Kadri Karro: Suhkur, mu arm
Iga päev pärast kooli üks pooleliitrine jäätis kodulähedasest poest. Mu lemmik oli karamellijäätis, pruun ja suhkruselt magus. Valged plasttopsid, mille sees jäätis oli, panin oma voodi kõrval olevasse kappi. Seal nad siis olid. Üksteise sisse topitud topsikud magusat süüd. Kõrge virn. Vanemate silma eest peidus. Viisin nad välja prügikasti alles siis, kui kapikesest imelikku lõhna hakkas tulema.
Kui ma ei söönud jäätist, sõin ma roosasid, kollaseid ja valgeid beseeküpsiseid. Neid hankisin ka kodupoest. Mu lemmikud olid beežid, aga neid oli harvemini saada. Beseeküpsiseid ostsin ma terve kilekotitäie ja sõin korraga ära. See, kui mõnusalt nad keele ja suulae vahel sulasid, on mul siiani elavalt meeles.
Enne seda, kui mul tekkis oma taskuraha ja ma sain hakata tööstuslikes kogustes jäätist ja beseed hävitama, sõin ma õõnsaks elutoa baarikapis olevad Soomest toodud martsipanikujud. Limpsisin tühjaks pooleliitrised (ja mis seal salata, ka suuremad) purgitäied kondenspiima. Sõin ära poole küpsetamist ootavast piparkoogitainast. Praadisin endale ülepäeviti kaerahelbeid suhkruga ja sõin neid paljalt, mitte kisselliga, nagu lasteaias kombeks oli. Kui saia ei olnud, sõin moosileiba ja sain kõrvetised. Kui saia oli, määrisin sinna peale võid, et suhkur paremini kinni jääks. Ma palusin sünnipäevalauas kõik tordil kuhjuvad värvilised sefiiriroosid mulle anda. Mitte ainult oma emalt ja isalt, vaid ka teistelt peokülalistelt. Ma ärkasin hommikuti, põsk barbarissipidi padja külge kleepunud. Ma ärkasin hommikul varem, et vaadata, kui palju ema tehtud Napoleoni kooki veel alles on. Sest neljast, viiest ja kuuest tükist, mis ma eelmisel päeval sõin, lihtsalt ei piisanud.
Tervise Arengu Instituut (TAI) korraldas märtsis kampaania, mis kutsus igapäevast suhkrutarbimist vähendama. Eestimaalased liialdavat magusaga, ja see ei olevat vaid ülekaaluliste probleem. „Täiskasvanud söövad magusat keskmiselt kaks korda enam, kui on soovitatav, lapsed koguni 3–4 korda enam,“ ütles TAI toitumisekspert Kristin Salupuu.
Mina olin ka see laps, kuigi 3–4 korda soovitatust enam tundub mulle enda puhul täielik understatement. Olin rõõmus ja energiline laps ja miskipärast ei läinud ma ka paksuks. Vedas. Toona muidugi oli lapsepõlv ka pisut teistsugune kui paljude tänapäeva laste oma. Arvutit polnud, sääred olid puu otsa ronimisest toonuses ja kooli läksin jalgsi. Millalgi pärast ülikooli hakkas magusaisu vaikselt kaduma. Pärast nelja aastat Kuperjanovi tänava DuNordi Aleksandri kooke ja ülikooli raamatukogu juures asunud poekeses lahtiselt müüdud moosiküpsiseid hakkas suhkur mu söögisedelis tasapisi aina vähem ja vähem domineerima. Mõõt sai täis. Isu sai täis. Pääsesin diabeedist, kõrgest veresuhkrutasemest, ülekaalulisusest.
