Kaarel Kurismaa helge ja helisev maailm

Kadri Karro kirjutab Eesti kunsti ühest kõige mängulisemast ja mitmekülgsemast loojast, kes avas kuu aja eest Kumus oma retrospektiivnäituse „Kollase valguse orkester“.

Kõik, kes on sõitnud üle Pärnu maantee viadukti Tallinna kesklinna, on teda näinud. Seda sinise, kollase ja valge värviga võõbatud trammi, mis erinevalt kõigist teistest pealinna trammidest ei sõida mitte kuhugi. Ta on seisnud seal, trammipargi esisel muruplatsil, ikka selles ühes ja samas kohas juba 25 aastat, kattub vaikselt grafitiga, poetab krohvitükke ja vaatab, kuidas teda ümbritsevad puud aina kõrgemaks ja tihedamaks kasvavad.

„Tallinna trammi objekt“ (1993) on kunstnik Kaarel Kurismaa (79) ainus vabas õhus asuv avaliku ruumi teos, mis praeguseks säilinud. Erksa värvi ja endiselt katusel pöörleva tuulelipuga metallist ja betoonist tramm oleks, mulle tundub, nagu kõige uljam osa Kurismaa Kumus avatud retrospektiivnäitusest „Kollase valguse orkester“, aga muuseumis ta ei asu. Köetud ja turvatud ruumis ja viisakalt käituva publiku ees olemise asemel peab see objekt rinda pistma heitliku ilma, isehakanud kunstnike ja hooletu peremehega. „Iga kord kui mööda sõidan, vaatan, kas tramm on veel alles. Ta on juba nii täis soditud... Ma ei usu, et ta enam kauaks sinna jääb,“ ütleb Kurismaa ise, hääles nukrusenoot.