Kadri Karro Foto: Vallo Kruuser

Mind on pikka aega vaevanud üks küsimus. Miks ei ole ETV uudistesaate “Aktuaalne kaamera” iga päev kell 21 eetrisse mineva põhisaate lõpus kultuuriuudiseid, aga on umbes kümme minutit, vahel pikemalt spordiuudiseid? Isegi siis, kui ükski Eesti atleet või meeskond pole kusagil, ei “koduväljakul” ega välismaal, erakordselt säravalt esinenud. Kultuuriuudised on eetris ainult argipäeviti kell 18.30 algava uudistesaate osana. Kas tõesti ei juhtu kultuuris iga päev piisavalt palju huvitavat ja olulist, et seda prime-time’i põhisaate osana eraldi plokis ka vaatajatega jagada?

Võtame näiteks 11. jaanuari ETV spordiuudised, mis on pühapäevale kohaselt tavapärasest veel pikemad – seekord ligi 20 minutit. Sain näiteks teada, et Kati Tolmoff kaotas Tallinna sulgpalliturniiri finaali (“Väga pettunud,” võttis Tolmoff kokku). Eesti maletaja parim koht maleturniiril “Meenutades Paul Kerest” oli viies (“Viimasel ajal väga palju malet pole mänginud,” tõdes 5. koha saanud Meelis Kanep). Kalev Cramo kaotas VTB ühisliigas 15 punktiga Kaasani Unicsile (“Kalevil on nüüd tabelis viis võitu ja üheksa kaotust,” teatas Tarmo Tiisler ja sõnapaari “südi vastupanu” lisas mängu iseloomustamiseks Andrus Nilk). Sain veel teada, et kahevõistluse MK-etapil said meie sportlased 41. ja 46. koha, et Karel Tammjärv jäi Tour de Skil viimaseks ja et laskesuusataja Lessing sai koos MK laskesuusatamise etapi 15. kohaga väga väärtusliku “mass-stardi kogemuse”, mis “seni oli puudu”.

Ma tean pärast spordiuudiseid sageli sportlaste ravikuuride üksikasju, nende ­liigeste seisu, krampide esinemise sagedust ja treeningutsükli eripärasid. Aastate eest teadis kogu Eesti avalikkus maratoonar Jane Salumäe kõhulahtisusest, kui palju Kiku ­mustikasuppi sööb, kuidas Seil lagunes trikoo ja Hernitsal lõid kruvid uisu küljest lahti. Sportlaste vormi kõikumise pisimate üksikasjade loetlemine ja aastast aastasse tagumise kümne kohtade kaudu korjatud “väärtuslike kogemuste” detailsed intervjuuvormis analüüsid ajavad kohati, palun vabandust, pisut naerma.

Keegi ei räägi parima teleaja ­uudistesaates sellest, kui palju on tõusnud Eesti tippmaalijate poolt kasutatud Goldeni akrüülvärvide hind või ateljeepinna rent, aga me teame, et vehklejatel on probleeme saada välismaalaagriks raha kokku. Me ei tea, kuidas kunstnikul pikalt maalides käsi krampi ja selg kangeks jääb, aga me teame, et korvpallur Arbetil oli nädalavahetusel “väike haigus”. Näitlejad ei jutusta ­uudistes, kuidas uue lavastuse puhul on jube keeruline 35 lehekülge teksti pähe saada, aga sportlaste vintsutused kõrgmäestikulaagris ronivad sageli prime-time’il elutuppa. Pingutavad ju mõlemad. Miks on sportlase reied nii palju tähtsamad kui mitmel õhtul nädalas rahvusooper Estonia lava­augus istuva ja tunde järjest musitseeriva viiulimängija randmed? Mõlemal on ju oma publik olemas.

Kultuur mahub prime-time’i, kui “Mandariinid” jahib Kuldgloobust ja Hirvo Surva saab aasta muusiku auhinna, aga sel juhul peaks ka põhisaate lõpus laiutavad spordiuudised piirduma ainult maailmameistrivõistlustel esiviisikusse pääsenud atleetide tulemuste analüüsiga ja teatega, et Rasmus Mägi valiti aasta meessportlaseks.