olen sellele tohutult palju mõelnud. Põhiküsimus on ju tegelikult MIKS. Leiutasin endale Venemaa geopoliitilise arengu kontseptsiooni. Normaalne liikumine oleks põhjast lõunasse – Rjurikust Bütsantsi. Ajalugu tõmbas aga sellele kriipsu peale ja Venemaa sattus ka ida-lääne mõjuvalda. Aga “õige” Venemaa versus bolševistlik-kommunistlik ­Venemaa – ütleksin nii, et pärast 1917. aastat elab Venemaa väljaspool oma geopoliitilisi piire. Enamik “õigest” Venemaast – haritlaskond ja endine aristokraatia – elab väljaspool Vene riiki. Nii kaua, kui need inimesed elavad, Venemaa kestab. Mitte ei ole kaks Venemaad, vaid üks Venemaa, aga ta on surutud Venemaa piiridest välja. Ja neil “õigetel”  inimestel on häbi, et maailm tunneb eelkõige bolševistlikku Venemaad, mitte aga kultuurset ja õigeusklikku Venemaad.

“Kahepäise kotka tiiva all” viimased peatükid kannavad endas klassikalise tragöödia paatost ja meeleheidet. Põimuvad õnnetud juhused ja segased inimloomused...
Jah, 1917. aastal oli kõike seda fataalselt palju. Ilmselt oli tegu Jumala tahtega, sest teinekord oli kõik mitte isegi päevade ja tundide, vaid minutite küsimus. Kõik kukkus kokku nagu skeemi järgi, justkui ettemääratult. Nikolai II oli liiga hea ja pehme iseloomuga – harrastusfotograaf ja -kunstnik. Ehk oleks ajalugu kujunenud teiseks, kui 1917. aastal oleks troonil olnud Nikolai I taoline kindla käega poliitik. Miskipärast mõtlen, et Jumalal oli omale meelepärase rahva sigadustest nii k õrini, et vat tegigi ära – lasi bolševikud võimule. Peale Jumala tahte ei oska ma 1917. aastat kohe millegagi seletada. Prantsuse revolutsioon oli ju ka palju jõhkram ja verisem kui režiim, mida ta kukutas. Revolutsioonid on ikka jõhkramad, kusjuures humanismi ja progressiivsuse huvides – see on üks ajaloo paradokse. Midagi nii jubedat kui 1917. aasta ­pole Venemaa ajaloos ei enne ega pärast toimunud. Lähedale oleks ehk saanud miljonite vabastatud pärisorjade raev, kui 1825. aastal oleks õnnestunud dekabristide ülestõus.

Oled parandamatu monarhist?
Jah, see on ju sajanditega paika loksunud. Tõde on jumalik substants – kuidas siis saavad 101 inimest hääletada seda, mis on tõde. Ma ei mõista demokraatiat. Mulle on öeldud, et ma kirjutan klassipositsioonilt. Kurat, kogu vene klassikaline kirjandus on klassipositsioonilt kirjutatud. Kui Dostojevski oleks olnud talupoeg, siis ei oleks ta olnud Dostojevski. 70 aasta jooksul oleme aadelkonna kohta lugenud igasugu jama ja punapropagandat – aadlikest on tehtud vereimejad ja riigivaenlased. Tegelikult oli ju aga aadelkond pühendunud riigi ülesehitusele, kultuurile ja kunstile. Seda on mõttetu eitada. Vseviov ütles, et iga vana on uue algus. Aga küsimus on, millise uue – peame ju siiani nõukogude resultaatidega võitlema. Meie enda pronksiöö oli ju hea näide narodniklusest, mis algas Aleksander II reformidest ning kulmineerus bolševistliku riigipöördega. Alati on ju lõhkuda meeldivam kui üles ehitada. Trotski ütles, et kui me ajaloo areenilt lahkuma peame, siis lööme ukse sellise pauguga kinni, et maailm lendab tükkideks. Njah, nii läkski... Kui likvideeriti kulakud kui klass, ja hobune kui klass, siis taheti ju ka likvideerida naine kui klass. Kuid siin on üks “aga”. Alati on ju peremehed olemas. Ühed on ikka võrdsemad.

Võib sattuda valgustatud monarh, aga valgustatud massi pole olemas?
Jah, aga valgustatud monarh on hea ainult valgustatud rahvale ja valgustusajastul. Kui praegu leitaks kusagilt üles üks Romanovitest ja pandaks Venemaa troonile – mida see muudaks?

Oma raamatus rõhutad siiski ka kõrgklassi ja põhimassi teineteisest võõrandumist. Vist kusagil polnud nendevaheline distants nii suur kui Vene keisririigis?
Jah, Vene keisririik oli selles suhtes tõesti erinev ka oma lähinaabritest. Näiteks oli Rootsi kuningriigis neljas seisus esindatud Riigipäevas juba siis, kui vene pärisorjast talupoeg oli kõigest mõisniku tööloom.
Klassideta ühiskond on mõistagi paratamatus, kuid mulle isiklikult see ei meeldi. Üleüldise võrdsustamise käigus on eliit kaotanud sajandite vältel kogu ühiskonnale eeskujuks olnud käitumise. Tulemus on moraalse lati langemine kõigi jaoks. Samuti on klassideta ühiskonna puhul vähenenud iga ühiskonnaliikme vastutus oma sõnade ja tegude eest. Klassiühiskonnas olid igal grupil oma kindlad käitumistavad ning asi toimis harmoonilisemalt kui praegu.
Ma ei julge väita, kas inimsus ja inimlikkus täiesti kaovad, kuid see, mida tulevikus hakatakse inimeseks nimetama, erineb olulisel määral sellest inimese määratlusest, mis oli käibel veel 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Ega me ometi ajalugu ei romantiseeri? Ajaloolistel maalidel ei vaata ju meile vastu mädanenud hammaste ja täitanud parukatega tüübid – näeme enamasti paraadpilti?
Jah, kuid just see näitabki kõige kujukamalt, milliste esteetiliste kuvandite ja telgede poole püüdlesid omaaegsed t egijad. Kujutleme nüüd aga 21. sajandi kangelast või koondkuju: klapid peas, tossud jalas ja Coca-purk käes. Mis meile sellelt pildilt vastu vaatab? Ei muu kui juhm tarbimine. Suure Conde’i või prints Ruperti portreed kehastavad hilis-renessansi ideaale – vapper sõjamees oma kuninga ja riigi teenistuses, õilis sõnapidaja ja nii edasi. Kus on siin tarbimiskultus? Austati hoopis teisi väärtusi. Muide, väga tihti vastaski mõni ajaloopersoon ideaalile. Näiteks toosama prints Rupert Inglismaa kodusõja ajal 17. sajandi keskel.

Dekadentsi sümbol on vaatepilt, kuidas sajad inimesed ootavad tundide kaupa mitte paavsti, vaid Pamela Andersoni või David Beckhami möödumist...
Just. 19. sajandil oli õhk puhtam. Elas teine “rass”, teine inimene. Sõnadel ja kirikul oli teine kaal. Saadi aru, et inimene pole kõige keskpunkt. Oli olemas teine tasand. Enne oli Jumal ja riik, ja alles siis tulid sina. Parem oli saada kuul rinda kui perse – surra tuli väärikalt, sellega lepiti, seda võeti fatalistlikult.Vene jalaväe fatalism on muidugi legendaarne – Lääne-Euroopas mõistmatu, kuna luterlus on individualistlikum kui õigeusk.
Praegu on tõusulainel islam – kahjuks aga paiguti pikitud narkokaubanduse ja kättemaksuideedega.

Su põhihuvi on napoleoonika.
Jah, Aleksander I epohh – vene kultuuri kuldajastu. Siis sai Venemaa meheealiseks, samas oli alles vana ja arhailine. 1812. aasta sõda oli üks väheseid kaitsesõdu, mida Venemaa pidas. Kuidas kogu vene armee Borodino all ühiselt palvetas, reamees ja kindral kõrvuti... Vot seal said hinged üheks! Nõnda vabastati maailm Napoleoni ikkest! Kui sakslased tahtsid 1814. aastal kättemaksuks ­Pariisi maha põletada, siis Aleksander I keelas selle ära. Ta oli ­suuremeelne.

Ausõnade ja duellide aeg...
Duellireeglistik tekkis ju alles Aleksander III ajal. Kuna oli ju teada, et duelle nagunii peetakse, siis tehti vähemalt reeglid. Peaasi oli aga see, et igaüks vastutas oma sõnade eest. See distsiplineeris.

Mis võiks tänapäeval selle asemik olla?
Mitte midagi.

Raha?
Raha ei pruugi ju moraali ja eetikaga ühes vankris olla. Raha tuleb ja läheb, aga elu ja suhe Jumalaga on sul üks. Ja kuna mul pole paremat maailma võtta, olengi ajalukku ära põgenenud. Seal ma saan elada...

Ühtlasi oled aidanud puhtaks pesta ka mõnda persooni, keda on asjatult mustatud...
Jah, näiteks Paul I – ta on üks laimatumaid valitsejaid Venemaa ajaloos, ja täiesti teenimatult. Kõik sai alguse sellest, et Katariina Suur ei tahtnud võimu ära anda ja proovis oma poega, tulevast keisrit Paul I isegi mürgitada, seejuures levitades kuulujutte, et Paul on idioot ja värdjas. Ühel päeval olin sellist materjali juba nii palju lugenud, et lihtsalt viskas üle. Otsustasin Pauli kaitseks välja astuda. Ta tegi ju sõjaväe jaoks nii palju. Just Paul muutis sõjaväekohuse 25-aastaseks, enne teda oli see ju eluaegne. Paul asutas sõjaväehospidalid ja invaliidiühingud....
Potjomkini küla on teine väga levinud müüt. Aga tegelikult ju polnud Potjomkini küla olemas! Potjomkin liitis Krimmi Venemaaga, rajas sadamaid ja linnu, edutas õigeid inimesi. Mis pagana Potjomkini küla!
See on sama hea kui öelda, et Napoleon oli lühikest kasvu. Tegelikult oli ta 1.68, mis oli oma aja keskmine kasv. Lihtsalt Napoleoni maaliti alati kaardiväe taustal – jalakaardiväkke võeti aga kõige pikemaid me hi, üle 1.80, pluss neil olid sulgedega mütsid peas...

Kas see, et kasvav põlvkond ei jaga ajaloost halligi, on üks egoismi vorme? Sul on oma blogi ja oma elu, sealt kaugemale pilk ei küüni.
Tjah, mõni inimene mõtleb nagu haikala, mälu on paar sekundit. Okei, inimesed elavad, lõhki ei lähe, üle ei kee. Aga kas need on enam inimesed?
Unustatud on liiga palju seda, mis on üldinimlik.

Loll ei näe kive, mille otsa tark komistab. Kuidas sa ajaloolisi filme suudad vaadata?
Ega ma end eriti välja lülitada ei saa.Hiljuti nägin inglaste tehtud dokumentaalfilmi Nikolai II troonist loobumisest: ühel vene staabiohvitseril oli seljas Ida-Saksa munder. Hahaa, no millest me räägime?
Pettumus oli ka prantslaste kümnete miljonite eurodega toodetud sari “Napoleon” – nii hiiglaslike summade eest oleks võinud rohkem vaeva näha.
Samas näiteks Bondartšuki “Sõja ja rahu” kolmas osa on üks kõige võrratumaid ajastukirjeldusi, mida tean.

Palun nimeta kolm tegelast vene ajaloost, kellega oleksid kõhklematult nõus luurele minema.
Luurele läheksin neist väga paljudega, aga kui just kolme nimetada, siis kindral Dohturoviga (1812. aasta sõja kangelane), Stolõpiniga (üks suuremaid vene poliitikuid läbi aegade) ning lõpuks keiser Paul I-ga (aumees, keda sai usaldada).

Kogud ka kõiksugu anekdootlikke ajalooseiku. Palun räägi lõpetuseks midagi naljakat...
Keisrinna Anna Ioanovna aegne salakantselei ülem Andrei Ivanovitš Ušakov (1670–1747) oli üks kummaline tegelane... Nimelt oli tal komme patustanud aadlikke enda juurde õhtusöögile kutsuda. Ušakov istus laua ühes otsas, külaline teises. Keset einestamist lasti aga külaline kruvisüsteemiga põranda alla, seejuures kinnitati tema käed ja jalad mehhaaniliselt tooli külge. Pool keha jäi maa peale, samal ajal kui alumist poolt hakati piitsaga nüpeldama. See oli Ušakovi meetod patustanud aadlikke karistada. Samal ajal kui piitsa said, pidid Ušakoviga sulnist vestlust jätkama...

Jüri Kotšinev
Sündis 1960. aastal Tallinnas. Vene ja Gruusia juurtega, ent neljanda põlve eestimaalane – Loodearmees sõdinud vanavanaisa jäi 1920. aastal Eestisse.
Lõpetanud Tallinna 1. keskkooli ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi vene keele ja kirjanduse erialal.
Tegelenud vehklemisega ja on meistrikandidaat espadronis.
Uurinud Venemaa ajalugu rohkem kui 30 aastat.
2006. aastal ilmutas Venemaa ajaloost 392-leheküljelise mastaapmõtiskluse “Kahepäise kotka tiiva all. Venemaa hiilgus ja hukk. 862–1917” (Koolibri, 2006).
Peagi on nii eesti kui vene keeles korraga ilmumas “Borodino. Kahe keisri kaardivägi” (Koolibri, 2007).
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liige. Erihuvid: Venemaa 1812. aasta isamaasõda; mundrite ajalugu.
Alates 1999. aastast tegeleb ajaloolise miniatuuriga (5–10 cm kõrgused miniskulptuurid). Figuure erakollektsioonides Eestis, Moskvas, Poolas, USAs, Kanadas, Saksamaal, Austraalias ja muuseumide püsiekspositsioonis: Peeter I majas, Palmse mõisas, Räpina muuseumis, Laidoneri muuseumis (Narva 1700. aasta lahingu dioraam umbes 120 figuuriga), Borodino lahingu panoraam-muuseumis Moskvas.

Näitused:

• Laidoneri muuseumis septembrist 2003 jaanuarini 2004: “Kahe keisri kaardivägi” (120 figuuri, täielik ülevaade Aleksander I ja Napoleon I kõigist kaardiväeüksustest). 2007. aastal ilmub kirjastuselt Koolibri raamat fotodega nendest figuuridest.
• Deco galeriis 2004: “Kahe keisri kaardivägi” + antiikmaailma sõdurid (30 figuuri).
• Peeter I majas 2005: tuntumaid valitsejaid Idast ja Läänest (45 figuuri)
• Deco galeriis 2006: “Valged” (Vene valgekaartliku liikumise võitlejad).
• 15. juunil 2007 avatakse Peeter I majas näitus “Tuhandeaastane Venemaa”.