Juudina hukatud
Alustagem sensatsioonilisest infost, mille jälile jõudsin 3. märtsil, ajal, mil kunstimuuseum oli värskelt avanud näituse “Pärsimägi ja Pallas” ning minul oli kunstniku monograafia juba peaaegu valmis ja äärepealt trükki minemas. Ootamatult andis Jaan Tootsen niidiotsa, mis viis mind intervjueerima 90-aastast teoloogiaprofessorit Evald Saagi, kes mäletas Karl Pärsimäge 1930-ndate Võrumaalt ja ka Pariisist.
Sensatsiooniline info puudutab Pärsimäe saladuslikku Pariisi jäämist 1930-ndate lõpul, kui kõik teised fashismi eest koju põgenesid, ning tema arreteerimise ja hukkamise tagamaid 1942. aastal Auschwitzi koonduslaagris juudi pähe. Kunstnik oli neljakümne aastane.
Pärsimäe saatus on jäänud painama absoluutselt kõiki ta sõpru ja tuttavaid – kuidas on ikka võimalik, et see habras tundlik vaim, kes oli maalide järgi otsustades rõhutatult apoliitiline, sai mingi saatusliku eksituse tõttu nii ränga karistuse osaliseks? Ringleb oletusi ja kuulujutte, aga ükski ei näi andvat lõplikku seletust. Jaan Kaplinski küsib ühes Vikerkaares skeptiliselt: kust leida ikkagi täit tõde tema saatuse kohta?
Pärsimägi usaldas Evald Saagi – nad mõlemad rääkisid võru keelt, neil oli sarnane ellusuhtumine ning jutud jäeti omade vahele. Tsiteerin Saagi, kes lahkus Pariisist EV luureohvitserina 1940. aasta kevadel ning oli Pärsimäega kirjavahetuses veel 1941. aastal (kirjad liikusid käsipostiga): “Pärsimägi oli alati kannataja poolel. Selles suhtes ta oli kristlane. Ta kuulus vastupanuliikumisse. See on kindel! Ta rääkis mõistujutuga, et kuidas seis oli. Ja ta oli väga edukas. Ta oli välismaalane, keda ei kahtlustatud, käis viletsasti riides. Ta vahetas posti. Aktiivne. Seal oli hea, et sinu nimegi ei tohitud väga rääkida. Kõik olid varjunimega. Pealtkuulajaid oli. Kelle nimi juba kohvikutes kõlas, see oli juba kahtlane. Põrandaalune liikumine jääb alati põrandaaluseks. Aga Pärsimägi uskus kindlalt, et Saksa kaotab. Kindlalt. Tema ei sallinud üldse niisugust kõrki esinemist.”
Võib spekuleerida Pärsimäe seotuse üle Boris Vildega, kes oli õppinud ju samuti Tartus ja kelle nimi on läinud ajalukku prantsuse vastupanuliikumise juhtfiguurina.
Kujutluse, nagu oleks Pärsimäe puhul tegemist mingi väga apoliitilise ja elukauge kunstnikuga, kummutab ka fakt, et ta osales juba 1919. aastal koolipoisina Vabadussõjas – Eduard Wiiralt (samuti Vabadussõja poiss) maalis temast 1925. aastal portreegi, kus tal rinnas teenetemärk. Niisiis oli Pärsimägi mõtteliselt üks neid Tartu Reaalkooli poisse, keda pildiliselt kujutab menufilm “Nimed marmortahvlil”.
Kui minna nüüd Toompeale kunstimuuseumi näitusesaalidesse ja vaadata Pärsimäe kunsti, siis hämmastab sealt vastutulvav lõputu rõõmsameelsus, päikselisus ja kergus. Ei väiksematki vihjet poliitikale või kunstivälistele huvidele. Näituse kuraator Tiina Abel on loonud Pärsimäele taustaks 1930-ndate Pallase maalikoolkonna “raskekahurväe”. Tõepoolest, toonase kunsti sees (uusrealismi tulek, summutatud koloriit, üha kasvavad formaadid, poeetiline tõsidus) tundub Pärsimägi ikka väga erandlikuna, ehkki temalgi leidub mõningaid “realismi” püüdega ja suurema formaadiga “tõsisemaid”, summutatud koloriidiga maale. Juba Pärsimäe maalimisviis on teistest erinev – ta ei kasutanud pahtlit ning ta maalis alla prima.
Muidu pakatab aga Pärsimäe looming naerust. Tegemist on spetsiifilise heatahtliku huumoriga, mida väljendab piltidel näiteks mängimine fookustega. Kui ikka maali keskele on pandud kõige tähtsamale kohale troonima üks varnas rippuv kittel, aga serva, fookusest välja kaks askeldavat väikelast (õe Hella tütar ja poeg), siis mis see muud on kui huumor.
Näituse kujundaja Tiit Pääsuke on nagu Tiina Abelgi teinud head tööd, osade maalide taustaks on sein maalitud rafineeritud roheliseks või ootamatult roosaks.
Siinne näitus, nagu ka aprillis ilmuv monograafia käsitleb Pärsimäge varamodernistliku kunstnikuna, kellena teda senistes kunstiajalookäsitlustes pole niimoodi defineeritud. Olles hingesugulane prantsuse ja saksa varamodernistidega, jätkab Pärsimägi 1930-ndatel mahedamal kujul modernismi liini, mille näiteks Ado Vabbe oli oma töödes juba “maha jätnud” – realistlikuma käsitluse kasuks.
Imestada tasuks aga selle üle, et kui eesti modernistid pürgisid kõik ikka maalt ära, suurlinna, siis Pärsimägi läks südamerahuga metsa tagasi ning maalis just seal oma elu radikaalseimad tööd – 1923. aasta akvarellid ning 1935. aasta “Talutuba soemüüriga”. Eesti kunstis pole see üldse tavaline samm. Siin on taluteemat seostatud vastavalt selle konservatiivsusele ikka looduslähedase figuratiivse maalimisviisiga ja pruunika monokroomse koloriidiga.
Prantsuse ja saksa varamodernistid käitusid pigem nagu Pärsimägi – läksid suurlinnast ära maale, kes Tahitile, kes Bretagne’i poolsaarele, kes Aafrikasse. Malevitsh maalis suprematislikult vene talupoega ning Chagall ekspressionistlikult Vitebski küla. Konservatiivsemat temaatikat annab otsida.
Nii ongi näituselt ilmselt meelega välja jäetud Rene Kuulmanni kogus olevad haruldased Pärsimäe maalid, mis pärinevad varasest õpiajast 1920-ndate algusest ja on ilmselt Nikolai Triigi õpetamise tulemus – mõni täiesti natuurilähedane portree, lehmade (!) pilt jms. Need olid väljas eelmisel aastal galeriis Domini Canes ning justkui vaidlevad vastu käsitlusele, et Pärsimägi oli modernist.
Vastuoludest ei ole pääsu aga mitte ühegi kunstniku loomingu käsitlemisel ning need ilmselt teevadki kunstiajaloo lõputuks arutlusteemaks.
Pallase koolkonna mentaliteedi vastuoludesse kuulub ka fakt, et ehkki rida kunsti õppida soovivaid poisse tulid 1919. aastal kooli otse Vabadussõja rindelt, ei kajastu värske sõjakogemus mitte ühelgi nende maalil, samas kui Vabadussõjas osalenud Theodor Luts väntas filmi ning Kivikas kirjutas romaani. Kunstnike programmilist hoidumist nimetatud teemast võiksime meie nüüd ja praegu vähemalt mitte pidada enesestmõistetavaks.
