Kaev on kuiv ja bussid siin enam ei käi
"Kaev"
Autor Jaan Tätte. Lavastaja Indrek Sammul. Osades Ursula
Ratasepp, Allan Noormets, Andres Raag
Esietendus Linnateatri lavaaugus 2.
juunil
_______________________________________
"Tagasipööre keelatud"
Pärimusteater Loomine ja Vaba Lava koostöö. Autor
Liina Pihlak. Lavastaja Vilja Nyholm-Palm. Osades Leida Rammo, Erika Kaljusaar,
Mari Lill.
Esietendus Tallinna Botaanikaaias 4. juunil
________________________________________
Suvelavastuste start on nüüd avatud. Lukku läheb ta alles septembris. Algatuseks kohe kaks variatsiooni igihalja "Godot’d oodates" võtmes. Esimene rohkem eksistentsialistlikku absurdidraamat "mängides", teine omaenese identiteedis veel kõhklev-kahtlev.
Jaan Tätte "Kaevu" on keegi naljamees nimetanud haikuks. Haiku, jumal paraku, on lühike ja tabav, aga "Kaevus" ei jõuta ka kahe tunni pärast kuskile. Metatasandile minnes – ehk mõtles Tätte tühja jutuga aja täitmist välja mängida kui metafoori oma näitemängu idee kujundlikustamiseks? Käib ju "Kaevu" läbiv kriitikanool selle pihta, et inimene tavatseb täita oma elamise aja tühja-tähjaga, et ei oleks mahti endale otsa vaadata ja elu mõtte järele küsida? Nojaa, see oleks küll ütlemata peen kübaratrikk. Aga väheusutav.
Kaks tragikoomilist halekangelast Aksel (Allan Noormets) ja Robi (Andres Raag) kuiva kaevu kõrval janutamas pakub tõesti nii mõnegi "eksistentsiaalse" jututeema – kas ei tuleks tülikast kaaslasest vabaneda, et endal rohkem vett oleks? Või peaks temaga ikka sõber olema, et ta öösel kiviga pähe ei virutaks? Aga see kõik on seal Iir Hermeliini kujundatud kõrbelises lavaaugus nii kaugel ja eemal, et lihtsalt ei lähe korda. Ning loo tasane kulg ilma mingi rütmita uinutab. Indrek Sammul on teksti suhtes ilmutanud liig suurt respekti, tundlik kärpimine oleks olnud lavastusele kasuks. Rohkem elu ja vähem papist poosi oleks hing ihanud.
Sügisest Linnateatri trupiga liituvast noorest näitlejast Ursula Ratasepast on kokkuvõttes lihtsalt kahju, sest tal ju pole, mida mängida. Tätte kirjutatud Naine peab lihtsalt meeste juurde tulema, olema soovitatavalt ilus nagu ettekandja, küsima peeglit ja jagama musi. Lavastaja panus on karakteri värvilisemaks keeramisel olnud minimaalne.
Botaanikaaias esietendunud "Tagasipööre keelatud" kannab samuti tegematajätmiste märke, eriti just lavastusliku külje pealt. (Tegevuspaik tinglikult Süvahaua bussipeatus, aga kaua sa ühelt jalalt teisele tammuvaid näitlejaid vaatad, nii et nihelema ei hakka?) Lugu, mis samuti paigal tammub, vaatab läbi kolme põlvkonna naiste suu ja silmade tagasi nõukaaega – kes kaotas "kommude" käe läbi talu, kes kannatas selle all, et isa oli "koputaja", jne – aga nagu Piibliski kirjas, tagasivaatamine on keelatud. Tuleb edasi elada.
Erika Kaljusaar mängib paljunäinud ja -kannatanud noore naise, ropusuise ja vahel viinakuradist abi otsiva ellujääja kordaminevaks ja kuulamistväärivaks. Etenduse "varastab" aga jalgratta ja piimamannerguga kohale kolistav Leida Rammo, kelle kanda muutunud ajale jalgu jäänud endise taluperenaise roll. Mari Lill poeetilise, end "maakatest" paremaks pidava ja silmakirjaliku pealinna prouana jääb aga kuidagi hoomamatuks, näideldes näitlemist. Igal juhul on need kolm naist bussipeatuses oma saatuselt ja elult aru nõudmistega kraadi võrra kangemad karakterid kui kuiva kaevu kõrval kükitajad. Aga siiski vaid kraadi.
Mul oma metafoorse mõistujutu jaoks nii palju ruumi raisata pole kui Tättel oma iva väljaütlemiseks elik enesekordamiseks. Niisiis, "Kaev" on nagu hirmkallis klaasike veini hirmpeenes restoranis – väljaminek pole ülemakstud "elamuse" hinda väärt. "Tagasipööre keelatud" ei teesklegi, et ta pole rohkem kui poolmagus Late Harvest, aga maitse kesisuse kompenseerib küllaga Botaanikaaias siutsuv ja lõhnav hiliskevad ning Leida Rammo tulihingeline ja elujaatav roll.
