08.03.2007, 00:00
Kadunud aeg peopesal
Kui selle raamatu eksemplarid lagunema hakkavad, on mitmed selles leiduvad rahvad juba pelk nimi kadunud liikide nimistus, ennustab Jan Kaus.
Põhiline moodus mingi keel- või
põlvkonna luuleantoloogia koostamiseks paistab olevat lähtuda
luuletajaist endist – valida välja teatud hulk kesksemaid või
tüüpilisemaid tegijaid ning püüda esitada teatud
üldistust isiksuste loomingu kaudu. Muidugi võib proovida koostada
luuleantoloogiat ka lähtuvalt mingist teemast, mis käsitletavat
luulet läbib või iseloomustab.
Kogumik “Kuum öö”, mis keskendub Venemaa aladele jäävate soome-ugri rahvaste tänapäeva luulele, ei lähtu õieti kummastki. Või igatahes ei paista kumbki ülalnimetatud püüdlustest silma. Võib-olla on selle põhjuseks “Kuuma öö” mastaapsus – ligi 800 leheküljele on püütud suruda üheksa eri keele esindajaid, mistõttu luuletajaid leiab antoloogiast paar tükki vähem kui 120. Kõige rohkem leidub komisid ja udmurte (viimane võib olla seotud tõsiasjaga, et kogumiku toimetaja on Nadja Pšelovodova), neenetsid on seevastu esindatud ühe luuletajannaga.
Muidugi on väljend “üheksa keelt” mõneti eksitav, selle kinnituseks on ka antoloogia eessõna kogumiku ühelt koostajalt Jaan Õispuult, kes küll käsitleb vaid karjala ja vepsa kirjandust. Õispuu esseest saab aimu, kuivõrd mitu haru leidub karjala keeles, ning kümne karjala autori seast leiabki näiteks Miikul Pahomovi, keda allakirjutanu mäletab just oma lüüdi päritolu rõhutajana.
Siinse loo lühidus ei luba laskuda sügavamatesse analüüsidesse, kuid “Kuum öö” võiks olla oluline lugemine igale poeetilisest väljendusest huvitunud nüüdisaja eestlasele. Raamatu üks koostajatest ja peamine tõlkija Arvo Valton ütleb antoloogia põhilisi jõujooni markeerivas järelsõnas:
“kuigi need kirjandused on parasjagu alalhoidlikud ---, järgivad nad siiski oma ettevaatlikul viisil maailma luules toimuvaid suundumusi...” (lk 777).
“Kuum öö” näitab, kuivõrd ettevaatlik on Venemaa alla jäävate soomeugrilaste luule. Õieti, kas eesti luulehuvilise silmale, kes teab näiteks Elo Viidingu manifestilaadseid sõnumisi või fs’i kõnekeelset luulet, avaneb siin midagi muud peale “ettevaatlikkuse”? See pole öeldud hinnanguliselt! Või kui ongi, siis on tegu positiivse hinnanguga. Ka need “Kuuma öö” luuletajad, kes kuuluvad allakirjutanu (ja ka Elo Viidingu ja fs’i) vanusegruppi, kirjutavad enamikus ikkagi kodumaa-armastusest, igatsusest puhta looduse ja keele-kultuuri järele ning teevad seda riimides.
Isegi need nooremad autorid, kes paistavad olevat lähenenud “tavalisest suuremale assotsiatiivsusele, alateadvuslikule hämarusele, ehmatada püüdvale kujundile”, kipuvad ikkagi kasutama traditsioonilisi rütmilis-riimilisi vorme. Näiteks mari “segmendis” kirjutavad kõik luuletajad, kelle sünniaasta ühtib allakirjutanu omaga või jääb veelgi hilisemaks, peamiselt ikka loodusest, armastusest kodumaa ja traditsioonide vastu – ning vabavärssi tuleb otsida tikutulega.
See võib tunduda igav – kui lähtuda siinsest kontekstist, kus traditsioonidest ning isamaalisusest õhkavad riimid on nihkunud netikülgedele. Kuid tundub, et sedasi tehtaks “Kuuma ööd” lugedes tõsine viga. Tuleb meeles pidada, et kõnealused rahvused omavad meiega võrreldes lühikesi kirjanduslugusid. Neist oleks üliraske, kui mitte võimatu kirjutada äsjailmunud Cornelius Hasselblati samuti 800 lehek& uuml;lge pika “Geschichte der estnischen Literaturiga” sarnanevat majesteetlikku käsitlust. Kui Jaan Õispuu kirjutab, et vepsa keeles on ilmunud üks “romaaniks tituleeritud teos”, siis pole mastaabid võrreldavad.
Seega kujutab “Kuum öö” võimalust lugeda meie kaasaegset väljendust, milleni eesti luulel pole enam võimalik tagasi minna. Tegu on teatud sorti ajamasinaga – sellist naiiv-siirast ja õrn-jõulist kodumaa-, loodus- ja tundelüürikat sünnitavad ju meie kontekstis noored kirjandused. “Kuum öö” näitab eestlasest lugejale tema kadunud süütust.
Ning muidugi näitab ta ka kaduvaid kultuure – keeli, mis kardetavasti hävinevad enne, kui neis jõutakse luua niivõrd palju, et neile võiksid tekkida omad Cornelius Hasselblatid. Pekka Erelt kirjutas hiljuti Eesti Ekspressis, kuidas tselluloosi tõttu ei küündi raamatute eluiga üle saja aasta. Karta on, et ajaks, mil “Kuuma öö” eksemplarid happeliseks hakkavad muutuma, on mitmed selles leiduvad rahvad juba pelk nimi kadunud liikide nimistus.
Kogumik “Kuum öö”, mis keskendub Venemaa aladele jäävate soome-ugri rahvaste tänapäeva luulele, ei lähtu õieti kummastki. Või igatahes ei paista kumbki ülalnimetatud püüdlustest silma. Võib-olla on selle põhjuseks “Kuuma öö” mastaapsus – ligi 800 leheküljele on püütud suruda üheksa eri keele esindajaid, mistõttu luuletajaid leiab antoloogiast paar tükki vähem kui 120. Kõige rohkem leidub komisid ja udmurte (viimane võib olla seotud tõsiasjaga, et kogumiku toimetaja on Nadja Pšelovodova), neenetsid on seevastu esindatud ühe luuletajannaga.
Muidugi on väljend “üheksa keelt” mõneti eksitav, selle kinnituseks on ka antoloogia eessõna kogumiku ühelt koostajalt Jaan Õispuult, kes küll käsitleb vaid karjala ja vepsa kirjandust. Õispuu esseest saab aimu, kuivõrd mitu haru leidub karjala keeles, ning kümne karjala autori seast leiabki näiteks Miikul Pahomovi, keda allakirjutanu mäletab just oma lüüdi päritolu rõhutajana.
Siinse loo lühidus ei luba laskuda sügavamatesse analüüsidesse, kuid “Kuum öö” võiks olla oluline lugemine igale poeetilisest väljendusest huvitunud nüüdisaja eestlasele. Raamatu üks koostajatest ja peamine tõlkija Arvo Valton ütleb antoloogia põhilisi jõujooni markeerivas järelsõnas:
“kuigi need kirjandused on parasjagu alalhoidlikud ---, järgivad nad siiski oma ettevaatlikul viisil maailma luules toimuvaid suundumusi...” (lk 777).
“Kuum öö” näitab, kuivõrd ettevaatlik on Venemaa alla jäävate soomeugrilaste luule. Õieti, kas eesti luulehuvilise silmale, kes teab näiteks Elo Viidingu manifestilaadseid sõnumisi või fs’i kõnekeelset luulet, avaneb siin midagi muud peale “ettevaatlikkuse”? See pole öeldud hinnanguliselt! Või kui ongi, siis on tegu positiivse hinnanguga. Ka need “Kuuma öö” luuletajad, kes kuuluvad allakirjutanu (ja ka Elo Viidingu ja fs’i) vanusegruppi, kirjutavad enamikus ikkagi kodumaa-armastusest, igatsusest puhta looduse ja keele-kultuuri järele ning teevad seda riimides.
Isegi need nooremad autorid, kes paistavad olevat lähenenud “tavalisest suuremale assotsiatiivsusele, alateadvuslikule hämarusele, ehmatada püüdvale kujundile”, kipuvad ikkagi kasutama traditsioonilisi rütmilis-riimilisi vorme. Näiteks mari “segmendis” kirjutavad kõik luuletajad, kelle sünniaasta ühtib allakirjutanu omaga või jääb veelgi hilisemaks, peamiselt ikka loodusest, armastusest kodumaa ja traditsioonide vastu – ning vabavärssi tuleb otsida tikutulega.
See võib tunduda igav – kui lähtuda siinsest kontekstist, kus traditsioonidest ning isamaalisusest õhkavad riimid on nihkunud netikülgedele. Kuid tundub, et sedasi tehtaks “Kuuma ööd” lugedes tõsine viga. Tuleb meeles pidada, et kõnealused rahvused omavad meiega võrreldes lühikesi kirjanduslugusid. Neist oleks üliraske, kui mitte võimatu kirjutada äsjailmunud Cornelius Hasselblati samuti 800 lehek& uuml;lge pika “Geschichte der estnischen Literaturiga” sarnanevat majesteetlikku käsitlust. Kui Jaan Õispuu kirjutab, et vepsa keeles on ilmunud üks “romaaniks tituleeritud teos”, siis pole mastaabid võrreldavad.
Seega kujutab “Kuum öö” võimalust lugeda meie kaasaegset väljendust, milleni eesti luulel pole enam võimalik tagasi minna. Tegu on teatud sorti ajamasinaga – sellist naiiv-siirast ja õrn-jõulist kodumaa-, loodus- ja tundelüürikat sünnitavad ju meie kontekstis noored kirjandused. “Kuum öö” näitab eestlasest lugejale tema kadunud süütust.
Ning muidugi näitab ta ka kaduvaid kultuure – keeli, mis kardetavasti hävinevad enne, kui neis jõutakse luua niivõrd palju, et neile võiksid tekkida omad Cornelius Hasselblatid. Pekka Erelt kirjutas hiljuti Eesti Ekspressis, kuidas tselluloosi tõttu ei küündi raamatute eluiga üle saja aasta. Karta on, et ajaks, mil “Kuuma öö” eksemplarid happeliseks hakkavad muutuma, on mitmed selles leiduvad rahvad juba pelk nimi kadunud liikide nimistus.