12.04.2007, 00:00
Kae kunstnikku!
Harry Liivrand ja Margit Tõnson valisid filmiajaloo kümme parimat kunstnikufilmi.*
Vincente Minnelli
“Elujanu”
USA 1956
Irving Stone’i samanimelise romaani põhjal.
Vapustavalt hea film. Puhas klassika. Üks esimesi ilma nõretava sentimentaalsuseta lavastatud eepilisi filme kuulsatest kunstnikest. Kirk Douglase mängitud van Gogh sai kiiresti rollitõlgenduse etaloniks; tema ümberkehastumisvõime on vapustav.
Tegevuse arenguloogikast tulenevalt liigub film vältimatult vaimselt ebastabiilse ja depressiivse loomuga van Goghi traagilise lõpu poole. Sealjuures toetab filmi visuaalset mõju olustikutruudus – ei kaadrid Pariisist ega provintsist või tõenäolised vaidlused teiste kunstnikega (näiteks Gauguiniga) jäta papist või muidu võltsi muljet. H.L
Peter Webber
“Tütarlaps pärlkõrvarõngaga”
Suurbritannia, Luksemburg 2003
Filmi aluseks on Tracy Chevalier’ samanimeline romaan.
Igati sümpaatne film, mille valgusrežii ja võttepaigad laenatud otse Jan Vermeeri ja “väikeste hollandlaste” olustikumaalidelt – aknast langeb valguskiir, mis joonistab välja detaili – olgu selleks siis pärlkõrvarõngas, juuksekihar või toolileenile toetuv graatsiline käsi. Aga palju neid friike ikka on, kes saavad rahulduse kunstiajaloo väärtteoste äratundmisest. Lihtsale inimesele mõeldes hargneb seal ka delikaatne armastuslugu kunstniku ja majja abiks võetud noore neiu Grieti (Scarlett Johansson) vahel. Teineteisemõistmine on seda lihtsam tekkima, et Vermeeri seaduslik abikaasa on armukade fuuria, vaimult närb sünnitusmasin. Väärtuslikud hetked täis vaikset harmooniat. M.T
Andrei Tarkovski
“Andrei Rubljov”
Nõukogude Liit 1969
Sümbolistliku filmikunsti meistriteos. Me ei tea, milline see keskaegse vene ikoonimaali kõige tähtsamaid kunstnikke välja nägi, kuid Tarkovski tõlgenduses omandab seni rohkem müstiline kui reaalne nimi isiksuslikud parameetrid. Ta muutub lihast ja verest inimeseks, oma loomulikes loomevaludes vaevlevaks maalijaks, kes mungast kunstnikuna pidas nii sisemist dialoogi jumalaga kui jälgis tähelepanelikult ümbritsevat tegelikkust ja elas tundeinimesena (talle omistatavad ikoonid paistavad ju silma õrna tundelisusega) kaasa rahva saatusele (sh paganlikele pidudele). H.L
Julie Taymor
“Frida”
USA-Kanada-Mehhiko 2002
Salma Hayeki suurroll Mehhiko rahvusuhkuse, 80ndatel boheemnoorte seas naisõigusluse ikooniks kujunenud Frida Kahlo kehastamisel pälvis Oscari-nominatsiooni. Võitis film aga Kuldmehikese hoopis parima grimmi eest. Huumor?
Maalikunsti ajaloo kuulsaima monokulmu Kahlo lühike ja valus elu on stsenaariumiks kuldaväärt materjal, kuid see materjal käib tegijatest kohati üle. Näeme ühe südi naise emantsipeerumist, kelle elu jääb perioodi, mil lääne radikaalsed kommunistid heitsid põlglikult kõrvale väikekodanlikud pereideaalid ning võtsid elu mõnuga. Pärast õnnetust matab Kahlo valu maalimisse. Oma isiknäituse avamisele laseb ta end voodiga koos kanda. Kinematograafiliselt on imet tabatud, maagilise realismi võtmes. M.T
James Ivory
“Picasso: looja ja hävitaja”
USA 1996
Pablo Picassot eelkõige inimesena väga sugestiivselt edasi andev film, Anthony Hopkinsi tipproll. Suhted naistega, armukestega, lastega, töö ateljees, lävimine teiste kunstnikega – kõik toetub (õnneks) tohutule hulgale säilinud fotomaterjalile/dokumentaalfilmi dele, nii et paljud stseenid oleksid justkui elustunud fotod. Hopkins annab uue “näo” Picassole, sellele suurte silmadega kavalale näole, mis on üldtuntud nagu Andy Warholi oma. Kuid kui Warholit püütakse alati füsiognoomiliselt jäljendada ja tulemuseks enam-vähem karikatuur, siis Hopkinsi Picasso on ennekõike Picasso karakteri suurepärane psühholoogiline tõlgendus, mitte grimmikunstniku käteosavuse demonstratsioon. H.L
Ed Harris
“Pollock”
USA 2000
Ülimalt sugestiivne ja psühholoogiliselt veenev ning väljapeetud kunstnikufilm. Kaastunne ei teki siin sentimendi õigest doseerimisest, vaid alasti kistud valust. Maniakaal-depressiivse alkohooliku Pollocki võtab oma hoole alla samuti kunstnik Lee Krasner (filmis Marcia Gay Harden) – naine, mõttekaaslane, sõber, hooldaja ohverdab oma karjääri, uskudes mehe andesse. Kolitakse maale, mees leiab oma stiili, edu ei jää tulemata. Life teeb kaaneloo. Kriitikud ülistavad. Aga äkkviha ja ärevus ei upu enam ka pudelisse. Lõpp on kõike muud kui positiivne. Väga uhke film. M.T
Julian Schnabel
“Basquiat”
USA 1996
Tundmatu, “protesti mõttes” pappkastis elava grafitikunstniku Jean Michel Basquiat’ (Jeffrey Wright) “tähelend” saab alguse siis, kui Andy Warhol ta “avastab”. See lend on üürike. 27selt ta juba sureb, heroiini üledoosi. Sugugi mitte enam protesti mõttes. Kunstimaailma kahepalgelisust ja ärakasutaja-nägu on siin püütud tabada: noor geenius “imetakse sisse ja sülitatakse välja”, kui eufooria möödas. Aga selleks ajaks on sillad põletatud...
David Bowie on väliselt täpne Warhol, kõrvalrollides säravad veel Benicio del Toro ja Dennis Hopper jpt. Kummaline on aga see, et maalikunstniku taustaga filmilavastaja ise on pildiga nii vähe vaeva näinud – mitte nagu Veiko Õunpuu kodumaises “Tühirannas”. Pigem dokumentaalses, episoodilises, ka hallutsinatiivses filmis on siiski midagi meditatiivset ja lummavat. M. T
Konrad Wolf
“Goya ehk tunnetuse salakaval tee”
Ida-Saksa - Nõukogude Liit 1971
Lion Feuchtwangeri samanimelise romaani ainetel.
Donatas Banionis tegi selles Mosfilmi ja Saksamaa koostöös väga veenva Francisco de Goya rolli – veenva tema kannatustes ja kompromissides. Nägin seda filmi viimati 80. aastate lõpul, kuid filmist saadud elamus on siiani meeles. Pole võimatu, et filmi võib metatasandil lugeda ka allegoorilise nõukogude süsteemi kriitikana, mõeldes märksõnadele kunstniku vabadus, inkvisitsioon, keelatud armastus, ametkondade diktaat. H.L
Soome kinodesse on jõudnud ka Miloš Formani kauaoodatud “Goya’s Ghosts” (Hispaania 2006), mis tõotab laiendada Goya kunstnikukujutamise teed. Formani eelmised eluloofilmid “Amadeus” ja “Valmont” on lootused kõrgele ajanud. Kriitikud kirjutavad, et Goyat (Stellan Skarsgård) näeme seal pigem hea kohanemisvõimega inimese kui kannatava kunstnikuna. Nagu ütleb Variety kriitik Jonathan Holland, “pisut geeniusesära kuluks marjaks ära”. M.T
Raoul Ruiz
“Klimt”
Austria-Saksamaa-Prantsusmaa-Inglismaa 2006
Maikuust kinos Sõprus
Kunstnike eluloofilmide puhul on tänuväärne, kui vaatajale vähemalt üritatakse näidata maailma sellisena, nagu kunstnik võis teda enda ümber tajuda. Ehk siis see “miks”-küsimus. Vastuseid saab otsida vähemalt kahest su unast, kaevudes ajastu vaimu, salongiellu, suhetesse – nn külmetava kunstniku puhul muidugi kannatuste karikasse – või keskendudes kunstniku endaksjäämisele, vastupanule, mida ta ajale ja inimestele osutab.
Ruiz üritab aga mõlemal suunal, ja tulemus on unenäoline, pool-psühhedeelne, surmaeelne elu-jookseb-silme-eest-mööda rida, nihestatud tagasivaade ja fantaasia. Art nouveau liikuvates piltides – palju kauneid (paljaid) naisi, elu malemängu, puhast mängu ilu. Kunstniku hommage kunstnikule. M.T
Oliver Hirschbiegel
“Allakäik”
Saksamaa 2004
Hiilgavalt lavastatud pahupidine kunstnikufilm tuimi linnavaateid vorpinud akvarellistist, kes suutis maailmast teha Boschi “Viimse kohtupäeva”. H.L
* järjekord esikümne sees on emotsionaalne ja vaidlustele valla.
“Elujanu”
USA 1956
Irving Stone’i samanimelise romaani põhjal.
Vapustavalt hea film. Puhas klassika. Üks esimesi ilma nõretava sentimentaalsuseta lavastatud eepilisi filme kuulsatest kunstnikest. Kirk Douglase mängitud van Gogh sai kiiresti rollitõlgenduse etaloniks; tema ümberkehastumisvõime on vapustav.
Tegevuse arenguloogikast tulenevalt liigub film vältimatult vaimselt ebastabiilse ja depressiivse loomuga van Goghi traagilise lõpu poole. Sealjuures toetab filmi visuaalset mõju olustikutruudus – ei kaadrid Pariisist ega provintsist või tõenäolised vaidlused teiste kunstnikega (näiteks Gauguiniga) jäta papist või muidu võltsi muljet. H.L
Peter Webber
“Tütarlaps pärlkõrvarõngaga”
Suurbritannia, Luksemburg 2003
Filmi aluseks on Tracy Chevalier’ samanimeline romaan.
Igati sümpaatne film, mille valgusrežii ja võttepaigad laenatud otse Jan Vermeeri ja “väikeste hollandlaste” olustikumaalidelt – aknast langeb valguskiir, mis joonistab välja detaili – olgu selleks siis pärlkõrvarõngas, juuksekihar või toolileenile toetuv graatsiline käsi. Aga palju neid friike ikka on, kes saavad rahulduse kunstiajaloo väärtteoste äratundmisest. Lihtsale inimesele mõeldes hargneb seal ka delikaatne armastuslugu kunstniku ja majja abiks võetud noore neiu Grieti (Scarlett Johansson) vahel. Teineteisemõistmine on seda lihtsam tekkima, et Vermeeri seaduslik abikaasa on armukade fuuria, vaimult närb sünnitusmasin. Väärtuslikud hetked täis vaikset harmooniat. M.T
Andrei Tarkovski
“Andrei Rubljov”
Nõukogude Liit 1969
Sümbolistliku filmikunsti meistriteos. Me ei tea, milline see keskaegse vene ikoonimaali kõige tähtsamaid kunstnikke välja nägi, kuid Tarkovski tõlgenduses omandab seni rohkem müstiline kui reaalne nimi isiksuslikud parameetrid. Ta muutub lihast ja verest inimeseks, oma loomulikes loomevaludes vaevlevaks maalijaks, kes mungast kunstnikuna pidas nii sisemist dialoogi jumalaga kui jälgis tähelepanelikult ümbritsevat tegelikkust ja elas tundeinimesena (talle omistatavad ikoonid paistavad ju silma õrna tundelisusega) kaasa rahva saatusele (sh paganlikele pidudele). H.L
Julie Taymor
“Frida”
USA-Kanada-Mehhiko 2002
Salma Hayeki suurroll Mehhiko rahvusuhkuse, 80ndatel boheemnoorte seas naisõigusluse ikooniks kujunenud Frida Kahlo kehastamisel pälvis Oscari-nominatsiooni. Võitis film aga Kuldmehikese hoopis parima grimmi eest. Huumor?
Maalikunsti ajaloo kuulsaima monokulmu Kahlo lühike ja valus elu on stsenaariumiks kuldaväärt materjal, kuid see materjal käib tegijatest kohati üle. Näeme ühe südi naise emantsipeerumist, kelle elu jääb perioodi, mil lääne radikaalsed kommunistid heitsid põlglikult kõrvale väikekodanlikud pereideaalid ning võtsid elu mõnuga. Pärast õnnetust matab Kahlo valu maalimisse. Oma isiknäituse avamisele laseb ta end voodiga koos kanda. Kinematograafiliselt on imet tabatud, maagilise realismi võtmes. M.T
James Ivory
“Picasso: looja ja hävitaja”
USA 1996
Pablo Picassot eelkõige inimesena väga sugestiivselt edasi andev film, Anthony Hopkinsi tipproll. Suhted naistega, armukestega, lastega, töö ateljees, lävimine teiste kunstnikega – kõik toetub (õnneks) tohutule hulgale säilinud fotomaterjalile/dokumentaalfilmi dele, nii et paljud stseenid oleksid justkui elustunud fotod. Hopkins annab uue “näo” Picassole, sellele suurte silmadega kavalale näole, mis on üldtuntud nagu Andy Warholi oma. Kuid kui Warholit püütakse alati füsiognoomiliselt jäljendada ja tulemuseks enam-vähem karikatuur, siis Hopkinsi Picasso on ennekõike Picasso karakteri suurepärane psühholoogiline tõlgendus, mitte grimmikunstniku käteosavuse demonstratsioon. H.L
Ed Harris
“Pollock”
USA 2000
Ülimalt sugestiivne ja psühholoogiliselt veenev ning väljapeetud kunstnikufilm. Kaastunne ei teki siin sentimendi õigest doseerimisest, vaid alasti kistud valust. Maniakaal-depressiivse alkohooliku Pollocki võtab oma hoole alla samuti kunstnik Lee Krasner (filmis Marcia Gay Harden) – naine, mõttekaaslane, sõber, hooldaja ohverdab oma karjääri, uskudes mehe andesse. Kolitakse maale, mees leiab oma stiili, edu ei jää tulemata. Life teeb kaaneloo. Kriitikud ülistavad. Aga äkkviha ja ärevus ei upu enam ka pudelisse. Lõpp on kõike muud kui positiivne. Väga uhke film. M.T
Julian Schnabel
“Basquiat”
USA 1996
Tundmatu, “protesti mõttes” pappkastis elava grafitikunstniku Jean Michel Basquiat’ (Jeffrey Wright) “tähelend” saab alguse siis, kui Andy Warhol ta “avastab”. See lend on üürike. 27selt ta juba sureb, heroiini üledoosi. Sugugi mitte enam protesti mõttes. Kunstimaailma kahepalgelisust ja ärakasutaja-nägu on siin püütud tabada: noor geenius “imetakse sisse ja sülitatakse välja”, kui eufooria möödas. Aga selleks ajaks on sillad põletatud...
David Bowie on väliselt täpne Warhol, kõrvalrollides säravad veel Benicio del Toro ja Dennis Hopper jpt. Kummaline on aga see, et maalikunstniku taustaga filmilavastaja ise on pildiga nii vähe vaeva näinud – mitte nagu Veiko Õunpuu kodumaises “Tühirannas”. Pigem dokumentaalses, episoodilises, ka hallutsinatiivses filmis on siiski midagi meditatiivset ja lummavat. M. T
Konrad Wolf
“Goya ehk tunnetuse salakaval tee”
Ida-Saksa - Nõukogude Liit 1971
Lion Feuchtwangeri samanimelise romaani ainetel.
Donatas Banionis tegi selles Mosfilmi ja Saksamaa koostöös väga veenva Francisco de Goya rolli – veenva tema kannatustes ja kompromissides. Nägin seda filmi viimati 80. aastate lõpul, kuid filmist saadud elamus on siiani meeles. Pole võimatu, et filmi võib metatasandil lugeda ka allegoorilise nõukogude süsteemi kriitikana, mõeldes märksõnadele kunstniku vabadus, inkvisitsioon, keelatud armastus, ametkondade diktaat. H.L
Soome kinodesse on jõudnud ka Miloš Formani kauaoodatud “Goya’s Ghosts” (Hispaania 2006), mis tõotab laiendada Goya kunstnikukujutamise teed. Formani eelmised eluloofilmid “Amadeus” ja “Valmont” on lootused kõrgele ajanud. Kriitikud kirjutavad, et Goyat (Stellan Skarsgård) näeme seal pigem hea kohanemisvõimega inimese kui kannatava kunstnikuna. Nagu ütleb Variety kriitik Jonathan Holland, “pisut geeniusesära kuluks marjaks ära”. M.T
Raoul Ruiz
“Klimt”
Austria-Saksamaa-Prantsusmaa-Inglismaa 2006
Maikuust kinos Sõprus
Kunstnike eluloofilmide puhul on tänuväärne, kui vaatajale vähemalt üritatakse näidata maailma sellisena, nagu kunstnik võis teda enda ümber tajuda. Ehk siis see “miks”-küsimus. Vastuseid saab otsida vähemalt kahest su unast, kaevudes ajastu vaimu, salongiellu, suhetesse – nn külmetava kunstniku puhul muidugi kannatuste karikasse – või keskendudes kunstniku endaksjäämisele, vastupanule, mida ta ajale ja inimestele osutab.
Ruiz üritab aga mõlemal suunal, ja tulemus on unenäoline, pool-psühhedeelne, surmaeelne elu-jookseb-silme-eest-mööda rida, nihestatud tagasivaade ja fantaasia. Art nouveau liikuvates piltides – palju kauneid (paljaid) naisi, elu malemängu, puhast mängu ilu. Kunstniku hommage kunstnikule. M.T
Oliver Hirschbiegel
“Allakäik”
Saksamaa 2004
Hiilgavalt lavastatud pahupidine kunstnikufilm tuimi linnavaateid vorpinud akvarellistist, kes suutis maailmast teha Boschi “Viimse kohtupäeva”. H.L
* järjekord esikümne sees on emotsionaalne ja vaidlustele valla.