Vaatamata oma noorele eale on Kadri (23) saavutanud palju. Kui inimeses on ühendatud andekus ja töökus, ei jää unistused täitumata. Ei jää tulemata ka tunnustus – Kadri on saanud oma töö eest hunnikute viisi auhindu, näiteks eri preemiad Uno Naissoo nimelisel omaloomingu konkursil, Rainbow Jazzi parim vokaal­solist mõni aasta tagasi ja Noore Jazzitalendi auhind aastal 2008.

Kust sa tuled?

Tulen muusikute perekonnast. Isa poolt ulatub ajas tagasi mitu põlvkonda külapillimehi ja ema on muusikaõpetaja ja rahvamuusik ning ega mindki eriti koju jäetud, ikka pill kätte, laulma või tantsima. Jazz’ini viisid mind peamiselt kolm asja: klaveriõpingud, viiulimäng rahvamuusika ansamblis ja vokaalansambel Sheikid.

Kus sa oled?

Viimased viis aastat olen õppinud jazz’i Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias. Akadeemias õppimine asetas mind kohe keset muusika keeristormi, kus mulle sai selgeks üks uus ja väga rahvusvaheline sõna – projekt. Üks muusik algatab ja mõtleb välja millegi, mida kutsutakse projektiks. Nii sattusin minagi ühe sellise ettevõtmise raames “vanade” heade Eesti jazz’imeestega esitama Thelonius Monki muusikat. Bändis mängisid Jürmo Eespere, Mihkel Mälgand, Tanel Ruben ja mina. Hiljem kutsus Tanel mind laulma oma ansamblisse, mis esitas Taneli originaalmuusikat, millele mina omalt poolt laulusõnu lisasin. Seegi tundus mulle alguses kui üks tore projekt, tänaseks olen aru saanud, et see ei ole lihtsalt projekt, vaid hea ja toimiv bänd, midagi, mis ei lagunenudki pärast esimest plaati ja kontserttuuri ära. Samamoodi juhtus ka ühe teise projektiga, millest kasvas välja minu enda originaalmuusikat esitav bänd, kuhu peale minu kuuluvad Jussi Kannaste ja Jürmo Eespere trio koosseisus Eespere-Mälgand-Kollom. Selle pundiga sai hiljuti välja antud plaat nimega “Tunde kaja”.

On need sinu tunded, mis sellel plaadil kajavad?

Lood ja sõnad olen tõesti kirjutanud ise ja ei saa öelda, et ma poleks ainult tõtt neis lugudes rääkinud. Minu lugude puhul on paraku nii, et ei oska kirjutada muudmoodi kui ainult ausalt ja enda kogemusest. Õnneks on olemas suur hulk ka teiste kirjutatud muusikat, mille laulmine pakub mulle samuti suurt naudingut. Kellegi teise muusika esitamine ja läbikogemine pakub midagi sootuks teistsugust. Mingis mõttes olen siis nagu näitleja. Lava on minu jaoks koht, kus ma saan unistada ja elada selles unistuses korraga. Vahel ma isegi kirjutan mõne loo millestki, mida päriselt pole, aga seda lauldes tekib üsna tõeline tunne ja selles esitamise ajahetkes on see tunne olemas juba päriselt.

Muusika kirjutamine on juba kord selline töö, millest tohib küll ennast vabaks võtta, ent igal juhul pole see kasulik. Ideed ei tule üldjuhul kellaaja peale ja suurest austusest idee vastu võiks selle ka kiiremas korras kusagile üles tähendada või salvestada, veel parem kohe arendama hakata.

Kuhu sa lähed?

Mõtteid mõlgub meeles päris mitu. Üks minu ammuseid unistusi kirjutada muusikat Eesti luulele on juba hoo sisse saanud. Kahe peale Virgo Sillamaaga on välja kujunemas terve kava jagu mõnusat ja ilusat muusikat, mille tekstid on pärit nii tuntud kui vähemtuntud luuletajate sulest.

Kindlasti on plaanis rajada lähitulevikus ka uus vokaalansambel. Kõige olulisem on praegu muidugi siiski minu CD-plaat, millega tuleb veel kõvasti tööd teha, et see jõuaks võimalikult paljude inimesteni nii Eestis kui välismaal.

Tingimata tahaks edasi töötada Tanel Rubeni kvintetiga. Sellel bändil on mingi oma hingamine ja mulle see meeldib.

On ka välismaseid projekte, millest üks on bänd Rootsis ja teine koostöö USA tuttava muusikakirjutajaga. Ka need ettevõtmised tunduvad põnevad. Ja põnevus on ainult hea.