Jüri Pino ja Karl Martin Sinijärv, „Sigalahe suvi”
Mis juhtub, kui keskealised mehed hakkavad ette kujutama, kuidas nad sõda mängiksid? Kui mõdulembesed, raske kaalu ja kerge sõnaga mehed ei jaksa tegeleda LARPi või pikamaamatkaga? Lahendus: taastoota poisilikku seiklusluulu.
Sigalahe on koht mere ääres. Kaks vaenutsevat kampa, suvi, pantvangide võtmine, värkse õhk ja munaroog. Pino ja Sinijärve kahasse kirjutatud suvejutu kirjanduslik keskkond klikib poisteklassikaga (Twain, Raud), tegelaste nimed germaani ja skandinaavia mütoloogiaga. Plot on sama, mis A-rühmal. Kellelgi oli kirjutades lõbus. Teksti katalüsaatoriks on lõdvarandmemöla: “Käik oli nad toonud kolme sammu kaugusele enne nähtud seanäoga mehest ja koeranäoga koerast”(lk 79). Vähenõudlik, ajaraisuromaanile kohane.
Oleme kurjad ka: süžee põnevamaid kohti lahendatakse liiga palju dialoogidega. Fantaasia käib lõpuks keelest üle. Sündmustik lapitakse liiga tihti plirtsadi-plärtsadi kokku. Mida sa, mees, räägid, kui näidata ei viitsi!
