Juris Kronbergs „Maa-alune luule"'
Rootsilätlasest rokipoeedi luule esmaesitlus eesti keeles kõlab
parematel hetkedel meeldivalt Pehki või Vanapa moodi. Tsüklis
PETITS CHOUX (lk 37–48) kohtab selliseid sarnasusi suisa järjepanu.
Filosofeerivalt uudistavate ja kohati kohaheiastuslike vabavärsside puhul
meenusid Soome anarhist Jysky Ihalainen ja Brüsseli bürokraat Vahur
Afanasjev. Hetkil, mil midagi ega kedagi ei meenunud ja pilk diagonaali kippus
libisema, oleks saanud viriseda, et Kronbergsi värsside maakeelestamise
kujul on tegemist järjekordse vandenõuga sogase skandinaavia
tüüpi vabavärsi kehtestamiseks. Mõni võib ju
arvata, et nii peabki.
Aga vaat – ei virise. Pole volitust
paksu kultuuritaustana, häbiväärselt põgusad on senised
põkked Läti ja Rootsiga. Pealegi ei räägi Juris
Kronbergsi luule tavalise ülemerelise ja üledoteeritud luuletaja
kombel veinilakkumisest ja sellest, et halb on olla. Jurisel on pigem hoopis
huvitav, ükskõik, mitu silma tema tootemhundil parasjagu peas on
(HUNT ÜKSSILM, lk 49–67).
Guntars Godinši ja Livia
Viitoli tõlge tundub hää ja tekitab soovi heita pilku
originaalidele. Pilku eestlastele on raamatus samuti mitmel korral heidetud.
Huvitav ja muigav pilk on, üldse pole kahju, et kolleegium seesinase
vihiku üllitada on otsustanud. Ja raske on vastu vaielda
tõdemustele (lk 40) “kui ma olin seitse / polnud ma veel
üheksa” või “iga eestlane tahab olla kuningas / ise oma
vabariigis”. Rokib küll.