Kuid hinnangu festivalist kujundas nõrkade filmide tulv.

Kriitikute üksmeelse hinnangu järgi osutus paljude aegade konkurssprogrammi halvimaks filmiks ameeriklase Vincent Gallo autorifilm, road-movie ”Pruun jänes” (”The Brown Bunny”) - üksildasele mootorrattavõidusõitjale viirastub  vägistamise tulemusena surnud kallim. Lausa kujundivabalt minimalistlikult teostatud filmi kulminatsiooniks jäi pornograafiline, ilma igasuguse kunstiväärtuseta suuseks rezhissööri-peaosatäitjaga.  Gallo oli ise filmi stenarist, rezhissöör, monteerija ja produtsent.

Jaapani põlvkonnauurimus ”Helge tulevik” rezhissöör Kiyoshi Kurosawalt jäi motiveerimata tegude reaks. Hiina tõusva rezhissööri Lou Ye ”Purpurliblikas” andis küll värvika pildi 1930. aastate Šanghaist, kuid tegi seda seebiooperlikult ja nii, nagu seda lavastanuks rezhiidiplomand. Brasiilia suurima vangla elanike kollektiivportreed ”Carandiru” (vangla nimi, nagu näiteks meie Patarei)  rezhissöör Hector Babencolt kandis jõuline lõuna-ameerika temperament, kuid ka see jäi illustreerivaks värvikate episoodide reaks. Itaallase Pupi Avati sentimentaalne ”Süda kõikjal” õnnetust hullust armumisest pimedasse naisesse jäi vaid kenaks ajastupildiks.

Cannes’i festivalis näevad selle korraldajad, pea eluaegne festivalidirektor Gilles Jacob ja teist aastat programmidirektor Thierry Fremaux uhket vaateakent omamaistele filmidele. 20 konkursifilmist oli prantsuse omi viis. Seinast seina valik  andis prantsuse kinost päris ülevaatliku pildi. André Techiné ”Redutajad” esitas psühholoogilise pildi pere- ja ühiskondlike struktuuride segipaiskamisest Teise maailmasõja algupäevil; Claude Milleri ”Väike Lili”  lavastas hea tasakaalutundega Tšehhovi ”Kajaka” filmiinimeste elust; Francois Ozon sai maha elegantse põnevikuga ”Bassein”; avangardist Bertrand Bonello tõi filmiga ”Tiresia” mütoloogilise pimedaksjäetu-selgeltnägija vana-Kreekast tänapäeva, tegi temast hermafrodiidi, keda katoliku kirik hakkab kartma; konkursiprogrammi lõpetas Bertrand Blieri ülekonstrueeritud teatraalne komöödia ”Les Cotelettes” (”Lambakotletid”). Ehk ainult Ozon suutis esitada väga head kino, seegi meelelahutus.

Festival oleneb siiski filmiaastast endast. Ka Berliini festivalil olid vaid mõned head filmid. Cannes’iks ei jõudnud oma uut filmi ”Saraband” lõpetada Ingmar Bergman. Ei jõudnud seda teha Robert Altman, Jane Campion ega Wong Kar-Wai. Bernardo Bertolucci otsustas oma filmi saata hoopis Veneetsiasse. Ja Quentin Tarantino olevat läinud oma eelarvest meeletult üle ja pole teada, millal film üldse valmis saab. Nii jäi alati tuntud nimedele toetuv Cannes hiiglastest ilma.

Siiski, venelane Aleksander Sokurov pole üldse mitte kääbus, kuid tema homoerootiline meesväärtusi rõhutav ”Isa ja poeg” on visuaalselt ilmekas, kuid fragmentaarne ja allpool Sokurovi harilikku taset. Cannes’i lemmiku Clint Eastwoodi”Müstiline jõgi”, ameerika mainstreami põnevik tragöödiast ja kättemaksust, põhjuseks lapsepõlve trauma, jäi alla tema ”Andestamatutele”. Ning Euroopas resideeruva Argentiina vanameistri Raoul Ruizi ”See päev” jäi vaid üheks korralikuks musta huumoriga tehtud absurdikomöödiaks.

Filme võis esteetilistelt taotlustelt jagada kaheks. Ühel pool vormi otsivad ja ainestikule rõhku panevad, pretensioonikadki, kommertskinolikkusest üldse mitte hoolivad; ja teisel pool filmid, mis ei peljanud traditsioonilise kino vormikaanoneid. Zhürii eesotsas prantsuse rezhissööri Patrice Chéreau’ga valis esimeselt poolelt kaks filmi: ”Elevant” ja ”Kauge”, ja teiselt poolelt ühe: ”Barbarite sissetungi”. Kuid zhürii käitus ebatraditsiooniliselt, pärjates üldse vaid nelja filmi ja andes neist kolmele filmile kaks auhinda.

See oli rõhutatud toetus sellele, mida me peame filmikunstiks.

Kuldne Palmioks anti väljaspool suurstuudioid filme tegeva ameeriklase Gus Van Santi filmile ”Elevant”. See restaureeris justkui Colombine’i keskkoolis  toimunud tapatöö, kus kaks noorukit lasid ilma igasuguse põhjuseta maha hulganisti kaasõpilasi. Parima rezhii auhind samale filmile pidi ilmselt tugevdama peaauhinna valikut. Filmil on tugev ühiskondlik kõlapind, ta on teostatud justkui cinéma-vérité laadis, käsikaameraga, siin on pikad kaadrid, mängivad mitteelukutselised näitlejad-keskkooliõpilased. Ta ei viita siiski konkreetselt Colombine’i koolile, kuid väldib ka igasugust hinnangut ja rõhuasetusi, mistõttu ameerika esinduslikuima filmiajakirja Variety juhtkkriitikul Todd McCarthyl õnnestus festivalil tekitada skandaal. McCarthy pidas filmi ”mõttetuks  parimal ja vastutustundetuks halvimal juhul.” Poiste kuriteo ainsaks motiiviks võib välja lugeda, et nad on ”gei-kalduvustega natsid”, kuna nad vaatavad enne tapmist filmi Hitlerist ja lähevad koos duši alla. Võibolla käituvad need kaks poissi kui terroristid? Michael Moore’i dokumentaal samast probleemist ”Colombine’i keeglimäng” sai dokumentaalfilmi Kuldse Palmioksa mullu.

Türklase Nuri Bilge Ceylani ”Kauge” hindamine Grand Prix’ga ja parima meenäitlejaga mõlemale peaosalisele  tähendas tunnustust autorikinole. See poeetiline meditatsioon melanhoolsest fotograafist tarkovskilikus maneeris, mis käsitleb võõrandumist ja läheneb laadilt mõnikord isegi tummfilmilikule komöödiale, oli kriitikute lemmikfilmiks. Ta jääb küll veidi kunstlikuks Antonioniks, kuid meesosa auhind selle kahele peategelasele oli otsus, millele on raske vastu vaielda. Parima stsenaariumi ja parima naisosa andmine kanada rezhissööri  Benys Arcandi filmile ”Barbarite sissetung” tähendas hea ühiskondliku kandvusega, ent vormilt traditsioonilise kino hindamist. See on elutark tragikomöödia perekonnast, sõpradest ja põlvkondade konfliktist.

Zhürii auhind, nagu pesamuna auhind, läks 24-aastase Iraani naisrezhissööri Samira Makhmalbafi poeetilisele filmile ”Kell viis pärast lõunat” (”Panjé asr”). Siira naiivsusega esitab see afgaani dokumentaalses olustikus sealtsamast võetud tegelastega tütarlapse loo, kes tahab saada selle islamiriigi presidendiks. Auhinda vastu võttes tõi Makhmalbaf sisse poliitilise noodi: ”Minu film on afgaani naisest, kel pole võimu, kuid kes tahaks ühel päeval saada presidendiks. Ise ma presidendiks saada ei taha, kui maailma tuntuimaks presidendiks on George Bush.”

Üllatusena läks zhürii üldse mööda taanlase Lars von Trieri ”Dogville’ist”, mis oli kõneaineks kogu festivali jooksul. Oma tavakangelanna, pühaku, kes seksuaalse alanduse läbi vaimsele iseseisvusele jõuab, on von Trier seekord viinud ameerika 1930.aastate pisiasula õelate ja kitsarinnaliste elanike sekka. Ameeriklased ei sallinud ”Dogville’i”. Juba põhimõtteliselt ei saa kogu maailmas oma kinoga laiutavad ameeriklased harjuda selle mõttega, et keegi välismaalane teeb USAst kriitilise filmi ja veel kunstiliselt mõjuva. Zhüriis oli kaks ameerika mainstream-kino esindajat: Steven Soderberg ja Meg Ryan. Oleks huvitav teada, kas nad tõrjusid filmi.

”Dogville” on võimas eksperiment kinomaailmas, 2 tundi 58 minutit kestev näidend ühel hiiglaslikul laval ja tingliku teatri laadis. See on kino ilma Lumiére’ideta. Kuna  vaatemängu polnud, siis kino ka ilma Méli?s’ita. Minule isiklikult meenutas film halba Brechti lavastust. Kuid teha nägu, et teda festivalil polekski, polnud igal juhul õige.

Kunstiliselt hõljusid festivalipubliku hulgas pettumusmeeleolud. ”Elevant”, ”Dogville” ja ”Kell viis pärast lõunat” tõid aga festivalile päevapoliitilisi vaidlusi ja Euroopa-Ameerika vastandusi. See oli hea, sest kui festival avati ”Tulp-Fanfaani”, 1952. aasta filmi uuslavastusega ja festivali presidendi Jacobi ”koduvideoga” Cannes’i festivalist,  ning lõpetati kaksteist päeva hiljem restaureeritud 1936. aasta Chaplini ”Moodsate aegadega”, vahele veel Fellini retsrospektiiv ning kui ajakirjanike pressibokside taustaks on suured portreed Jean Cocteaust, siis mõtled, et oled filmikunsti muuseumis. Kuid ehk andis Cannes kino seisust objektiivse pildi ja lihtsalt on selline aasta.

Gus van Santi filmile ”Elevant” kuldse Palmioksa andmisega tuleb rahul olla. Otsus üllatas, kuid oli ilmselt õige. See on ühiskondlikult aktiivne film ja oma Cannes’i festivali seisukohalt radikaalsete otsustega toetas zhürii filmikunstini küündivaid teoseid.

Cannes’i veteranid, need, kes siin paarkümmend aastat käinud, inglane Derek Malcolm ja chicagolane Roger Ebert olid rahulolevalt nostalgilised. ”Hea festival. Ainult, et väga palju halbu filme,” võttis kokku Ebert. ”Siiski parim festival maailmas, isegi kui aasta 2003 väljaanne ei olnud sobivaim illustratsioon sellele vaieldamatule tõsiasjale,” võtab kokku FIPRESCI aupresident Derek Malcolm ajalehest The Guardian.  

56. Cannes’i filmifestivali auhinnad

Kuldne Palmioks: ”Elevant” (”Elephant”), rezhissöör Gus Van Sant

Grand Prix: “Kauge” (”Uzak”), rezhissöör Nuri Bilge Ceylan

Parim naisnäitleja: Marie-Josée Croze (“Barbarite sissetung”/”Les Invasions barbares”, rezhissöör Denys Arcand)

Parim meesnäitleja: Muzaffer Özdemir ja Mehmet Emin Toprak (”Kauge”, rezhissöör Nuri Bilge Ceylan)

Rezhiiauhind: Gus Van Sant “Elevant”

Stsenaariumi auhind: Denys Arcand “Barbarite sissetung”

Zhürii auhind: “Kell viis pärastlõunal” (”Panjé asr”), rezhissöör Samira Makhmalbaf

Rahvusvaheline kriitikute auhind: ”Isa ja poeg” (”Otets i sõn”), rezhissöör Aleksander Sokurov