Jüri Uluots on Eesti ajaloosse jätnud sügavaid jälgi mitmel moel. Ta oli Eesti esimesi õigusajaloolasi, tõustes juba 30-aastaselt Tartu Ülikooli Rooma õiguse dotsendiks ning 34-aastaselt professoriks. Uluots oli ka silmapaistev poliitik ja riigimees. 29-aastaselt valiti ta esimest, kuid mitte viimast korda, Riigikogu liikmeks. Uluots töötas kaasa kahe Eesti põhiseaduse loomisel, etendas olulist rolli Põllumeeste Kogude ja Isamaaliidu tegevuses ning oli aastatel 1939-1940 Eesti Vabariigi peaminister.

Ning “last, but not least” oli Jüri Uluots ka vabadusvõitleja. Kui enamusi inimesi tabab see saatus nooremas eas, siis Uluots sattus sellesse enda jaoks ilmselt harjumatusse rolli elu lõpuaastatel. Hakkama sai ta sellega aga vähemalt sama hästi kui kahe eelmise ametiga. Eesti Vabariigi viimase seadusliku peaministrina presidendi kohuste täitjaks tõusnud Uluots sai saksa okupatsiooni päevil iseseisva Eesti riigi püsimise personaalseks kehastuseks. See roll nõudis tema kandjalt sügavat seesmist väärikust ning distsipliini, julgust, samas aga suutlikkust olukorda täpselt analüüsida. Süvenevale haigusele vaatamata suutis Uluots seda teha ning langetada õigetel hetkedel õigeid ning Eesti tulevikku määravaid otsuseid. Neist võiks siinkohal esile tõsta nelja: 1941.aasta memorandumit Saksa võimudele, otsust tunnustada Eesti Vabariigi Rahvuskomiteed Eesti “pseudoparlamendina”, otsust toetada üldmobilisatsiooni 1944. aasta veebruaris ning otsust seada 18. septembril 1944 ametisse Otto Tiefi valitsus. Need otsused lõid aluse, millel oli vabadusvõitlejate järgnevatel põlvkondadel võimalust oma tegevust jätkata ning lõpuks Eesti iseseisvus taastada. Võib vaid tunda sügavat kahetsust, et vabasse maailma pääsenud Uluots juba 1945. aasta esimestel päevadel raske haiguse poolt murtuna siit ilmast lahkus.  

Nende Jüri Uluotsa tegevussuundade järgi on jaotatud artiklid ka vaadeldavas kogumikus. Selle esimeses osas on omal ajal teedrajavalt mõjunud ning tänapäevalgi mõjusad kirjutised eestlaste poolt nende alistumisel sõlmitud lepingutest, muistse Eesti riiklikust ülesehitusest, Eesti riikluse ajaloost ning Eesti suhetest oma naabritega. Teises osas on toodud Uluotsa sõnavõtud ja artiklid Eesti põhiseadustest ning poliitilistest probleemidest ning kaks tema vabadusvõitleja aega kuuluvat dokumenti. Viimane periood Uluotsa elust oleks tegelikult väärinud ilmselt omaette peatükki. Lisaks toodud kirjutistele oleks see võinud sisaldada näiteks Uluotsa esinemisi 1944. aastal, eriti tema programmilist kõnet Tartu ülikoolis 1944. aasta augustis.

Kõiki neid töid lugedes tabad end peagi mõttelt, et tegelikult kirjutab Uluots ju pea samadest asjadest, neid vaid eri kombel süstematiseerides, esitades ning nimetades. Olulisemaks Uluotsa kirjutisi läbivaks mõisteks on “õiguslik järjepidevus” ehk “kontinuiteediprintsiip”. See läbib nii tema kirjutisi eestlaste sõlmitud lepingutest kui Eesti riikluse alustest ja põhiseaduse probleemidest, jõudes välja saksa okupatsiooni ajal koostatud dokumentidesse.

Jüri Uluotsa võiks tegelikult lausa pidada “õigusliku järjepidevuse” prohvetiks. Ta tõi selle õigusliku mõiste esiteks Eesti ajalooteadusesse, seejärel poliitikasse ning lõpuks vabadusvõitlusse. Uluots osutab juba oma ajalooalastes kirjutistes, et Eesti riik ei tekkinud 1918.aastal tühjale kohale. Selle juured ulatusid muinas-Eesti riiklikku korralduse, mis tollaste eesti juhtide poolt sõlmitud lepingute kaudu kandusid üle mitmete vaheetappide üle XX sajandisse, realiseerudes siin Eesti iseseisvuse välja kuulutamises või õigemini taastamises. Seda teoreetilist ning algselt ajalukku suunatud kontseptsiooni kasutades põhjendas ta 1941. aasta memorandumis Saksa võimudele vajadust moodustada uus Eesti valitsus “kontinuiteediprintsiibi” kohaselt. Ning kuigi Saksa võimud Uluotsa memorandumi tähelepanuta jätsid, alustas Uluots 1944.aasta kevadest “õigusliku järjepidevuse” alusel riiklike institutsioonide moodustamist ja käivitamist.

Õiguslikku järjepidevust esile tõstes ei kaotanud J.Uluots siiski sidet reaalse maailmaga. Tema kirjutiste juures on eriti hinnatav nende haare. Eesti kirjameestele ja mõtlejatele on tihti omane põrnitseda maailma omaenda mätta otsast. Vahel põhjendatakse sellist hoiakut mingi erilise filosoofiaga, tavaliselt tuleb see aga teadmiste puudumisest, mõttelaiskusest ning vaimsest piiratusest. Uluots seevastu vaatleb Eestit maailma kontekstis. Eestis toimuv pole tema jaoks mitte mingi “asi iseeneses” vaid osa laias maailmas aset leidvatest protsessidest. Antud kogumikus esindavad seda mõtteviisi Uluotsa kõned Eesti-Rootsi ja Eesti-Poola suhetes, poliitikas aga tema pragmaatiline käitumine saksa okupatsiooni ajal. Saades aru, et saksa rinde nõrgestamine idas toob kaasa Eesti uue okupeerimise Punaarmee poolt, mis lõpetaks igasugused lootused iseseisvuse taastamiseks, otsis Uluots koostöövorme ka saksa võimudega. Kuigi nooremad läänele orienteeritud haritlased Uluotsa selle eest vahel kritiseerisid, oli antud olukorras Uluotsa tegevus igati õigustatud.

Ükski kompromiss ei kallutanud Jüri Uluotsa eemale aga oma juhtmotiivist ehk õiguse vääramatust jõust. Uluots oli veendunud, et “õigus jääb ega lase end alla suruda, tema ees peavad taanduma kõik kurjad teod”. See veendumus ei jätnud teda maha ka surivoodil, leides kinnitust kuulutuses: “Läbi raskeimate raskuste saavutame uuesti oma isamaa”.

Uluotsa põhimõte, et Eesti riik ei kadunud kuhugi 1940. aastal, et tema de facto kadumine ei toonud kaasa tema de jure lõppemist, pani aluse vastupanuliikumist kodus ja võõrsil aastakümneid kandnud arusaamadele. Kuni on alles kasvõi üks inimene, kes peab end iseseisva Eesti Vabariigi kodanikuks, pole see riik lõplikult kadunud.

Pikka aega tundus see paljudele kauni, kuid mõttetu teooriana. Siis võitis Lääs endalegi ootamatult Külma sõja ning Nõukogude Liit hakkas õmblustest kärisema. Elukaugest teooriast muutus õiguslik järjepidevus ootamatult tõhusaks relvaks, millele tuginedes oli võimalik edukalt edasi liikuda. Sellele ei tuginenud mitte ainult Eesti kodanike komiteede liikumine vaid kogu iseseisvuse taastamise protsess. Nii taastatigi Eesti riik lõpuks ju aastakümneid tagasi Jüri Uluotsa poolt paika pandud “õigusliku järjepidevuse” põhimõtetele tuginedes. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et iga muu tee oleks viinud kui mitte päris hukatusse, siis suurte probleemideni igal juhul. 

Nii elavad Jüri Uluotsa ammu öeldud mõtted tänases Eestis edasi. On hea, et kirjastus “Ilmamaa” vahetusel on neid lõpuks ka eesti rahval võimalik lugeda.

Jüri Uluots. “Seaduse sünd”

Koostanud Hando Runnel.

Kirjastus Ilmamaa. Tartu, 2004. 456 lk.