Justkui Mati Unt, ainult noorem ja õrnemast soost

Epp Väljaots portreteerib lavastaja Elina Männit, kes pärast teatriõpinguid Inglismaal ja Ameerikas hakkab Viljandis lavale seadma kuulsaid "'Vagiina monolooge"'.

Kümme aastat tagasi võis teda Tartu boheemseltskonnas kohata. Ta nägi välja nagu Sinead O'Connor: ilma juusteta, kummalistes kottriietes ajakirjandustudeng, kes käis teatris sama etendust vaatamas kuus korda, enne kui sellest arvustuse kirjutas. Kõikjal saatis teda hipivälimusega šotlane David, ja nende ümber hõljusid legendid. Kuidas nad, üks Londonist, teine Tartust reisima tulnuna kohtusid Pariisis: kolm päeva järjest, erinevates kohtades, ja iga kord juhuslikult. Teise legendi kohaselt tutvus ta oma šotlasega Pariisis, Jim Morissoni haual. ("Jah, mõlemad jutud on õiged," ütleb Elina napilt.)
Siis kadus Elina ära.
Uus elu algas Londonis, teatriõpingute tähe all. Kõigepealt draamateooria Põhja-Londoni Ülikoolis, siis valgustus- ja muusikaline kujundus Londoni Ülikooli Goldsmith's kolledžis. Alalõpmata kokku puutudes kaastudengitega, kes plaanisid minna lavastajakooli konkursile, otsustas ka Elina proovida: Rose Brufordi kolledž oli tol ajal ainuke koht Inglismaal, kus sai kraadiga lavastajaks õppida. Konkurss uudsele erialale kujunes erakordselt suureks, üle 500 inimese kümnele kohale.

Tegevus vaimuhaiglasse

Need sisseastumiskatsed olid üks Elina elu jõhkraimaid kogemusi. Esiteks tuli igal pürgijal kirjutada lavastaja kõne näitetrupi esimeseks proovipäevaks: missugune on tema nägemus Samuel Becketti Godot’ ootamisest. Paljud püüdlejad tegid oma kontseptsiooni metafoorseks, tuues sisse küll religiooni, küll marksismi. Elina lähenes teise nurga alt.  Selleks ajaks oli ta paar aastat töötanud oma koolide kõrvalt vaimuhaigete tugiisikuna. Ja nii pakkus ta välja oma nägemuse: tema lavastuse tegevus toimus vaimuhaiglas. “Seal on inimesed, kes täidavad oma päevi ootamisega, aastakümnete viisi. Nendest endast ei olene mitte midagi ja nad on arstide võimu all, aina ootavad, et Godot tuleks, et midagi muutuks.”

Oma iselaadse kontseptsiooniga pääses Elina teise vooru, eksprompt lavastamist proovima: komisjoni liige pani näpu suvalisse kohta Becketti näidendis ja momentaanselt tuli kahe ootava noore näitlejaga täpselt sealt reast lavastama hakata. Elina tormas ringi, istus potsti põrandale, hüppas püsti ja seletas entusiastlikult. "Mul läks meelest ära, et inimesed vaatavad mind," meenutab ta. "Läksin õhinasse: vaata, kui hea stseen tuleb!" Samasuguse mängulustiga läbis ta ka intervjuuvooru ja avastas end järsku ei kusagilt mujalt kui kümne nime hulgast sissesaanute nimekirjast. “Siis läksid küll põlved nõrgaks! Läksin ju lihtsalt proovima ega olnud sissesaamisega arvestanudki. Mul polnud aimugi, kuidas õpingute kestel rahaliselt toime tulla.”

Õpingud Inglismaal ja Ameerikas

Kolm aastat kestnud lavastajakoolitusega jääb Elina küll takkajärgi enamjaolt rahule, aga - "Inglismaa teatrielu süsteem on see, mis lonkab," kritiseerib ta. Ükski tema kursusekaaslastest pole praegu, poolteist aastat pärast lõpetamist, leidnud endale täiskoormusega lavastajatööd. "Me oleme Inglismaal esimene generatsioon, kes on seda valdkonda spetsiaalselt õppinud. Ja just see on tekitanud vanal, isehakanud lavastajate siseringil kompleksi, assistentideks küll saab, aga lavastajatööd on palju raskem leida." analüüsib ta.

Praegu Londoni teatrites ilma tegevad lavastajad on pea koik ühesuguse taustaga: eliitülikoolidest Cambridgest ja Oxfordist, valged varakeskealised mehed, õppinud mitte teatrit, vaid kirjandust, ning jala teatrimaailma ukse vahele saanud sõprade-tuttavate abil, kes pärit samadest koolidest. Nad võivad endale lubada aastaid tasuta assistenditööd teha ja ametit õppida, sest perekonnad toetavad ja enda ära elatamise pärast pole vaja muret tunda. Spetsiaalselt lavastajaid koolitavad õppeasutused (mida tänaseks on Inglismaal kaks) ei ole suutnud kuidagi luua süsteemi, mis aitaks lavastajaharidusega noortel töökohtadeni murda. "Samal ajal kui suurem osa näitlemise eriala tudengeid läks koolist ära oma agendiga ja töötab nüüd täiel rinnal," kirjeldab Elina, "Seda tänu sellele, et juba õpingute ajal kutsus kool pidevalt kohale agente, et need tulevaste näitlejatega tuttavaks saaksid. Lavastajatel aga agente pole. Pead ise hakkama saama."

Heaks võrdlussmaterjaliks on Elinale Ameerika kogemus - ühe oma õpinguaastatest veetis ta vahetustudengina USAs. "Seal on aastakümneid õpetatud lavastajaks ja seetõttu on seal võrreldamatult lihtsam selle haridusega läbi lüüa," hindab ta. Ka lavastajaks õppimise süsteem on kahel maal väga erinev. Inglismaal õpetas ja hindas iga õppejõud suvaliselt, oma intuitsioonile ja maitsele tuginedes. Seevastu Ameerikas on lavastajate õppeprogramm ülimalt süsteemne: konkreetsed õpikud, harjutused, reeglid, kontrolltööd. Näiteks lavalise kompostitsiooni tunnikontrollis antakse teile fotod näitlejatega laval ning te peate analüüsima, missugune visuaalne kompositsioon töötab, milline mitte, milline tegelane on tähelepanu keskmes; ning millistele reeglitele toetudes te seda väidate.

Õpingud jaapani ja prantsuse moodi

Kolmest aastast lavastajaharidusest jäi Elinale väheks. "Tahtsin veel, midagi alternatiivsemat!"  Nii asus ta õppima jaapani stiilis näitlemist, Tadashi Suzuki süsteemi. See on füüsiliselt väga raske, idamaist võistluskunsti meenutav keha ja tajude treening, milles kasutatakse nii Kabuki, No kui Suzuki enda kehatehnikat. Näiteks: "Õppisime spetsiaalsete harjutuste abil kasutama oma keset, mis asub kõhus. Kui oled seda tajuma õppinud, siis oled alati laval kohal, publiku jaoks tajutav, ka siis, kui sa sõnagi ei lausu ja midagi ei tee."
Paralleelselt kõhust keskme otsimisega hakkas ta õppima prantsuse teatrikoolis Ecole Philippe Gauliere, kus on õppinud näiteks Emma Thompson ja Ali G. Kuulus kool oli Briti Kunstide Nõukogu kutsel ja finantseerimisel üle toodud Inglismaale. "Hirmus kallis erakool, aga kuidagi sain raha kokku," ütleb Elina. Ta ei tahtnud jätta šanssi kasutamata: varasemad teatriõpingud olid talle põhjalikult selgeks teinud stanislavskiliku psühholoogilise realismi, aga viimast aastat oma kooliga Londonis resideeruv Gauliere on tuntud kui Stanislavski vastassuuna esindaja. "Selle asemel, et rääkida päevade kaupa karakteri motivatsioonist ja kirjutada elulugusid, kasutab Gauliere näitlejaga töötades füüsilisi, ruumilisi või sensuaalseid mõjutusvahendeid," kirjeldab Elina koolis kogetut. “Esimestest päevadest peale kasutatakse kostüümi, grimmi, muusikat, liikumist, tantsu. Väga tähtis on mängulisus, proovimiselust ja – rõõm.”
Elina tegi kaasa neljas Gauliere’ näitlejatreeningu workshopis. Aga eriti oluline oli talle viimane, näidendi kirjutamist ja lavastamist õpetav kuupikkune workshop. Esimesel õppenädalal rääkisid kõik osalised tõestisündinud lugusid elust, mida saaks lavastada. Elina vestis loo oma suguvõsast: kuidas pärast teist maailmasõda peitis noor neiu seitse aastat oma magamistoa põranda all oma kahte venda ning kuidas ta ei saanud seetõttu oma eraelu elada ("Ta jäigi elu lõpuni vanatüdrukuks"), ning kuidas lõpuks saabus kolmele vaevatud hingele kergendus ("Elu ilusaim päev, nagu vanaisa meenutab") - see oli päev, kui KGB uksele koputas ja kolmiku ara Siberisse viis.

Järgmisel hommikul pärast Elina etteastet tuli Gauliere ta juurde ja ütles, et oli kogu õhtu ja oo nende karakterite peale mõelnud. Ka kaaslastele läks põrandaaluste lugu hinge - kui teisel nädalal pidi igaüks valima kellegi loo üleskirjutamiseks, tuli Elina loole teha oksjon. Ülepakkumiseks läks ka kolmandal nädalal, kui leidus mitu inimest, kes stsenaariumit lavastada tahtis. Peale jäi kontseptsioon, mis lavastati teatrisaali nišis, väikeses koristajauberikus, mida esialgu keegi ei märganud, aga mis valgustatult suutis tekitada omalaadse minilava.

Elina omakorda lavastas ühe hispaania poisi räägitud jutu pühakutest ja abipaluvast naisest, keerates kogu loo jumalavallatuks. Kuidas pühakud seal pilve peal õigupoolest elavad?  Ta lavastas näidendi valgustorni erinevate tasandite peale, õppinud valgustustehnikuna meeldib talle tulega mängida. "Esimene stseen: blaseerunud olekus pühakud on pikali torni eri tasanditel, pead passiivselt üle ääre kõlkumas, suitsud käes" jutustab Elina ja naerab. "Tõeliselt igav, mitte midagi ei juhtu! Põrgulik paradiis.”

Kooli lõpunädalal tuli maestro ise Elina juurde, et natuke rääkida. "Enne oli ta mitu inimest tagasi lükanud, kes ametlikult oleks pidanud saama edasi õppida, sest nad olid ara teinud kõik varasemad üheksa workshoppi," jutustab Elina. "Ja siis tuli ta ise koridoris minu juurde, kes ma olin teinud ainult neli workshopi, ja küsis, et kas ma tulen järgmisel aastal tema juurde Prantsusmaale õppima! Mina ütlesin: ma ei oska prantsuse keelt. Tema vastu: aga meie kursus on inglisekeelne. Ma siis vastasin, et ma mõtlen. Tagantjärgi kahetsen, et ma ei julgenud talle põhjust oelda. Et raha pole. Võib-olla oleksin tõesti tasuta saanud?”

Tunnustus õpetajalt andis talle aga kindlust juurde, et lavastajana ja mitte vaid assistendina tööd otsima hakata. Ta on vanemaks saanud ja tunnistab nüüd elu karmi reaalsust - ainus võimalus suurlinnas head tööd saada on isiklikke suhteid luua. "Kaotasin väga palju aega, sest kooli ajal olin kohutavalt idealistlik ja mõtlesin: mina küll networkima ei hakka! Kui nad mind võtavad, siis ikka mu töö kvaliteedi põhjal, ma ei pea  kellegi ees pugema. Nüüd olen aru saanud, et suhete loomine on teatrielus väga tähtis. Ega pugema ei peagi, võid minna paris ausalt inimeste juurde, kelle tood sulle tõeliselt meeldivad, ja nendega sellest rääkida." Lavastajad, keda Elina hindab ning kellele ta kunagi tulevikus loodab end assistendiks pakkuda, on inglannad Katie Mitchell ja Deborah Warner.

Suhete loomise algus

Lavastajad Inglismaa süsteemi järgi ei tööta mitte ühe teatri koosseisus, vaid on iseseisvad majandusüksused, kelle korraldada on proovikohtade ja mängukohtade üür ning lavatrupile palga maksmine. On kaks võimalust: lavastaja leiab endale produtsendi, kes kusagilt sponsorite kaudu vajalikud summad välja ajab; või hakkab ta ise enda produtsendiks. Elina valis viimase tee. Ta läks otse ühe teatriomaniku juurde ning pidas kirgliku kõne oma nägemuse kohta tulevasest lavastusest. “Head ideed, võite teha,” vastas omanik.  Kuuldes seepeale, et hakkajal lavastajal pole välja käia 750 naela iganädalaseks üüriks, “Vaatas mulle pikka aega otsa ja kehitas siis õlgu: okei, tee siis ilma rahata!” 

Esimesele kordaminekule järgnesid teised: Elinal õnnestus leida vabatahtlikult projektis osalevad näitlejad ja kunstnikud, kes töötasid huvitava idee nimel, tasu saamata. Möödunud aasta mais-juunis etendunud groteskne, absurdihuumoril põhinev “Machinal” sai brittide meedias üsna korraliku tähelepeanu, tõi Elinale arvustajate poolt tiitli "lootustandev noor lavastaja" ning mitu uut töövõimalust järgmisel hooajal  Londoni teatritelt.

Vagiina monoloogid

Sel hooajal on Elina kahekuiseks prooviperioodiks hoopis Viljandisse kolinud. See on ta pikim Eestis viibimine pärast kümne aasta tagust ärakolimist. Aga kogu äraoldud kümnendi vältel on ta lugemisvara Londoni metroos loksudes olnud “Teater. Muusika.Kino” ja iga kord kodumaile jõudes on ta esimese asjana uued kohalikud lavastused üle vaadanud. Lemmikuks nimetab ta Mati Unti.

Oma kodumaiseks lavastajadebüüdiks valis Elina ameeriklanna Eve Ensleri näidendi "Vagiina mononoloogid", mis räägib naiste seksuaaleludest, aga ka vaimsest ahistatusest ja vabadusest. Kui näidend kuus aastat tagasi New Yorgis esietendus, põhjustas see skandaali, saavutas kiire populaarsuse, muutis väidetavalt naiste suhtumist oma vagiinasse ning tekitas maailmas juurde tuhandeid naisõiguslasi. Näidendi algatatud on ülemaailmne naistevastase vägivalla lõpetamise kampaatia, mille käigus koguti annetustena ainuüksi eelmisel aastal üle 7 miljoni dollari ning on aidatud naisi nii lääneriikides kui ka Bosnias, Afganistanis, Aafrikas ja mujal.

"See näidend on vaimse tervenemise lugu," ütleb Elina ja räägib oma muljetest Londonis lavastust vaadates: ängistav etendus mõjus kokkuvõttes vabastavalt.

Esialgu oli tal plaanis tuua lisaks originaaltekstile sisse ka eesti naiste lugusid. Pärast seda, kui ta oli arutanud ideed oma näitlejannadega ning mitmete Eesti naisuurijatega, otsustas ta ideest loobuda.  "Eestis on alles viimaste aastate jooksul vaimsest katkiolekust rääkima hakatud. Siin on palju tugevaid ja tarku naisi, aga neil, kes pole tugevaks sündinud, on raske tugevaks saada, sest ühiskonnas puuduvad struktuurid, mis soodustaksid inimeste traditsioonilistest ja tihti ka ahistavatest soorollidest välja murdmist." väidab ta ja toob rea näiteid, mis talle meediast on silma hakanud. "Lugesin intervjuud ühe juhtiva seksuloogiga, kes väitis, et tema arvates pole vähemalt pooled eesti naistest kunagi orgasmi saanud, aga see polegi probleem, kui nende suhe oma partneriga muidu sujub. Või üks tuntud traumatoloog väitis hiljuti, et naiste vastu suunatud vägivald on naistest endist sõltuv, küllap naine selle peksasaamise või vägistamise ise kuidagi välja teenis või esile kutsus. Inglismaal lastaks need spetsialistid selliste arvamuste avaldamise pärast päevapealt lahti. Nende inimeste mõtlemine on sassis, kuidas nad siis oskavad teisi tervenemisel aidata?"

Monoloogide väljakutse

Kurikuulsaid monolooge plaanis alanud aastal lavale tuua ka Vanalinnastuudio, aga lavastaja Ingomar Vihmar loobus ideest. Selle näidendi algtekst on lavastajale päris pähkel: mitte lihtsalt monoloogide kogum, vaid pihtimused segamini faktide, dialoogikatkete, nimekirjade, küsimuste, vastuste, vahetekstide, kommentaaride ja statistikaga... "Ühesõnaga seal on kõike, mida ühes normaalses näidendis olema ei peaks," ütleb Elina. " Eks see mind tõmbaski. Kuidas seda segast tekstidepundart nii lavale seada, et ta ühtse tervikuna laval elama ja hingama hakkaks? Kui meie valguskunstnik seda näidendit esmakordselt luges, siis oli ta siiralt jahmunud, et kuidas seda üldse saab lavale tuua. Oleme teksti praeguseks üsna palju kohendanud ja lavapärasemaks seadnud."

Võib oelda, et Elinat ühendab oma lemmiku Mati Undiga päris mitu joont. Mõlemad on feministid. Mõlemad armastavad absurdi. Ja mõlemad armastavad originaaltükke ümber kirjutada. Ilma teksti muutmata pole Elina siiani veel ühtegi asja lavale toonud.

Oma Londoni-aastate jooksul, erinevate truppide ja koolide koosseisus, on ta lavastanud kokku kümmekond üsna eriilmelist näidendit. Mõni neist oli päris hull, näiteks ameerika autori Adrianne Kennedy "Neegri lustimaja" on juba oma tekstilt sürrealismi musternäide, aga Elina otsustas veel ühe kiiksu juurde keerata ja lavastuses ka nukke ja maske kasutada. Etenduse kohaks valis ta pargi, ühe suure puu ümbruse ja puu oksad (abiks julgestusnöörid, et näitleja lavalt alla ei kukuks). Et öösiti valgustusjuhtmeid ara ei varastataks, elas näitetrupp telgis, puu kõrval.
Diplomilavastuseks kolledzhi lõpetamisel valis Elina aga hoopis lihtsa, psühholoogiliselt kandva näidendi, tegelasteks medõde ja AIDSi surnud patsiendi vaim. Nii mõnigi tuttav imestas lavastust vaadates, et Elina on hakkama saanud nii minimalistliku lavastusega, ilma laulude-tantsude ja absurdihuumorita. "Sõbrad eeldavad, et ma teen ainult kiiksuga asju."

"Vagiina monologe" on siiani kogu maailmas lavastatud minimalistlikult: nii Londonis, New Yorgis kui mujal istuvad näitlejannad lihtsatel kõrgetel pukkidel ja loevad kaartide pealt teksti. Elina kavatseb oma lavastuse mängulisemaks ja tõelisemaks teha.

Viljandis töötamine ja Eestis olemine Elinale meeldib, aga London on see linn, kus ta end hästi tunneb. Ta ei küsi, kas on võimalik sealsesse teatriellu sügavale sisse süüa; ta on kindel, et saab sellega hakkama. "Pean ühe kraadi veel tegema,” on tulevikuplaan. “Sel sügisel aastal avatakse Londoni Ülikooli Birkbecki kolledzhis magistriõpe lavastaja erialal, see on esimene praktiline teatrirezii MFA Inglismaal. Kui ma selle ka ära olen teinud, siis võin ma minna Oxfordi lõpetanud noorte meeste keskele, jalad harki ajada ja tööd nõuda.”