“Mopskassi maja”
(Õunaviks)
Kago
aka Lauri Sommeri neljas album on inspireeritud kodu ja koha vaimust ja seda on
plaadilt hästi kuulda. Tooli kääksumine, pehme tubane kaja,
mikrofonide sahin – pisut süvenedes leiab helikoe vahelt päris
võluva vaikse ja väikse koha olemise. Samas ei laskuta Indigolaste
stiilis nunnutamisse ja lood suudavad enamasti vältida “mõnus
muusika intelligentsele inimesele”-stiilis kultuuritoodete
plastmassimaiku.
Plaadi elektrooniline osa kõlab nagu laisa
mehe Pastacas, aga kannatab sellegipoolest kuulata.
Instrumentaalsed lood jäävad paari erandiga taustamuusikaks, kuigi
kodune kabinetklaver kõlab armsalt. Kitarri- ja klaveripalad toetavad
plaadi meeleolu tervikuna, kuid ei ole eraldi võttes
ülemäära huvitavad. Elektrooniline-instrumentaalne osa on plaadi
nõrgim. Elektrooniliste vidinate kasutamine avardab ehk kuulamisel
tekkivat kujutlusvälja, kuid ei ütle midagi uut.
Kago on
suutnud välja kujundada isikupärase laulu- ja esitusmaneeri, mis
viitab tema küpsusele muusikuna ja on iseenesest hea. Küsimuse
“Kuhu edasi?” lahendamisest sõltub, kas tema muusika ka
edaspidi kõneainet pakub.
7
