Kaasaegne kunst – pehme, soe ja südamlik!
Meie turufundamentalismis on üldiselt nii, et maja, puu ja rahvus peab olema “vana”, sest saab seda turistidele hästi müüa, aga inimene ei tohi olla “vana”, sest see hästi ei müü. Näituse pealkiri “Homo grandis natu” tähendab “eakat inimest”. Ladina keel võimaldab sõnastada poliitiliselt korrektselt fenomeni, mis ühiskondlikus konstruktsioonis on üldiselt tabu, ning esitada teaduslikuna kõlava terminoloogia varjus hinnanguvaba neutraalsust.
Nagu täheldab näitusesaali personal, muutuvat isegi eakad kunstihoones seekord videokunsti sõpradeks. Tegemist polegi minu arust niivõrd kunstinäitusega, kuivõrd igaüht puudutava teema jõulise esitlusega kunsti vahendusel (näituse raames toimuvad ka interdistsiplinaarsed seminarid, ettekanded, presentatsioonid). Ses mõttes on kuraator Reet Varblane teinud suure töö, koondades nimekaid eesti ja rahvusvahelisi kunstnikke, teadlasi, sotsiolooge ja performante.
Ando Keskküla interaktiivset videot, millega ta esines 1999. aastal Veneetsia biennaali Eesti näitusel, kunstihoones ei eksponeerita. Keskküla oli siin esimesi kunstnikke, kes tõi välja rahvastiku vananemise kui probleemi, ehkki üsna küüniliselt (vaataja plaksutamise peale hakkasid kaks alasti eakat meest ekraanil esinema ja tantsima). Varblase kui kuraatori “ideoloogia” on pehmem, soojem ja naise-kesksem. Probleemile lähenetakse humaansest kaalutlusest lähtuvalt ja püütakse tasakaalustada eakate halvustamist meedias. Ses mõttes on ka käesolev näitus teistpidi “ühekülgne”, mitte neutraalselt uurimuslik, viimast rolli täidavad pigem teadlaste ja sotsioloogide ettekanded.
Näituse “sooja” üldtoonust loovad eriti Terje Ojaveri installatsioon “Hoia mind!” (istuge toolile ja pange padi sülle, vaadake, mis toimuma hakkab, püüdke vastu pidada kauem ja ärge häbenege tundeid) ning Jaan Paavle video “Müüt igavesest ilust” (mehe pilguga tehtud video naise väärikusest, mis ei kustu ka kõrges vanuses).
Traditsioonilist vanaema, kes koob lastele sokki, näitusel ei leia, pigem püütakse sellist stereotüüpi kummutada. Äkki hakkabki traditsiooniline vanaema kui liik välja surema või on see omakorda kunstis tabuteema, nagu lapsedki, või projitseerivad nooremad põlvkonnad oma eneseteostusvajaduse eakatele (Infotankistide “Unistustel pole piire”) või tekitab probleemi “eaka” mõiste ise, kui inimese bioloogilise ja vaimse vanuse vahe venib üha suuremaks?
Näituse “nael” on kindlasti poolaka Katazyna Kozyra tervet tuba täitev “Naiste saun”, Veneetsia biennaali võidutöö, filmitud varjatud kaameraga. Alasti naised on enamasti eakad, kehasid ei eksponeerita mehe pilgule, tegevus on “loomulik” ja “looduslik”, iga näitusekülastaja muutub vuajeristiks. Eks sauna pilte ole kunstiajaloos varemgi tehtud, Ingres maalis naiste sauna justnimelt silmarõõmuks.
Teine tervet ruumi täitev installatsioon, Mare Mikoffi “Ene, Reet, Anu, Krista, Maile” mõjub ootamatult võõristavalt – Mikoff on maha salanud oma kordumatu modelleerimisande (tema modelleeritud näoskulptuurid on tavaliselt rohkem inimeste moodi kui seekord otse nägudelt võetud “dokumentaalsed” mudelid!) ja pannud siis konkreetsed naised nii ebadokumentaalsesse situatsiooni kui veel olla saab. Installatsioon sugereerib rõõmu ja hingelist vabadust, võib-olla on ka selline emotsioon Mikoffi senise loomingu taustal pretsedenditu, nii et sellega peab veel harjuma?
Marco Laimre esitab vananemist nii infokandja (vanad kustunud fotod) kui ka pildi enda vahendusel, Toomas Kalve ja Peeter Laurits aga noorte-vanade kontrasti abil (“Viimane lend”). Hea, et Tatjana Antošina kaudu tuuakse teemasse ka sutsu nalja.
