Jüri Üdi tundmatu luule
Hiljaaegu tuhises üle Eesti kirjandusmaastiku tuulispask seoses Juhan
Viidingu omaste keeluga avaldada J.V. lembeluulet kogumikus "Kahekesi". Juhtus
pretsedenditu - koostaja Doris Kareva ja kirjastus võtsid keeldu kuulda ja
koguteos ilmus rohkete valgete lehtedega, millel viited, kust just seda või
teist J.V. luuletust võib leida, mis algselt kogumikku "Kahekesi"
mõeldud.
Igasugu tuulispask pole kuigi teretulnud, aga seekordne tundus
mulle kuidagi õigeaegne. Eesti hoogsalt nooreneva ja rõhutatult Contra-keskse
luuleilma kohale kõrgus ühtäkki George Marrow (Jüri Üdi) helendav vari nagu
Hamleti isa vaim. Meeldis seda enam, et umbes samal ajal tegin ootamatult
õnneliku leiu: "Ei ole lõppu raamatute riiulil..." (Jüri Üdi).
Minu
Kassisaba kirjandusliku kodu esikus elab kah üks riiul. Sellelt riiulilt, mis
juba aastakümneid esikus rahumeelselt elab võib peale tolmu ja raamatute leida
hulganisti muudki - üksikuid kindaid, mõlkis gloobuse, saapapaelu, naelu etc.
Ükspäe, ennäe! leidsin ühtäkki paar tosinat Jüri Üdi teksti, dateeritud
aastatega 1965-68. Aimasin, et need on kusagil alles ja olin lapsemeelselt
rõõmus, et mu aimus tõeks osutus. "Käsikirjad ei põle!" hõikasin justkui Woland
ja asusin õhinal tekstide kallale. Aeg neid tekste muidugi muutnud on, aga
nõnda see peabki olema.
Kunagi talvel, tundub et kolmkümmend aastat tagasi
panime Jüri Üdi esimest oma kogu "Detsember" koos Juhan Viidinguga ühel
nädalavahetusel kokku just minu pool "Kassisabas". Olin talle pisut rohkem kui
sekretär-masinakirjutaja. Olime õige lähedased sõbrad ja see sõprus on mulle
kallis tänase päevani. Seekord jätsime täiesti teadlikult enamiku neist
luuletustest, mis nüüd oma suureks rõõmuks leidsin, sellest kogust välja. Ei
leidu neid ka Hasso Krulli koostatud suures mustas raamatus "Kogutud
luuletused."
Ühe möödunud sajandi eesti luule suurkuju Artur Alliksaare
luulepärand jäi valdavalt käsikirja, aga on nüüdseks pea tervikuna ilmunud ja
seda on Guntars Godinš juba jõudnud edukalt lätindadagi. Juhan Viidingul,
Krauklise isal, vedas veidi teisiti - enamik luuleloomingust õnnestus trükki
sokutada. Loomulikult töötas selle kasuks ka seesmine tsensor, paljude eesti
loomeinimeste karm kaaslane ENSV aegadel.
Et oma rõõmu mitte endateada
jätta, vaid seda teiste luulesõpradega jagada, võtsin ühendust Riina
Viidinguga. Üheskoos vaatasime tekstid läbi. Ta lubas need lahkesti trükkida
lasta. Ja nüüd, hea EE lugeja, on mõned seniavaldamatuist otsekui hilinenud
jõulukink su silme ees. Loe ja imesta!
köis on tõrvane hirmust
kõrbenud suhkrust naised
öiti laulavad kui kassid
rohus
mismoel kadus õnne korsett
mingitud imik jalutab
müües
möödujaile rebenenud rinnahoidjaid
tuul tõmbab elu läbi
on moosipurkide
kleep
läbi eluaegse söestunud magususe
hirm pingutab püksirihma
nii
siin kui igal pool
selle viljakuivati seina äärde
suren mürgise
vampiirina
iga kord
baarikapp
on hämmastav su intellekt
kord
ütles konjakile sekt
kust kadakale leida riim
teab üksnes
kadakmarjaviin
kus hulgub krvameelne lits
võib öelda meile
slivovits
miks ulub palju hääli öös
ehk aimab sõbrake šartröös
P>
kus sinetav on taevakumm
teed sinna pääst teab kange rumm
kus
ripub jäme poomisnöör
teab öelda venivaim liköör
mind rahus laske olla
siin
kes öelda võis - benediktiin
te pange laulule kord piir
nii
kuskilt piuksatas kefiir
kuid kus on kurvameelne lits
teab siiski
ainult slivovits
kus kadund nüüd su intellekt
nii küsis konjakilt kord
sekt
Toompea
Oh ütle mulle tume kants
Kus on küll sinu
elegants
Oh Hermann kasu lipust kallist
Mis on ta on ju udus
hallis
Udus hallis on ju ta või mis
Mööda müüri nõrgub tema punav
piss
Ilus hoone seisab loss täis siirupit
Katedraalis hulgi põleb
viirukit
Ühel majal märkan mälestusetahvlit
Peatus siin kord Peeter, kes
juba tundis kahvlit
Küll kunagi see maja varjas Peetrit
Nüüd vööruses
joob vana naine eetrit
Su tänaval on pood ehk gastronoom
Tean Toompea et
sus elab igikaval gnoom
Ja enne veel kui mere tilgatumaks joon
Ütlen
sulle Toompea gnothi seauton
mu luuletus on konstruktsioon
ning
sellepärast klaasist joon
jooki, mida teate hästi
nii kui tulipunast
vesti
mida kannan seljas ikka
nagu lillat kuube pikka
mil on
võidunud reväärid
tooge ruttu pikad käärid
tehke lühemaks see
kuub
pange lukku minu suu
võtke mult siis surimask
laske auku - asi
vask
laulge haual a capella
tornis helistage
kella
oksjonile viige vara
künka ümber tehke tara
kirjutage
nekroloog:
oli ustav demagoog
On lõpujärgus vana haigus šanker
Ja
tähistaevas sõidab väike vanker
Kes pilkab mind mu eluviisi pärast
Kuid
heldib siis mind kutsub külla pärast
Jumalagajätmist maja
pargiga
Abikaasaga ehk tulehargiga
Türgi diivaniga
foksterjeriga
Joomasõbra noore ohvitseriga
Mind rattaks viiendaks ta
kutsub üles
Et istuks sääl ma kuud et hoiaks süles
Kuud seda libu kes on
öösel jahe
Ja päeval kuum ja armatsev ja mahe
Sa ära võrguta mind
väike vanker
Ma elan veel mu surm ei ole šanker
Ma koolen kuid ei ütle
millesse
Ehk armuvallu armumisest lillesse
Mis närbub kortsus näoga naise
peos
Saiakangi nurgal
