OLIMAR KALLAS 19. XII 1929 – 14. III 2006. ERAKOGU

Olimar sündis aastal 1929 – see oli esimene aastakäik poisse Eestis, kes pääses sundmobiliseerimisest ühe või teise poole militaarüksustesse ning pidi seega väga kiiresti iseseisvalt jalad alla saama.

Vendade Kallaste isa oli raamatupidaja, tema tungival soovitusel proovis Olimar pärast sõda, seitsmeklassilise kooli järel õppida kaubandust-rahandust, kuid see talle hästi ei istunud. Hiljem jäi pooleli ka kalanduskool. Aga tööd oli vaja teha ja elatisraha teenida. Pärast vanemate lahkuminekut rügas suhteliselt väike ja kõhetu Olimar näiteks üle poole aasta Järvamaal Eivere kandis turbarabas rasket füüsilist tööd teha. Sealt siirduti 1947. aastal tagasi mõlema venna sünnilinna, Tallinna idaserva Iru invaliidide kodusse, kus ema sai kokakoha ja elamiseks kööktoa. Samal ajal tassis Olimar koju vabariigiaegseid joonistamisõpikuid ja kirjakunstiguru Villu Tootsi õpikuid.

Kui Olimar 1949 lõpul Nõukogude kroonusse kutsuti ja tankistina Siberisse Tšitaa linna saadeti, tärkas 13 aastat nooremas vennas loomulik poisikeselik uudishimu. "Sorisin ta asjades ja leidsin kaks vihikut koomikseid – sellised ameerikalikus "karmis" poolrealistlikus stiilis joonistatud põnevad detektiivlood, meelde on jäänud kaabu ja sigaretiga eradetektiivid ja uhked autod," mäletab Teet Kallas. "Olimari esimesed koomiksid läksid paraku selle nahka, et võtsin need kooli klassivendadele näitamiseks kaasa, ja varsti nad kadunud olidki." 14–15aastase Olimari joonistatud koomiksid inspireerisid Teedu klassivendi nii, et kõik hakkasid koomikseid joonistama.

"Mina alustasin otse loomulikult ka karikatuuridega, tema aga kirjutas tollal luuletusi ja vägagi kobedalt," räägib Teet. "Selliseid Sütiste värsimõõdus meeleolukaid ballaade." Teet tahtis kunagi hiljem, ise juba noorautor olles (umbes 1959–1960), vennale üllatust teha ning korraldada talle luuledebüüt. Luuletused läbisid kõik vajalikud instantsid ning said heakskiidu. Siis küsis tollane ajakirja Noorus ilukirjanduse toimetaja Valeeria Villandi, et kas Olimar ise ikka teab, et tema luuletused publitseeritakse. "Ma ütlesin, et tahan teha üllatust, aga Valerka helistas Olimarile ja õhtul sain venna käest paraja kolaka," räägib Teet. Nii ei näinudki Olimar Kallase lüürilisem mina trükivalgust.

Olimari karikaturistidebüüt leidis aset siis, kui ta sõjaväest tagasi tuli, 1954. aastal. Olimari klassivend Edgar Valter debüteeris veidike varem. Algkoolis istusid Olimar ja Edgar tihti ühes pingis. Klassivennad hakkasid võidu joonistama – üks ei tahtnud teisele alla jääda. Üks tolleaegne mall oli kindlasti Walt Disney oma elegantse ja lõpuni viimistletud joonega.

Olimar läks tööle Tallinna Kalakombinaati ning valiti seal kohe ametiühingu komitee esimeheks. "Kui üldse kunagi ametiühingutel mingi jõud on olnud, siis oli see ehk Nikita Hruštšovi lühikesel võimuperioodil," märgib Teet. Olimari esimene ilmunud karikatuur oligi otseselt inspireeritud tema igapäevatemaatikast – tol ajal oli väga defitsiitne asi konserviavaja. Olimar joonistas pildi, kuidas näljane mees avab konservkarpi kirve ja saega. "Ilmselt oli Õhtulehe "Mesilase" satiirirubriigis avaldatud pildist kasu, sest varsti ilmusid avajad müügile," muigab Teet.

Kaheksa aastat kestnud töö kalakombinaadis tüütas Olimari suisa surmani. Lisaks muule oli ametiühingubossil sihuke amet, kus pidi väga palju viina võtma, sest töölistel oli palju muresid ja pingeid. Nendega vesteldes polnud pääsu 100 grammist. Teel kalakombinaadist (vana elektrijaama taga) trammipeatusse seisis kaheksa putkat, millest sai osta kiluvõileibu ja viina. Nii juhtuski, et ikka haaras keegi koju tõttaval Olimaril nööbist kinni ja kurtis, et ülemus kiusab, korterit on vaja vms, ning igaühega tuli viina juua.

Olimar kuulus oma aja karikaturistide juhtgruppi. Edgar Valter, Hugo Hiibus, Evald Piho ja Olimar Kallas moodustasid tooniandva neliku, millele teised tükk aega lähedale ei jõudnud. Paralleelselt tegutsesid tol ajal veel vanema põlvkonna meistrid Romulus Tiitus ja Jaan Jensen. Heinz Valk ja teised vägevad tulid natuke hiljem.

Nelik lähtus Eesti karikatuuri traditsioonidest, mis oli tänu Gorile jt maailmatasemel. Nad ajasid lati väga kõrgeks.

Kunagise karikatuuride kollektsionäärina on Teet Kallas paar korda proovinud isegi alustada Eesti karikatuuriajaloo kirjutamisega. Aga sinnapaika see jäi… "Küsisin aastaid hiljem koolivennalt, ülilakoonilise joonega karikaturistilt Toomas Kallilt, et miks see nelik millalgi 70ndail teatavasse ebasoosingusse langes," räägib Teet. "Nad olid liiga kaua liidripositsioonil ja see tegi nad lõdvaks, oli vastus."

1960ndail hakkasid Olimaril tekkima koomiksiideed. Ega need suurt sisse ei toonud, pidevaks leivateenimise allikaks olid ajalehed ja muu perioodika. "Eesti karikatuuri traditsioonidele ja laiale pinnale on praegu antud hoop sellega, et igal ajalehel on oma püsikarikaturist, teistel pole sinna asja," räägib Teet Kallas. Vanasti avaldasid ajalehed mitmete autorite töid, kuid nüüd jäävad paljude väga heade joonistajate tööd avaldamata.

Kui hakkas tulema natuke noorem põlvkond – Heinz Valk, Avo Paistik, Elle Tikerpäe, Priit Pärn jne, tekkis ka teistmoodi mõtlemine. "Kaua sa ikka jaksad päevast päeva satiiri ja nalja teha," räägib Teet. "Midagi liiga valulist vaikses taandumises siiski ei olnud, sest Olimar hakkas end leidma ka muudes valdkondades." Olimar on illustreerinud kooliõpikuid, ulmejutte ajakirjas Horisont, järjejutte Rahva Hääles, raamatukaasi. "Näiteks Edgar Valter ütles, et talle kaaned ei istu. Kirevaks jäid nad tõesti," meenutab Teet. "Olimar on ka paaril puhul minu raamatute kaasi kujundanud (viimati romaan "Jää hüvasti, mr. Shakespeare", 1995) ja mõnikord raamatuid ka illustreerinud."

Olimar oli andekas mitmel alal -– tema akvartellitehnika oli vaatamata baashariduse puudumisele professionaalsel tasemel. Meenutagem, et nii Olimar Kallas kui Edgar Valter olid kunstis absoluutsed iseõppijad.

Täiskohaga töötas Olimar veel mõnda aega Pikris. Sealne töö muutus aga koormavaks, sest selle asemel et "katus-tilgub-läbi"-muredega majavalitsusse helistada, oli kodanikel komme helistada pidevalt Pikri toimetusse. "Tollal oli ajakirjandusel isegi natuke kaalu. Mu kadunud sõber kirjanik Endel Tennov meenutas omal ajal korduvalt, kuidas 1950ndate teisel poolel läks tal korda Saaremaa ajakirjanikuna kaks ministrit maha võtta. Ka Olimaril oli Pikris samalaadseid elamusi," meenutab Teet. "Ajakirjandus oli teatav mõjutegur kuni Nikita mahavõtmiseni 1964. Siis algas pikk brežneviaana."

Muu hulgas on Olimar olnud ka Taksopargi kunstnik ning kes ehk mäletab veel võrdlemisi modernistlikke taksopeatuste poste 1970ndail, siis need olid Olimari kujundatud.

Aga koomikseid tegi Olimar tõelise mõnu ja armastusega. "Ta käis ikka päris tihti minu juures oma ideid näitamas, aga mul polnud eriti vaja sekkuda, sest need olid väga korralikult paika pandud."

"Ma ei tea täpselt, milline oli tema suhe Jumalaga, aga tema piltidesse ilmus midagi sellist, mida olen kohanud ainult Jean Effeli "Maailma loomises" – humoorikas ning respekteeriv side inimese ja jumala vahel," mõtiskleb Teet. "Olimaril ilmus omal ajal Pikris üht-teist, mida ta hiljem natuke kahetses. See oli lausa võitlev ateism. Selleks oli meil arvatavasti perekondlik põhjus – vanaema oli Saaremalt kaasa toonud väga kurja jumala – ju nad mingid nelipühalised olid – Vana Testamendi jumala. Vend jäigi ristimata ning mina ristisin end alles 80ndate keskel…"

Olimar ei olnud eriti auahne ega edev. "Tal oli muidugi hea meel, kui mõne preemia sai, aga erilist numbrit sellest ei tehtud. Kui Olimar aga leidis oma nime Eesti kunsti ajaloo raamatust, siis ütles ta, et polegi asjatult elatud, et pisike märgike on maha jäetud," lõpetab Teet Kallas.

Koomiksipioneer Olimar

Väga kokkuvõtlikult öeldes – 1960. aastate koomiksitulekut eesti meediasse ei saa näha ilma lasteajakirjata Täheke. Just seal hakkavad ilmuma pikemad koomiksisarjad, mille ühe peamise autorina kerkib kiiresti esile Olimar Kallas. Pean Tähekeses ilmunud koomikseid ajalooliselt ja žanri arengulooliselt veelgi olulisemaks kui Kallase koomiksiraamatuid. Neid nimetati tollal naljapildiribadeks, sõna "koomiks" tuli rohkem käibesse 1972, kui tohutut sensatsiooni tekitas äsjailmunud Disney valimik "Piilupart, Miki ja teised".

Üks esimesi Kallase koomikseid oli tõenäoliselt 1967. aasta Tähekese oktoobrinumbris avaldatud "Peedu puurib kaevu", tollal nii aktuaalse sõja ja rahu teema naivistlik lahendus moodsas kollaažitehnikas. Puhas klassika on aastal 1970 läbi mitme numbri ilmunud sari "Kerapoiss ja Kuubipoiss", absurdihuumori lastepärastatud variant ja mõnus iroonia teaduslik-tehnilise revolutsiooni ja sordiaretuse aadressil. Kallasele on tüüpiline, et nii tema lakoonilises stiilis üksikkoomiksites kui ka läbi mitme numbri järgnenud pildisarjades (näiteks sarjas "Poiss ja koer" aastal 1969) segunevad pedagoogiline moment, situatsioonikoomika ja loogiliselt arenev tegevus sageli muinasjutumotiividega. Nii saab kuri alati karistatud ("Kõtt linnujahil"), kavalus rumalusest võitu ("Kes pärast naerab, naerab paremini").

Ka kommunismiehitaja moraalikoodeksile maksab ta mõnel juhul lõivu ("Poiss ja koer" juulist 1969). Kuid nagu iga hea koomiks, on Kallase omad üldmõistetavad, neid nautisid nii lapsed kui lapsevanemad ning oleks aeg kokku korjata ka tema ammu klassikaks saanud üksiktööd ning kõvade kaante vahel välja anda.

Harry Liivrand