Kärt Hellerma. “Sinine missa”. Tuum, 2008. 351 lk.


Et tiitellehel on öeldud “Valik reisikirju”, võib loota, et neid on veel, sest kui on olemas üks asi, mida Kärt Hellerma oskab, siis see on kirjutamine, isegi kui lugejal on tema kirjutatut vahel valus või piinlik või ebamugav lugeda. Mõnikord peabki selleks kirjutama, et lugejaid mõtlema panna, nende maailmas väike värin tekitada.


“Sinine missa” ei ole mingi harilik reisikiri. Hariliku reisikirjaga, kus kõneldakse võõra maa eluolust, kentsakatest inimestest ja kummalistest traditsioonidest, sarnaneb kõige enam raamatu teine osa “Mazzano päevik”. Mazzano ja Rooma kõrval saavad selle tsükli olulisteks tegelasteks autor ise, tema elu koos ema, isa ja meestega. Talle saab selgeks, kui suurt rolli on ta elus mänginud segased suhted emaga, kui oluline oli isa, ja läbi oma isikliku kogemuse kaardistab ta üliisiklikul moel ka naise rolli Eesti ­patriarhaalses ühiskonnas. Põnevalt on siin läbi põiminud naise kaks võimalikku rolli – ühelt poolt jõulise ja domineeriva ema kasvatatud alluv ja alati süüdiolev nõrguke kartuliiduke, ja teiselt poolt isa peaaegu et mittekasvatatud tark, endast ja oma lõppematutest piiridest teadlik filosofinna. Need kaks poolust on autoris nii jõuliselt esindatud, et nende pidev võitlus näib teda tükkideks rebivat. Teine võitlus, mis Kärt Hellermat kuidagi maha jätta ei suuda, on võitlus iseenda ja oma elu meestega. Valitsemine ja allumine võivad ühe hetkega koha vahetada. Ta ihkab armuda, armuda, armuda, see pilkude ja puudutuste tulevärk on taevastesse kõrgustesse pühitsetud, ent igatsetud paradiisi see siiski kaasa ei too. Ükski mees autorile vajalikku õnne- ja kindlustunnet anda ei saa, ja see ainus, kes saakski, on andnud voorusevande. Selles igaveses otsimises on omajagu teismeea romantikat, mis on tihedalt seotud teatava nukrusenoodiga ilu kadumise pärast. Üks teema selles loos teeb mind väga kurvaks – lapsed. Kui autor on lehekülgi ja lehekülgi ja lehekülgi pühendanud sellele, kui raske ja kohutav oli elu kahe pisikese lapsega, kui mees nad päevapealt maha jättis, siis lugejana huvitab hoopis rohkem see, kuidas ta tunneb end nüüd, kui üle kahekümne aasta mööda on läinud. Inimesena, naisena, kes on olnud samasuguses olukorras, ehkki küll ainult ühe lapsega, võin häbenemata öelda, et ükski mees ei ole kunagi mu ellu toonud nii suurt ja kestvat rõõmu kui lapsega koos kasvamine. Raskused, lõppude lõpuks, on ju selleks, et neid võita.


Kärt Hellermas elavad kõrvuti sensuaalne olend ja vaimuhiiglane. Tänu neile kahele põnevale poolusele ongi tema elureisipäevik väga rikastav lugemisvara. “Aallotaris” ajab autor oma lapsepõlve lemmikraamatu “Aallotari jäljed” jälgi. Tuleb välja, et Aallotar ei ole teda kunagi maha jätnud, ja nii nagu Aallotar, ei ole temagi oma armsamaga kunagi kokku saanud. Selle päevikuosa plusspooleks – lisaks Kärt Hellerma suurepärasele kirjutamisoskusele – on see, et ta ei ole oma mõtteliine lugeja eest ära peitnud, vaid need vabade märkmete kujul päevikukatkete vahele jätnud.


Kui kõik Kärt Hellerma reisikirja neli osa võiksid vabalt ilmuda ka iseseisva raamatuna, siis “Sinine missa” väljub reisikirja piiridest ja annab välja omaette seisva proosapoeemi mõõdu.


Aallotari loost on kaasa võetud vesi, aga siin ei ole see mitte unustuse, vaid meelespidamise vesi. “Sinine missa” on ood armas tusele, naise ja preestri armastuse missa. Kuivõrd preester ei saa pakkuda kehalist armastust, jääb see armastus puhtalt hingeliseks. Ent ka hingeline armastus ei ole kaitstud kehalise armastusega kaasas käivate ohtude ja pettumuste eest.


Armastus on armastus, mis tahes tasandil see parasjagu ka elab. Kärt Hellerma kaardistab siin armastuse alguspunkti, arengu, kõrghetke ja kuhtumise, mis langeb kokku metsiku suvetormiga. Ta seob terve maailma ja ilmaruumi kahe armastaja loo sisse, saab ise veeks ja täheks, ja saadab armastaja Siiriusele elama. “Sinine missa” on täis meisterlikke kujundeid ja tundeid salvestavat alliteratsiooni, mis armastusele omasel müütilisel moel on segatud kokku arhailiste elementidega: “Sina olid sinisele rannale raiutud rist, särav siinpoolne sammas.” Kärt Hellerma oskab võtta eesti keele vahendid ja neid väga osavalt oma sõnumi edastamiseks rakendada. See on hääbuv oskus, millest hakkab saama väheste väljavalitute kunst.


Kärt Hellerma on kohutavalt tugev naine. Kui Eesti kirjanduses on keegi, kes võiks kirjutada meie enda Medeia loo, oleks see kahtlemata tema. Seda ta oskab ja seda ma ootan.