Niisiis. 101 Eesti popmuusika tähistena välja valitud heliplaati. Kas ma olen selle valikuga nõus? Selge see, et ei. Täies ulatuses kohe kindlasti mitte. Ega ma Mart Juur ei ole. Vaidlemine parimate plaatide tabelite ja poodiumitele tõstetud teostega on melomaani le üks lemmikajaviiteid. Milline plaat on oluline, milline mitte, milline on maailma parim plaat – selliste küsimustega poksides veedavad mõned inimesed hasartseid õhtuid, isegi öid.

Enne kui hakkan Juurega vaidlema, et räppar Cool D on liiga oluline nii Eesti hiphopiloos kui jõmmkäraka kultuuri pildistajana, et ta sellisest raamatust välja jätta, patsutan ma Juurele tunnustavalt õlale Marju Kuudi “Reserva” valimise eest. See oli nii kummaliselt ja tühja kohta ilmunud plaat, et mina ei oleks elus taibanud arvata “Reserva” klassikute hulka. (Muide: Uku Kuudi USA-funk-album “Santa Monica” on samuti võimas.) Ja äkki oleks pidanud ka ühe Dagö ära mahutama? Aga see on vahest pigem kiuslik soov, sest lihtsalt väga tahaks lugeda, mida kirjutaks nimelt Mart Juur sellises raamatus Dagöst, kes on Eestis nii absoluutse hea maitse kui ka absoluutse halva maitse võrdkuju.

Keskne kvaliteet raamatus on aga Juure kirjutamisoskus. Kadedaks teeb. Süntaksi-fänn Juure tekstis ei ole üleliigseid sõnu ega pusserdamist. Ka oskab ta kulunud sõnakõlksud elama panna ja valdab veatult eri stiile. Mõne kande on ta sisestanud pedantse entsüklopedistina, siis parodeerib leebelt 80ndate rock-ajakirjandust, teinekord kukub albumit ümbritsevast elust heietama ja läheb meeldiva jultumusega off-topic. Nii on siin vaheldumisi tõsist kui lõbusaid linnalegende, aga alati liigse kribu-krabuta.

Ette on heidetud mõningaid faktivigu ja liigset rõhku viimasel kümnendil. Eks uustrükiks (tõenäoliselt sedavõrd populaarne raamat, et seda lastakse veel kordi läbi trükimasina) sätitakse need vead korda, aga viimase dekaadi toonitamist ei saa küll pahaks panna – aastail 2000–2009 on siinses popis aset leidnud totaalne plahvatus.