01.03.2007, 00:00
Käed üles, kirjanikud!
Armeenia päritolu Türgi ajakirjaniku Hrant Dinki mõrv võib anda tõuke Türgi sallivusühiskonna tekkeks, arvab Martin Kala.
SÕNAVABADUSE JA SALLIVUSE EEST: Demonstrant 19. jaanuaril Istanbulis mõrvatud ajakirjaniku pildiga. AFP
Paari nädala eest tapeti Hrant Dink. Türgi
ajakirjanik lasti oma koduses Istanbulis päise päeva ajal maha.
Armeenia päritolu Dink oli Türgis tuntud mitmel põhjusel: esiteks rajas ta Istanbuli kirjastuse Agos, mis andis välja väikesele Armeenia kogukonnale suunatud nädalalehte. Teiseks tunti Dinki Türgis kohalikku taluvust kõditavate väljaütlemiste poolest, näiteks võttis ta korduvalt sõna armeenlaste massimõrva küsimuses, milles hukkus väidetavasti 1,5 miljonit inimest. Türgi pole genotsiidi tänaseni tunnistanud, väites, et ohvrite arv on liialdatud.
Dink oli ka esimene Türgi kirjanik, kes mõisteti kohtus “türgilikkuse” solvamises süüdi, talle kohaldati kuulsat põhiseaduse artiklit 301, mis lubab maksimaalselt kolmeks aastaks vangi mõista inimese, kes solvab “türgilikkust”, Türgi parlamenti, valitsust, kohut või sõjaväge. Kuna Dink kutsus ühes kolumnis Türgis elavaid armeenlasi sümboolselt loobuma oma rikutud türgi verest, oli selge, et karistusest ta ei pääse.
Artikkel 301 on maailmale sama tuntud kui kuurortlinn Antalya või döner kebab. Viimase paari aasta jooksul on Türgis kohtu ette astunud üle 60 kirjaniku ja ajakirjaniku, küll kurdide sundevakuatsiooni mainimise eest, küll olles rääkinud Atatürgi põgenemisest naisteriietes või kes teab millest veel. Vähestel kordadel on kirjanikud õigeks mõistetud või kohtukäik poliitilistel põhjustel peatatud.
Orhan Pamuk mainis 2005. aasta veebruaris Šveitsi väljandele Tages Anzeiger, et “Türgis on tapetud 30 000 kurdi ning miljon armeenlast ja keegi peale tema ei julge sellest rääkida”. Kohtuprotsess, mis sõnastas Pamuki arvamuse “solvanguna türgi rahva aadressil”, ei jõudnud kaugele, sest Euroopa Liitu pürgiv ning eurooplaste jaoks riigi imagot lihviv Türgi valitsus summutas juhtumi. Siiski langetas Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Pamuk äsja toimunud mõrva foonil strateegilise otsuse kolida Ameerikasse, maapakku.
Osa inimesi muidugi arvab, et Türgi puhul on käiku lastud topeltstandardid; et teistel demokraatiatel, näiteks Jaapanil või Euroopa endistel koloniaalmaadel, on samalaadsed probleemid. Jaapanlased pole selgeks rääkinud oma II maailmasõja aegseid kuritegusid korealaste ja hiinlaste vastu, nende kooliõpikutes valetatakse ning poliitikud kasutavad sõjaaegseid kuritegusid sisepoliitiliselt mõjuka argumendina, mis naabritele veelgi enam piina valmistab. Kuid igal jaapanlasel on täielik vabadus sel teemal juurelda, kartmata, et teda vangi pannakse. Sama kehtib Inglismaa, Hispaania või mis tahes muu koloniaalvõimu ajalookäsitluse ning mälestuste taasuurimise kohta. “Parem hea debatt kui halb protsess,” ütles Prantsuse sotsialist François Hollande hiljuti Pariisis käivitunud kohtuistungil Prantsuse nädalalehe üle usukarikatuuride ilmutamise pärast.
Tervisele kahjulikud raamatud
Prantsuse intelligentide seas on ilmselt vähe neid, kes ei teaks kuulsat Flaubert’i ja Baudelaire’i kohtukaasust. “Madame Bovary” ning “Kurja õied” avaldati kas liiga vara või liiga hilja, sest õnnetuseks jäid need kaks teost otsekohe võimudele jalgu. Toona ei jätnud Prantsusmaa kohus märkimata, et “halb raamat on rahva vaimsele tervisele hävitava iseloomuga”, seda enam, kui raamat osutub populaarseks. Mõlema kohtulooga kuulsust kogunud prokurör Ernest Pinard põhjendas oma tegevust nii, et moraalitut, ent samas vähemüüvat r aamatut polegi mõtet jälitada, sest õigusmõistmine võib teost põhjendamatult reklaamida.
Flaubert’i teos vabastati kohtu alt põhjendusega, et “see polnud rajatud vaid nende asjade naeruvääristamisele, millest kõik inimesed peaksid lugu pidama”. Flaubert ise oli kohtuprotsessist nõnda šokeeritud, et ei teadnud, kuidas edasi kirjutada “teadmisega, et kombluspolitseinikud veavad minu vaest Bovaryd juustest nagu mingit lõbutüdrukut”. Baudelaire’i “Kurja õied” mõisteti aga hukka, kuna “nimetatud teos viib lugeja niikaugele, et tema meeli hakkab köitma labane tegelikkus” ja raamat riivab inimese sündsustunnet. Prantsuse kassatsioonikohus rehabiliteeris teose alles 1949.
Tuletagem meelde, et säärane Napoléoni-aegne eeltsensuur, milles iga teos pidi enne ilmumist saama ametliku heakskiidu, enam tänapäeval eksisteerida ei saaks. Alates 19. sajandi lõpust elatakse vabas maailmas veendumusega, et trükisõna ja ajakirjandus peavad olema vabad (Prantsusmaal pärineb sellekohane seadus aastast 1881). Tõepoolest, olemas on küll tsensuurivahendid või seadusesätted, mis piiravad teatud teoseid, kuid neid kohaldatakse teostele alati pärast kohtumenetluse toimumist. Türklaste seadusesäte on ajast ja arust.
Ühiskondlik maavärin raputab asjad paika?
Ma ei oska tõesti öelda, kas Dinki tapmist õhutanud artikkel oli kellelegi solvav või mitte. Kuid miks peaks tänapäeval kodaniku õigusi silmas pidamata sätestama selle, mis on solvav ja mis mitte, seda enam, et Türgi puhul räägime ju võimuta vähemusrahvastest, kes “solvavad” enamusrahvast? Samas solvatakse seal vähemusi, nagu üks kohalik leht ka kirjutab, täiesti igapäevaselt ning Türgi kriminaalkoodeks peab kuriteoks vaid solvanguid türklaste vastu, mitte vastupidi.
Kuid kindlasti on silmakirjalik arvata, et ajakirjanikke tapetakse ainult Venemaal või Türgis. Või öelda, et Euroopas on mõrvatööde autoriteks ainult sisserändajad. Me nämmutame türklaste seaduste kallal, kuigi tihti polegi probleemiks mitte seadus, vaid rahva sallimatud hoiakud. Türgi ajakirjanik Cengiz Çandar arvab, et Hrank Dink visati Kõigevägevama poolt ajaloo altarile, et sellest halvast kogemusest kasvaks välja uus Türgi sallivusühiskond, mis põimuks 21. sajandi euroopalike väärtustega.
Ehk on maavärina moel mõjunud mõrv muutnud Türgi ühiskonna moodsamaks? Näiteks Türgi ametivõimud reageerisid viivitamatult sügava nördimuse ja hukkamõistuga. Üks Türgi emigrantide ajaleht kirjutab, et Hrant Dinki mõrvast tekkis katarsis, nii isiklik kui ka ühiskondlik hingepuhastusmoment.
Et “ühiskonna meeleolu” muutuks “ühiskondlikust häbitundest” pigem millekski positiivseks, tuleb see poliitikasse kanaliseerida. Aga kuidas? Artikkel 301 taoliste seadusesätete asemel tuleb õigel momendil (ja võimalikult pea) luua vastuvõetav alus ajaloo vabale analüüsimisele; kooliõpikutest tuleb välja heita ajaloo katte all vaenulike tunnete külvamine ja sulgeda vihkamist õhutavad veebilehed. Tähtis on teada, et see on valitsusorganite pädevuses.
Armeenia päritolu Dink oli Türgis tuntud mitmel põhjusel: esiteks rajas ta Istanbuli kirjastuse Agos, mis andis välja väikesele Armeenia kogukonnale suunatud nädalalehte. Teiseks tunti Dinki Türgis kohalikku taluvust kõditavate väljaütlemiste poolest, näiteks võttis ta korduvalt sõna armeenlaste massimõrva küsimuses, milles hukkus väidetavasti 1,5 miljonit inimest. Türgi pole genotsiidi tänaseni tunnistanud, väites, et ohvrite arv on liialdatud.
Dink oli ka esimene Türgi kirjanik, kes mõisteti kohtus “türgilikkuse” solvamises süüdi, talle kohaldati kuulsat põhiseaduse artiklit 301, mis lubab maksimaalselt kolmeks aastaks vangi mõista inimese, kes solvab “türgilikkust”, Türgi parlamenti, valitsust, kohut või sõjaväge. Kuna Dink kutsus ühes kolumnis Türgis elavaid armeenlasi sümboolselt loobuma oma rikutud türgi verest, oli selge, et karistusest ta ei pääse.
Artikkel 301 on maailmale sama tuntud kui kuurortlinn Antalya või döner kebab. Viimase paari aasta jooksul on Türgis kohtu ette astunud üle 60 kirjaniku ja ajakirjaniku, küll kurdide sundevakuatsiooni mainimise eest, küll olles rääkinud Atatürgi põgenemisest naisteriietes või kes teab millest veel. Vähestel kordadel on kirjanikud õigeks mõistetud või kohtukäik poliitilistel põhjustel peatatud.
Orhan Pamuk mainis 2005. aasta veebruaris Šveitsi väljandele Tages Anzeiger, et “Türgis on tapetud 30 000 kurdi ning miljon armeenlast ja keegi peale tema ei julge sellest rääkida”. Kohtuprotsess, mis sõnastas Pamuki arvamuse “solvanguna türgi rahva aadressil”, ei jõudnud kaugele, sest Euroopa Liitu pürgiv ning eurooplaste jaoks riigi imagot lihviv Türgi valitsus summutas juhtumi. Siiski langetas Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Pamuk äsja toimunud mõrva foonil strateegilise otsuse kolida Ameerikasse, maapakku.
Osa inimesi muidugi arvab, et Türgi puhul on käiku lastud topeltstandardid; et teistel demokraatiatel, näiteks Jaapanil või Euroopa endistel koloniaalmaadel, on samalaadsed probleemid. Jaapanlased pole selgeks rääkinud oma II maailmasõja aegseid kuritegusid korealaste ja hiinlaste vastu, nende kooliõpikutes valetatakse ning poliitikud kasutavad sõjaaegseid kuritegusid sisepoliitiliselt mõjuka argumendina, mis naabritele veelgi enam piina valmistab. Kuid igal jaapanlasel on täielik vabadus sel teemal juurelda, kartmata, et teda vangi pannakse. Sama kehtib Inglismaa, Hispaania või mis tahes muu koloniaalvõimu ajalookäsitluse ning mälestuste taasuurimise kohta. “Parem hea debatt kui halb protsess,” ütles Prantsuse sotsialist François Hollande hiljuti Pariisis käivitunud kohtuistungil Prantsuse nädalalehe üle usukarikatuuride ilmutamise pärast.
Tervisele kahjulikud raamatud
Prantsuse intelligentide seas on ilmselt vähe neid, kes ei teaks kuulsat Flaubert’i ja Baudelaire’i kohtukaasust. “Madame Bovary” ning “Kurja õied” avaldati kas liiga vara või liiga hilja, sest õnnetuseks jäid need kaks teost otsekohe võimudele jalgu. Toona ei jätnud Prantsusmaa kohus märkimata, et “halb raamat on rahva vaimsele tervisele hävitava iseloomuga”, seda enam, kui raamat osutub populaarseks. Mõlema kohtulooga kuulsust kogunud prokurör Ernest Pinard põhjendas oma tegevust nii, et moraalitut, ent samas vähemüüvat r aamatut polegi mõtet jälitada, sest õigusmõistmine võib teost põhjendamatult reklaamida.
Flaubert’i teos vabastati kohtu alt põhjendusega, et “see polnud rajatud vaid nende asjade naeruvääristamisele, millest kõik inimesed peaksid lugu pidama”. Flaubert ise oli kohtuprotsessist nõnda šokeeritud, et ei teadnud, kuidas edasi kirjutada “teadmisega, et kombluspolitseinikud veavad minu vaest Bovaryd juustest nagu mingit lõbutüdrukut”. Baudelaire’i “Kurja õied” mõisteti aga hukka, kuna “nimetatud teos viib lugeja niikaugele, et tema meeli hakkab köitma labane tegelikkus” ja raamat riivab inimese sündsustunnet. Prantsuse kassatsioonikohus rehabiliteeris teose alles 1949.
Tuletagem meelde, et säärane Napoléoni-aegne eeltsensuur, milles iga teos pidi enne ilmumist saama ametliku heakskiidu, enam tänapäeval eksisteerida ei saaks. Alates 19. sajandi lõpust elatakse vabas maailmas veendumusega, et trükisõna ja ajakirjandus peavad olema vabad (Prantsusmaal pärineb sellekohane seadus aastast 1881). Tõepoolest, olemas on küll tsensuurivahendid või seadusesätted, mis piiravad teatud teoseid, kuid neid kohaldatakse teostele alati pärast kohtumenetluse toimumist. Türklaste seadusesäte on ajast ja arust.
Ühiskondlik maavärin raputab asjad paika?
Ma ei oska tõesti öelda, kas Dinki tapmist õhutanud artikkel oli kellelegi solvav või mitte. Kuid miks peaks tänapäeval kodaniku õigusi silmas pidamata sätestama selle, mis on solvav ja mis mitte, seda enam, et Türgi puhul räägime ju võimuta vähemusrahvastest, kes “solvavad” enamusrahvast? Samas solvatakse seal vähemusi, nagu üks kohalik leht ka kirjutab, täiesti igapäevaselt ning Türgi kriminaalkoodeks peab kuriteoks vaid solvanguid türklaste vastu, mitte vastupidi.
Kuid kindlasti on silmakirjalik arvata, et ajakirjanikke tapetakse ainult Venemaal või Türgis. Või öelda, et Euroopas on mõrvatööde autoriteks ainult sisserändajad. Me nämmutame türklaste seaduste kallal, kuigi tihti polegi probleemiks mitte seadus, vaid rahva sallimatud hoiakud. Türgi ajakirjanik Cengiz Çandar arvab, et Hrank Dink visati Kõigevägevama poolt ajaloo altarile, et sellest halvast kogemusest kasvaks välja uus Türgi sallivusühiskond, mis põimuks 21. sajandi euroopalike väärtustega.
Ehk on maavärina moel mõjunud mõrv muutnud Türgi ühiskonna moodsamaks? Näiteks Türgi ametivõimud reageerisid viivitamatult sügava nördimuse ja hukkamõistuga. Üks Türgi emigrantide ajaleht kirjutab, et Hrant Dinki mõrvast tekkis katarsis, nii isiklik kui ka ühiskondlik hingepuhastusmoment.
Et “ühiskonna meeleolu” muutuks “ühiskondlikust häbitundest” pigem millekski positiivseks, tuleb see poliitikasse kanaliseerida. Aga kuidas? Artikkel 301 taoliste seadusesätete asemel tuleb õigel momendil (ja võimalikult pea) luua vastuvõetav alus ajaloo vabale analüüsimisele; kooliõpikutest tuleb välja heita ajaloo katte all vaenulike tunnete külvamine ja sulgeda vihkamist õhutavad veebilehed. Tähtis on teada, et see on valitsusorganite pädevuses.
In Memoriam: Hrant Dink
(1954–2007)
Sõnavabaduse põhimõte, mis kuulub üldtunnustatud ja põhiliste inimõiguste hulka, hõlmab igasugust väljendusvormi ja -viisi. See kätkeb endas õigust vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Ometi pannakse tänapäeval õigust rääkivatel õpetajatel suu kinni, mõrvatakse ajakirjanikke, filmilavastajaid ja poliitkuid. Ajakirjanike surmamine on muutunud igapäevaseks, kusjuures tapatalgud pannakse toime päise päeva ajal.
Me ei pruugi nõustuda sellega, mida teised ütlevad või kirja panevad, vahel võib mõni seisukoht meid vägagi ärritada. Ma ei tea, kas armeenlaste massilist tapmist saab kutsuda genotsiidiks või mitte, kuid inimene, kes on selles veendunud, peab tohtima samuti rahulikult tänaval jalutada.
Hrant Dink suri sõnavabaduse märtrisurma. Aitab ohvritest.
(1954–2007)
Sõnavabaduse põhimõte, mis kuulub üldtunnustatud ja põhiliste inimõiguste hulka, hõlmab igasugust väljendusvormi ja -viisi. See kätkeb endas õigust vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Ometi pannakse tänapäeval õigust rääkivatel õpetajatel suu kinni, mõrvatakse ajakirjanikke, filmilavastajaid ja poliitkuid. Ajakirjanike surmamine on muutunud igapäevaseks, kusjuures tapatalgud pannakse toime päise päeva ajal.
Me ei pruugi nõustuda sellega, mida teised ütlevad või kirja panevad, vahel võib mõni seisukoht meid vägagi ärritada. Ma ei tea, kas armeenlaste massilist tapmist saab kutsuda genotsiidiks või mitte, kuid inimene, kes on selles veendunud, peab tohtima samuti rahulikult tänaval jalutada.
Hrant Dink suri sõnavabaduse märtrisurma. Aitab ohvritest.
