Kafka ja mina
Toomas Raudam
Kafka pole mu lemmikkirjanik, kuid ta on
mulle väga oluline. Kafkas pole mingit lootust, ta ei kirjuta mitte elu, vaid
kõige sõnatõsisemal tasandil surma. Kafkal oli hea meel, kui see, mida ta oli
igatsenud, lõpuks saabus – kui talle öeldi, et ta on määratud surema. See on
väga inimlik. Hiljuti nägin telekas üht filmi, mille pealkiri oli “Sõjatsoon”.
Ka sealt puudus igasugune lootus. Hommikul helistas mulle üks mu sõber ja
ütles, et pärast seda filmi on tal niisugune tunne, nagu tahaks igal naerataval
inimesel huuled veriseks lüüa. Ma olen temaga päri, ka Kafkaga on täpselt nii.
Loe Kafkat, siis saad aru, kui võlts on kogu see lõbustuskultuur, mis meid
ümbritseb. Muidugi on Kafkas ka soojust, isegi huumorit, kuid rohkem
varasemates asjades, siis kui ta veel päris Kafka polnud.
Hasso Krull
Kafka on minu jaoks üks olulisemaid
20. sajandi kirjanikke. Lugesin Kafkat väga varakult, mõnes mõttes algas temast
kogu minu teadlik kirjandusekogemus. Hiljem puutusin kokku sellega, et Kafkat
peeti kehtiva süsteemi poliitiliseks allegooriaks. Minu jaoks see nii ei olnud,
kuigi saan aru, et Kafkat saab võtta nõndagi.
Kafka tekst, kui seda õieti
lugeda, võib elutunnet põhjani muuta. Tekib tajusid, mida varem lihtsalt ei
olnud. Palju sellest, mida noorena Kafkat lugedes tundsin, leidsin hiljem eest
Deleuze’i ja Guattari raamatus “Kafka”, seda raamatut esmakordselt lugedes
elasin noore-ea Kafka justkui uuesti läbi.
Kafka religioosne tõlgendus, nagu
seda Max Brodi jälgedes palju on tehtud, ei paku minu meelest midagi –
religioon on ise mütoloogiline süsteem, mis vajab veel tõlgendamist, analüüsi.
Samuti ei sümpatiseeri mulle kommentaarid, mis näevad Kafka tekstide taga
ainult kirjaniku isiksust. Tuleb minna päris Kafka juurde, sealt hargneb niit,
mis viib indiviidist, monoteismist ja kõikidest muudest kulunud
abstraktsioonidest kiiresti väljapoole.
Ilvi
Liive
Olen Kafka tekste ikka uuesti üle lugenud, ta on neid
väheseid kirjanikke, kelle kirjutatu on olulisel määral kujundanud mu
mõttemaailma. Kafka on oma ülitundlikul ja kõiges kahtleval moel püüdnud asju
tõe valgusesse tõsta ja see on tal ehmatavalt hästi õnnestunud. Tema looming,
sündinud sügavate läbielamiste tulemusena, on ehe ja kirglik, ta tekstides
puudub jahe kirjanduslik konstrueerimine. Kafka kirjutatu teeb haiget ja
vapustab, tema valulisi tekste ei saa lugeda, ilma et need jälge jätaks. See
kõik teebki ta oluliseks.
Jüri Ehlvest
Franz
Kafka viis mu kokku Lembe Hiedeliga 1987. aastal Tartus. (Õieti taltsutamatu
janu tema järele.) – Puust majakese mõnusalt soojas kööktoas kõrge akna all eha
punal mahukat raamatut mõtlikult käes hoidev toimetajanna sisustas
viimistletult lõpuni mu veendumuse teistsuguse elu võimalikkusest. Ta kirjutas
sisse ja ulatas.
Huvitav oligi, et kuigi maja oli väike ja korter tilluke,
olid lauad ja laed kõik kõrged. Aga see mulje võis tekkida ka tagasihaaravalt
alles pärast esimeste lehekülgede neelamist — kolmikromaani esimese peatüki,
algselt iseseisva novelli “Kütja” lugemist.
Tänu Kütjale sain aru, et see
vihmavari... (Muide, Betti Alveri juurde ei julgenuks ma iial minna, ka mitte
kõige haruldasemat teost manguma, sest tema oli ikka liiga kõrge. Just Kafka
kujunes talutavaks turnimispuuks välja sest defitsiidist.)
Vihmavari... Jah,
ma mõistsin Kafkat lugedes, et vihmavari oligi lihtsalt vihmavari. Mitte
arhetüüp, sümbol, allegooria, gnosis, ens per se, alter ego ega varjatud
suguiha. Hiljem oli lisaks Alverile ka Rumi juures sellest taipamisest tolku.
Nii et siis pärast Kafkat mõistsin ma juba paljut muudki lugeda, läbielamisest
rääkimata – üldse elamisest.