Kadri Hinrikus “Kui emad olid väikesed”

Eesti Ekspressi Kirjastus, 2009. 98 lk.

Kadri Hinrikuse teose pealkirja, eesmärgi ja teostuse vahel valitseb kummaline vastuolu. Justkui oleks tegu lasteraamatuga, mis räägib lihtsas keeles, sündmusi ajalis-põhjuslikult järjestades ja ilma eriliste kunstiliste trikkideta kahe 1940. ja 50. aastatel sirgunud tüdruku sõprusest nn suure ajaloo taustal.

Samas jäävad nii sihtgrupi määratlus kui ka teose eesmärk natukene ähmaseks. Kui tegu on topelt­adresseeritud teosega, siis võiks selles olla rohkem (ridadevahelisi) arutlusi ajaloost, lapseks olemisest, kodu tähtsusest jms. Arvan, et need vastuolud on tingitud teatud ebakindlusest, mis autorit kammitseb; tõestisündinud lugude pelga edasiandjana ei julge ta piisavalt fabuleerida ja kasutada kaasahaaravamaid jutustamistehnikaid (näiteks mina-perspektiivi, sisekõnet, filosoofilisi arutlusi jms).

Muidugi on neid väikeste sõja ajal kasvanud tüdrukute mõtteid, tundeid ja toimetamisi huvitav jälgida ja sealjuures üha imestada, kuidas suutsid nad vaatamata keerulistele oludele kasvada siiski elujaatavateks ja tegusateks noorteks naisteks. Kuid kui võrrelda teost teiste samalaadsete hiljuti ilmunud memuaarsete tekstidega, kaasa arvatud Hinrikuse enda debüütteosega “Miia ja Friida” (2008), jääb värske üllitis minu meelest natukene kahvatuks. Hinrikuse esikteos oli sihiasetuselt siin tutvustatavaga sarnane, kuid kunstiliselt ideelt põnevam, sest põimis omavahel sõjaaja lapse ja 1970ndatel sirgunud tütarlapse mälestusi.

Kõigele vaatamata on Hinrikuse teos siiski huviga loetav, kusjuures eriti köitvad on ajastutruud fotod ja muud dokumendid (illustraator Inga Heamägi).