“Kadunud”

Kristiina Davidjants soovitab

Mis värk 

David Fincheril 

nende naiste peadega on, oli mu esimene mõte režissööri viimase filmi “Kadunud” (

Gone Girl

, USA 2014) alguskaadrite ajal. Nick ­Dunne (

Ben Affleck) 

arutab oma sissejuhatavas sisemonoloogis pikalt, et mõeldes oma naisele, mõtleb ta kohe tema pea, kolju, aju ja seal sisalduvate mõtete peale. Pärast filmi “Kadunud” nägemist tutvunud sellele aluseks oleva raamatuga, peab tunnistama, et seekord ei pärine naise pea teema siiski mitte Fincheri, vaid romaani autori 

Gillian Flynni 

sulest. Nii romaanis kui ekraniseeringus on Nick Dunne plindris – tema naine Amy (

Rosamund Pike)

 on kadunud. Esmapilgul abitust ja segaduses abikaasast saab aja jooksul kõigi jaoks iseenesestmõistetav kahtlusalune. Nagu arvata võib, pole asjad alati need, millisena nad näivad, ja Nick asub oma naise olemuse vastu tõsist huvi tundma liiga hilja – see, mis on peidus Amy pea sees, väärinuks suuremat tähelepanu juba ammu enne naise kadumist.