Ka keskealised defineerivad end popmuusika kaudu

Hannaliisa Uusma intervjueerib rahvus­vaheliselt tuntud ja tunnustatud subkultuuride uurijat professor Andy Bennettit.

Andy Bennett on üks põhjapanevamaid nüüdisaegse popmuusika ja noortekultuuride uurijaid maailmas. Täna on kaks nädalat Eestis veetnud professor Bennettil ees veel üks akadeemiline loeng Tallinnas, sest ta on peaesineja Tallinna Ülikoolis toimuval subkultuuride teemalisel avatud foorumil.
Andy Bennett, minu ja väga paljude teiste jaoks olete te üks olulisemaid ja põnevamaid popmuusika ja subkultuuride uurijaid ning teoreetikuid maailmas. Kuidas end ise tutvustaksite?

Pean end kultuurisotsioloogiks. 90ndate aastate alguses sidusin end popmuusika ja noortekultuuride, ka elustiili ja tarbimiskultuuri uurimisega laiemalt. Hetkel elan Austraalias, töötan Griffithi ülikoolis, kus juhin juba mõnda aega kultuuriuuringute keskust.

Oli see juhus või teadlik soov, et jõudsite popmuusika ja noortekultuuride uurimiseni?

Nagu ikka siin elus, üks asi viis teiseni. Esiteks olen terve elu popmuusikat armastanud, aga magistrikraadi omandasin sotsiaaltöö erialal. Pärast magistriõpinguid kolisin kolmeks aastaks Frankfurti ja osalesin seal keerulise sotsiaalse taustaga noortele mõeldud teraapilist laadi muusikaprojekti töörühmas. Seltskond, kellega tegelesime, oli kirju — oli noori kohalikest saksa peredest, ent ka türklasi, ida-eurooplasi, marokolasi jne. Projekti idee oli panna kõik need eri kultuurilise taustaga noored omavahel suhtlema, teineteist mõistma, üksteisest huvituma. Ja keel, mida selles integratsiooniprojektis kasutasime, oli popmuusika. Korraga oli minu ees terve hulk põnevaid teismelisi — mõni oli räppar, mõni punkar, oli metal’i ja elektro viljelejaid, grungesid, paar hardcore hevikat. Nägin iga päev, kuidas need noored end helide, lüürika ja stiili kaudu määratlevad, kehtestavad, väljendavad. See oli sütitav kogemus, need identiteedimustrid olid nii inspireerivad, et otsustasin teema põhjalikumalt käsile võtta, seda juba sotsioloogia-alase doktoritöö näol.

Olete te vahel tundud, et kogenud sotsioloogi pilk ja maailmataju võivad väsitavaks muutuda? Pean silmas kõigi ja kõige n-ö läbinägemist. Või on pikas kohvikusabas seistes teiste inimeste riietuse, käitumise, muusika-, partneri- või joogivaliku üle pidev alateadlik teoretiseerimine pigem algajate kiiks?

Väga huvitav küsimus. Pigem on selline sotsioloogiline kujutlusvõime ja uudishimu mõnus. Olen tööst tingituna pidanud elama väga mitmesugustes kohtades — rahvuselt olen britt, elasin aastaid Saksamaal, seejärel Kanadas, nüüd Austraalias. Viibin tihti Euroopas, Aasias jne. Vaevalt et ma kõike ja kõiki alati päris läbi näen, ent kindlasti on see võime eri riikides ja keskkondades viibides aidanud paremini sisse elada, mõista ja seletada eripärasid laiemas kontekstis. Ja tegelikult oskan ma selle nupu endas ka päris hästi välja lülitada — lähen näiteks mägedesse, jalutan rannal või surfan ja ujun veidi.

Olete uurinud mitmeid, sageli teineteise suhtes vastuolulisi peavoolu- ja subkultuure skinhead’idest klubikultuurini välja. Ometi oskate oma uuritavatega väga hästi suhestuda ja samastuda. Kuidas te neile nii lähedale pääsete, kuidas teid omaks võetakse?

Üldjuhul ma pole uurimisväljal olnud kunagi nii otseses mõttes insider, nagu seda on näiteks Paul Hodkinson, kes, olles ise hingelt stiilipuhas goot, on revolutsioonilisel moel kirjeldanud, seletanud ja teoretiseerinud nii gooti subkultuuri kui noortekultuure üldiselt. Mina olen alati olnud lihtsalt suur muusikaarmastaja.

Täna muudab noortekultuuride uurimise, noortega samastumise ja vahetu usalduse võitmise minu puhul keeruliseks eelkõige vanus — olen 50. Teismelistega baaris napsutades või klubis hängides mõjuksin üsna kahtlasena ja raske oleks midagi põhjapanevat teada saada (naerab). Noorena olin pikkade juustega indie-rokkar, kitarr seljas — vanus ja stiil võimaldasid samastumist uuritavatega, loomulikkust, seega ka juurdepääsu olulisele siseinfole. Usuti, et mõistan päriselt, olen sõber, saan aru. See ongi kogu asja võti.

Hetkel teen üht tänavakultuuri käsitlevat uurimust, aga uurimisväljal koguvad empiirilist infot nooremad kolleegid — mul on paar andekat doktoranti, kellega koostööd teen. Ise tegelen kogutud info sünteesimise ja laiemate järelduste tegemisega.

Eelmisel aastal andsite Tallinna Ülikooli subkultuuride konverentsi raames virtuaalloengu noorsookultuuridest, popmuusikast ja vananemisest. Kas on nii, et popmuusika pole enam ammu ainult teismeliste enesemääratlusvahend?

Jah, uurin ka vananevaid popmuusika fänne. Muusika ja sellega kaasnev seltskond on täna oluline enesedefineerimise vahend keskealistele ja vanematelegi. See on teema, kus ka ennast insider’iks nimetada võin (naerab).

Sattusin vestlema ühe 70aastase soliidse daamiga, kes teatas, et on terve elu jumaldanud hevimuusikat. Tema hing armastab seda siiani, ent ennast ta enam musta naha, neetide ja tanksaabastega ei ehi, need on asendunud pastelsete pükskostüümide, hõbedaste lokkide ja mokassiinidega. Miks on nii, et muusika jääb, ent ühel hetkel muusikakeskse elustiiliga raudselt kokku kuuluvatest visuaal-imagoloogilistest sümbolitest loobutakse sageli juba varases keskeas?

Näen seda kõike n-ö elustiiliprojekti valguses, milles keha on omamoodi lõuend. Noore ja rohelisena annavad visuaalsed sümbolid võimaluse ennast leida, endast teistele märku anda, end tõestada, rõhutada subjektsust. Hiljem enese tõestamise ja väljaelamise vahendid ja kanalid muutuvad. Tavaliselt kujuneb selleks karjäär ja/või perekond. Samas ei pruugi ametipostki lubada lõhkiseid põlvi ja musta nahka, teisalt ei väärtustata visuaalset ekstravagantsust mingil hetkel enam ise. Keha kui lõuend hakkab viitama teatud rahunemisele, muusikaarmastus aga jääb. Selline ühine maharahunemise kogemus, ent säilinud muusika­armastus võib saada seltskonna oluliseks ühtekuuluvustunde aluseks. Koos väärtustatakse muusika kvaliteeti, süvenetakse üksikasjalikult lüürikasse, saundi jne, jätkatakse ka uue muusika otsimist ja avastamist.

Andy Bennett on üks põhjapanevamaid nüüdisaegse popmuusika ja noortekultuuride uurijaid maailmas. Täna on kaks nädalat Eestis veetnud professor Bennettil ees veel üks akadeemiline loeng Tallinnas, sest ta on peaesineja Tallinna Ülikoolis toimuval subkultuuride teemalisel avatud foorumil.
Andy Bennett, minu ja väga paljude teiste jaoks olete te üks olulisemaid ja põnevamaid popmuusika ja subkultuuride uurijaid ning teoreetikuid maailmas. Kuidas end ise tutvustaksite?

Pean end kultuurisotsioloogiks. 90ndate aastate alguses sidusin end popmuusika ja noortekultuuride, ka elustiili ja tarbimiskultuuri uurimisega laiemalt. Hetkel elan Austraalias, töötan Griffithi ülikoolis, kus juhin juba mõnda aega kultuuriuuringute keskust.

Oli see juhus või teadlik soov, et jõudsite popmuusika ja noortekultuuride uurimiseni?

Nagu ikka siin elus, üks asi viis teiseni. Esiteks olen terve elu popmuusikat armastanud, aga magistrikraadi omandasin sotsiaaltöö erialal. Pärast magistriõpinguid kolisin kolmeks aastaks Frankfurti ja osalesin seal keerulise sotsiaalse taustaga noortele mõeldud teraapilist laadi muusikaprojekti töörühmas. Seltskond, kellega tegelesime, oli kirju — oli noori kohalikest saksa peredest, ent ka türklasi, ida-eurooplasi, marokolasi jne. Projekti idee oli panna kõik need eri kultuurilise taustaga noored omavahel suhtlema, teineteist mõistma, üksteisest huvituma. Ja keel, mida selles integratsiooniprojektis kasutasime, oli popmuusika. Korraga oli minu ees terve hulk põnevaid teismelisi — mõni oli räppar, mõni punkar, oli metal’i ja elektro viljelejaid, grungesid, paar hardcore hevikat. Nägin iga päev, kuidas need noored end helide, lüürika ja stiili kaudu määratlevad, kehtestavad, väljendavad. See oli sütitav kogemus, need identiteedimustrid olid nii inspireerivad, et otsustasin teema põhjalikumalt käsile võtta, seda juba sotsioloogia-alase doktoritöö näol.

Olete te vahel tundud, et kogenud sotsioloogi pilk ja maailmataju võivad väsitavaks muutuda? Pean silmas kõigi ja kõige n-ö läbinägemist. Või on pikas kohvikusabas seistes teiste inimeste riietuse, käitumise, muusika-, partneri- või joogivaliku üle pidev alateadlik teoretiseerimine pigem algajate kiiks?

Väga huvitav küsimus. Pigem on selline sotsioloogiline kujutlusvõime ja uudishimu mõnus. Olen tööst tingituna pidanud elama väga mitmesugustes kohtades — rahvuselt olen britt, elasin aastaid Saksamaal, seejärel Kanadas, nüüd Austraalias. Viibin tihti Euroopas, Aasias jne. Vaevalt et ma kõike ja kõiki alati päris läbi näen, ent kindlasti on see võime eri riikides ja keskkondades viibides aidanud paremini sisse elada, mõista ja seletada eripärasid laiemas kontekstis. Ja tegelikult oskan ma selle nupu endas ka päris hästi välja lülitada — lähen näiteks mägedesse, jalutan rannal või surfan ja ujun veidi.

Olete uurinud mitmeid, sageli teineteise suhtes vastuolulisi peavoolu- ja subkultuure skinhead’idest klubikultuurini välja. Ometi oskate oma uuritavatega väga hästi suhestuda ja samastuda. Kuidas te neile nii lähedale pääsete, kuidas teid omaks võetakse?

Üldjuhul ma pole uurimisväljal olnud kunagi nii otseses mõttes insider, nagu seda on näiteks Paul Hodkinson, kes, olles ise hingelt stiilipuhas goot, on revolutsioonilisel moel kirjeldanud, seletanud ja teoretiseerinud nii gooti subkultuuri kui noortekultuure üldiselt. Mina olen alati olnud lihtsalt suur muusikaarmastaja.

Täna muudab noortekultuuride uurimise, noortega samastumise ja vahetu usalduse võitmise minu puhul keeruliseks eelkõige vanus — olen 50. Teismelistega baaris napsutades või klubis hängides mõjuksin üsna kahtlasena ja raske oleks midagi põhjapanevat teada saada (naerab). Noorena olin pikkade juustega indie-rokkar, kitarr seljas — vanus ja stiil võimaldasid samastumist uuritavatega, loomulikkust, seega ka juurdepääsu olulisele siseinfole. Usuti, et mõistan päriselt, olen sõber, saan aru. See ongi kogu asja võti.

Hetkel teen üht tänavakultuuri käsitlevat uurimust, aga uurimisväljal koguvad empiirilist infot nooremad kolleegid — mul on paar andekat doktoranti, kellega koostööd teen. Ise tegelen kogutud info sünteesimise ja laiemate järelduste tegemisega.

Eelmisel aastal andsite Tallinna Ülikooli subkultuuride konverentsi raames virtuaalloengu noorsookultuuridest, popmuusikast ja vananemisest. Kas on nii, et popmuusika pole enam ammu ainult teismeliste enesemääratlusvahend?

Jah, uurin ka vananevaid popmuusika fänne. Muusika ja sellega kaasnev seltskond on täna oluline enesedefineerimise vahend keskealistele ja vanematelegi. See on teema, kus ka ennast insider’iks nimetada võin (naerab).

Sattusin vestlema ühe 70aastase soliidse daamiga, kes teatas, et on terve elu jumaldanud hevimuusikat. Tema hing armastab seda siiani, ent ennast ta enam musta naha, neetide ja tanksaabastega ei ehi, need on asendunud pastelsete pükskostüümide, hõbedaste lokkide ja mokassiinidega. Miks on nii, et muusika jääb, ent ühel hetkel muusikakeskse elustiiliga raudselt kokku kuuluvatest visuaal-imagoloogilistest sümbolitest loobutakse sageli juba varases keskeas?

Näen seda kõike n-ö elustiiliprojekti valguses, milles keha on omamoodi lõuend. Noore ja rohelisena annavad visuaalsed sümbolid võimaluse ennast leida, endast teistele märku anda, end tõestada, rõhutada subjektsust. Hiljem enese tõestamise ja väljaelamise vahendid ja kanalid muutuvad. Tavaliselt kujuneb selleks karjäär ja/või perekond. Samas ei pruugi ametipostki lubada lõhkiseid põlvi ja musta nahka, teisalt ei väärtustata visuaalset ekstravagantsust mingil hetkel enam ise. Keha kui lõuend hakkab viitama teatud rahunemisele, muusikaarmastus aga jääb. Selline ühine maharahunemise kogemus, ent säilinud muusika­armastus võib saada seltskonna oluliseks ühtekuuluvustunde aluseks. Koos väärtustatakse muusika kvaliteeti, süvenetakse üksikasjalikult lüürikasse, saundi jne, jätkatakse ka uue muusika otsimist ja avastamist.LoengProfessor Andy Bennetti akadeemiline loeng toimub 3. mail kell 16.00 Tallinna Ülikoolis auditooriumis M-134. Kõigile huvilistele avatud loengu teemaks on nüüdisaegsed subkultuurid, luubi alla võetakse nii subkultuursete identiteetide kui ka subkultuuri teooriate muutumine ajas.