Jutustav elektroonika, samblikulaadsed rütmiskeemid

Joel Tammik

“Laane universum”

(Väli)



Nagu ülearu aeglased filmid, tegeleb ka aeglustatud elektroonika liikumisega mingil teisel viisil, kui keha seda eeldaks. Võrdlemisi lühikest aega, enam kui paarkümmend aastat tagasi oli ambient tantsumuusikale lähedal, ümbritsedes seda nagu ruum. The Orb ja Irresistible Force kogusid põldudele ja laohallidesse rahvast. Nende kuulamisprogramm nägi ette olla high kas enne või pärast kehalist ekstaasi, aga harvemini füüsiliselt ja vahetult tegutseda. Rütmi ja tegutsemiseta mõjus elektrooniline muusika esialgu abitult, ta kõlas, aga ei olnud. Alles Aphex Twini “Selected Ambient Works 85-92” tõstis tajuuksed hingedelt maha. Elektrooniline heli kaotas funktsionaalse vormi, voolas laiali, sageli muidugi toa nurka kõige madalama ühisnimetaja alla.

Praegu on suur osa digitaalseid kõlaeksperimente ilmselt läbi proovitud. Oleme tagasi sama tajuukse juures, aga silmatorkavalt, kuuldavalt targemana.

Joel Tammiku “Laane universumis” on suurtes kogustes loodust, nagu mitmetes, ka mitteelektroonilistes Eesti albumites. Linnulaul, tuul, metsad, staatilised vaated. Samas on see rohkem pealispind, illustratiivne märk selleks, et paremini ära tunda all digisamblas krõbisevaid rütme ja faktuure.

Albumit hoiavad koos samblikulaadsed rütmiskeemid ja üsna vabalt uitav bass. Lugu “Torm” on kõige vähem tormine nende seas, mille pealkirjades see sõna figureerib. See on ka üks läbipaistvamalt pildilisi, äratuntavalt illustratiivseid looduskaadreid albumil.

Tammiku elektroonikakäsitlus on varasemaga võrreldes muutunud jutustavamaks. Endiselt ei ole siin ülevoolavaid žeste ja osutamist. “Laanetaguse universum” mõjub delikaatselt ja täpselt ning selline taktitunne pole kohalikus kõrvalvoolu elektroonikas sugugi harv. Kohati kõlavad lood oma aeglasel käigul improvisatoorselt. Galaktlan on intensiivsem, füüsilisem, kuid meloodilist sugulust varjata ei õnnestu.

Analoogsüntesaatorite ja aluskihi vahel on ebamugav eikellegimaa, millest saab “Laane universumi” kuulaja asukoht. Siit saab pilgu pöörata nii latvadesse, luues endale klassikalise eesti filmikaadri, kui alla, putukate ja tõukude kaootilise askeldamise poole. Tammik jätab kuulajale sissepääsu ja koha, mille ta mõnes loos mugavalt soojade saundidega vooderdab. Teisal, nagu “Metsamajas” või “Rannas”, tuleb pimedus peale ja keegi nagu liigutaks.

Ühtlaselt tugeval albumil tuleb kõrgpunkt vastu isegi liiga vara. Kolmandas loos “Retk” on olemas kogu “Laanetaguse...” kõlapilt: veidi juhuslik meeleolu, teadlik, sissepoole pööratud meloodiline fookus ning olla-, tulla- ja minnalaskmine. Selles loos on Tammikut tabanud midagi, mis saab juhtuda ainult siin – harv ja pöördumatu Grünbergi-moment.

Kahju, et elektrooniliselt muusikalt tahetakse enamasti tugevaid elamusi, sotsiaalset suhet ja emotsionaalset kontrolli. Vabadus on samavõrd hõreduses ja liikumatuses.