Kaastundeavaldus Õhtumaa meestele

Sulev Keeduse film räägib Lääne allakäigust, mille üks osa või peegelpilt on hirm kui ainuvõimalik aisting islamimaailma suhtes.

“Kirjad Inglile”
Režissöör Sulev Keedus. Osades Tõnu Oja, Katariina Lauk, Ragne Pekarev, Tiina Tauraite, Mirtel Pohla, Rain Simmul, Roman Baskin jt.
Tallinnas Solarises, Tartus Cinamonis.

“Pillipuhujad oleme sandid,
kellel naist pole, kodu ei last,
ainult sinetav taevasteveer,
selg Valgele Laevale mast.
On vaid hõbedast pilvedetriip,
selg endale oda ja piik
ja me silmades peegeldub suur,
kõrbe taganev Jumalariik”

“Tontide eest taganejate sõdurite laul”, Uku Masing 1935

Kirotaja (Tõnu Oja) saabub pärast 21aastast Afganistanis viibimist tagasi Eestisse, isa matustele ning otsima oma tütart, keda ta pole kunagi näinud. Ainult häält on kuulnud ja seegi on kuhugi kadunud. Oma kõnelused tütrega – tähelepanekud moondunud kodumaast, hääbuva lootuse tütart leida ja andekspalumise lootuse kadumise eest ehk kirjad Inglile (see on tütre nimi, arvab mees) – talletab Kirotaja kaustikusse, pliiatsijuppi ikka ja jälle sinakate huulte vahel niisutades.

Kuhu otsingud Kirotaja viivad, selgub kahetunnise katsumuse – kus meestel tuleb võidelda pisarate ja naistel piinlikkusega – lõpuks. Mehe valikutest ja päralejõudmisest tähelepanuväärsem on aga teekond ise. See viib läbi aastatega uueks saanud Eesti. Kaugelt tulnud mehe pilgu läbi on kodulinn (kodumaa?) muutunud terve mõistuse, lootuse ja väärikuse kaotanud tontlikuks paigaks. Vähemalt selle mehe silmis, mida ereda valguse eest varjavad surnud snaipri (vihje režissöör Sulev ­Keeduse napile pääsemisele Afganistani snaipripolku saatmisest?) päikseprillid.

Lagunevas ja tolmuses linnas elavad kaunid, äärmuslikult groteskselt kujutatud naised. Miniseelikutes külmapilgulised sireenid, kes on minetanud (sunnitud minetama?) lugupidamise meessoo vastu ning viimsed naissoole omased piirid (mis moslemite jaoks teatavasti on üsna mustvalged). Siin tehakse halba kunsti, kuulatakse halba muusikat ja vaadatakse üksnes fashion-tvd.

Eesti mehed, evolutsiooni ja naiste emant­sipatsiooni käigus umbrohustumise lävele jõudnud liik, on peidetud hullumajja, mille peaarst on imekaunis nümfomaan (võrratus rollis Katariina Lauk). Muu hulgas tegeleb ta ideaalse sperma otsingutega, et teha teoks unistus meesteta maailmast.

Ainus mees, kes ravi ei vaja, on teadagi rikas välismaalane. Tema plaanib ära osta üht soist (ent mis peamine, mereäärset!) maatükki. See on viimane tükike vana head Eestimaad, lapike soode ja metsade vahel, kuhu jalgsi ei pääse ja kuhu viib vaid traktor. Seal elavad mõtlikud ja vanu kombeid austavad eestlased. Samad, kes 21 või 210 aastat tagasi. Ent sellegi küla noorukid on saadetud sõjalisele missioonile, neid ootavad rasedad noorikud aga teevad suitsu ja – kui komme nõuab – võtavad napsugi. Ja juba toimetab sealgi linna ainus maailmakuulsus – mõttetut, agressiivset ja nartsissistlikku jura viljelev performansikunstnik.

Eestist on saanud koht, kus – nagu kaugelt tulijale näib – on kadunud aukartus elu ees. Kus valitseb laipade järele lõhnav segadus. Kus miski pole püha, välja arvatud paarikümne aasta taguseid saladusi varjav arhiiv, kuhu igaüht juba ei lasta.

Keeduse ja Madis Kõivu loodud mõistatuste maailmas rändav Tõnu Oja mängis ligi pool sajandit tagasi Kaljo Kiisa filmis “Jäljed”. Ta oli Siberist naasva naise poeg ja tema ülesandeks oli kombaini ratta peale pissida. See pidi olema märk sellest, et poiss on kasvanud Venemaal ega tunne kultuurseid Eesti kombeid. Nüüd on Ojal, kellest selle filmiga saab Suur Näitleja, suurem, kuid kummalisel moel sarnase tähendusega roll. Kiita oleks veel nii mõndagi – esmajoones väljasurnud rahva keelsete tätoveeringutega kaetud Mirtel Pohlat, hullunud koloneli mängivat Roman Baskinit või ­Michael Jacksoniks muudetud Elle Kulli.

Jaan Ruus ütles kord: “Kui Keedus vabaneks filmitegemisel püha kunsti tegemise krambist ja valitseks paremini iseenda loodud maailma, võiks tulemus saada auhindu Cannes’is.” Näib, et see tulemus on nüüd käes. Cannes’i festivalini on jäänud kolm kuud.

PS

Kellele seda filmi siis soovitada? Sattusin “Kirjad Inglile” google’isse lüües Õhtulehe seltskonna-krooniku Mari-Leenu blogikandele: “Alguses mõtlesin kirjutada, et see film oli 118 minutit puhast paska, aga siis hakkasin mõtlema, et ma nii ei saa kirjutada, kuna mulle meeldisid võttekohad ja osad kaadrid väga. Sisu oli selline,et ma ei saanud muhvigi aru. Mulle meeldis Mirtel Pohla kleit.”

Ehk annab see noore Eesti naise avalik ülestunnistus aimu, kellele see film mõeldud on ja kellele mitte.