Hasso Krull
Kafka on minu jaoks üks olulisemaid 20. sajandi kirjanikke. Lugesin Kafkat väga varakult, mõnes mõttes algas temast kogu minu teadlik kirjandusekogemus. Hiljem puutusin kokku sellega, et Kafkat peeti kehtiva süsteemi poliitiliseks allegooriaks. Minu jaoks see nii ei olnud, kuigi saan aru, et Kafkat saab võtta nõndagi.
Kafka tekst, kui seda õieti lugeda, võib elutunnet põhjani muuta. Tekib tajusid, mida varem lihtsalt ei olnud. Palju sellest, mida noorena Kafkat lugedes tundsin, leidsin hiljem eest Deleuze’i ja Guattari raamatus “Kafka”, seda raamatut esmakordselt lugedes elasin noore-ea Kafka justkui uuesti läbi.
Kafka religioosne tõlgendus, nagu seda Max Brodi jälgedes palju on tehtud, ei paku minu meelest midagi – religioon on ise mütoloogiline süsteem, mis vajab veel tõlgendamist, analüüsi. Samuti ei sümpatiseeri mulle kommentaarid, mis näevad Kafka tekstide taga ainult kirjaniku isiksust. Tuleb minna päris Kafka juurde, sealt hargneb niit, mis viib indiviidist, monoteismist ja kõikidest muudest kulunud abstraktsioonidest kiiresti väljapoole.


Ilvi Liive
Olen Kafka tekste ikka uuesti üle lugenud, ta on neid väheseid kirjanikke, kelle kirjutatu on olulisel määral kujundanud mu mõttemaailma. Kafka on oma ülitundlikul ja kõiges kahtleval moel püüdnud asju tõe valgusesse tõsta ja see on tal ehmatavalt hästi õnnestunud. Tema looming, sündinud sügavate läbielamiste tulemusena, on ehe ja kirglik, ta tekstides puudub jahe kirjanduslik konstrueerimine. Kafka kirjutatu teeb haiget ja vapustab, tema valulisi tekste ei saa lugeda, ilma et need jälge jätaks. See kõik teebki ta oluliseks.


Jüri Ehlvest
Franz Kafka viis mu kokku Lembe Hiedeliga 1987. aastal Tartus. (Õieti taltsutamatu janu tema järele.) – Puust majakese mõnusalt soojas kööktoas kõrge akna all eha punal mahukat raamatut mõtlikult käes hoidev toimetajanna sisustas viimistletult lõpuni mu veendumuse teistsuguse elu võimalikkusest. Ta kirjutas sisse ja ulatas.
Huvitav oligi, et kuigi maja oli väike ja korter tilluke, olid lauad ja laed kõik kõrged. Aga see mulje võis tekkida ka tagasihaaravalt alles pärast esimeste lehekülgede neelamist — kolmikromaani esimese peatüki, algselt iseseisva novelli “Kütja” lugemist.
Tänu Kütjale sain aru, et see vihmavari... (Muide, Betti Alveri juurde ei julgenuks ma iial minna, ka mitte kõige haruldasemat teost manguma, sest tema oli ikka liiga kõrge. Just Kafka kujunes talutavaks turnimispuuks välja sest defitsiidist.)
Vihmavari... Jah, ma mõistsin Kafkat lugedes, et vihmavari oligi lihtsalt vihmavari. Mitte arhetüüp, sümbol, allegooria, gnosis, ens per se, alter ego ega varjatud suguiha. Hiljem oli lisaks Alverile ka Rumi juures sellest taipamisest tolku. Nii et siis pärast Kafkat mõistsin ma juba paljut muudki lugeda, läbielamisest rääkimata – üldse elamisest.