Jumalad omavahel: Jeesus (Juss Haasma) ja Peko (Andres Mähar) on Setumaa saatuse juhtimisel küll võrdse tähtsusega, kuid erineva ellusuhtumisega visionäärid. (Alan Proosa)

“Peko” on setu eepose monumentaalne lavavariant. Sünd, surm, sõda ja armastus – kõike otse luksuslikus külluses. Kõige mõjuvam on näidendi ajatus. Tegevus toimub enam-vähem võrdselt kolmel perioodil, müütilises muinasajas, 1940ndail ja tänapäeval. Ajastud hargnevad ja taaskohtuvad loogiliselt, andes näidendile erakordselt eksistentsiaalse mõju. Juba esimene pilt, kus kolm 1930ndate rõiva- ja soengumoega medõde sünnitavale Peko emale appi tulevad, häälestab publiku ajaüleseks vaatemänguks.

Kõike head korraga ei saa. Nii tuli suurejoonelisuse (ikkagi 80 ruumi puuriitu, kaks autot ja setu naiskoor) ning vaatemängu nimel loobuda peene hingeeluga ja kinnisemate karakterite täpsusest. Eriti käib see nimitegelase (Andres Mähar) ja tema naise Nabra (Sandra Uusberg) kohta. Peko on ju lihtne kuningas, tema naine lihtne ilmaneiu (mitte telekast, vaid taevast), kes on nõus isegi häbistavasse vangipõlve minema, et oma meest ja ainsat ellujäänud poega päästa. Kuidas saab kuningas end maksma panna, kui teda ei lasta oma rahva eest sõttagi minna, enne virutab Jeesus selja tagant kotiga pähe.

Nii jäid rohkem meelde mõned teised lavakujud. Eriti Juss Haasma tollesama Jeesuse ehk Essuna, kes ühendas fantastilise täpsusega jumaliku ja inimliku dimensiooni. Kes sekkus deus ex machina’na, aga ei põlanud ka Pekole toodud toiduande nahka panna ja leidis igale oma vääritule teole otsemaid õigustuse. Võib öelda, et tegu oli jumalaks saanud Vargamäe Pearuga. Ilma Essukeseta oleks “Peko” olnud lihtsalt üks mahukas setu müüt, tema lisas üldinimliku ja universaalse koe.

Hiilgas ka Tanel Jonas kohaliku alfa­isase Joroskina – seda juba esimesest lava­le tuleku hetkest, kui ta alles last ­kujutas. Ka Ott Sepp ainsa negatiivse setuna jättis võimsa mulje. Kui välja arvata pisivi­ga, et tema pahelisuski mõjus ­nakatavalt. Naistest oli vastutusrikkaim osa ­Merle ­Jäägril. Tema sünnitusvaludega näidend algas, tema pidi loo käima lükkama ja lükkaski, nii et hea, et lõpus üldse pidama saadi.

Ajaloolise tõepõhja suhtes võiks veidi norida. Nii kirjutab kohalikke olusid hästi tundnud Daniel Palgi oma mälestustes: “Setu ei pidanud end eestlaseks, ei. Nemad on ikka vene värki. Kirik oli tol ajal setude hulgas väga tähtsal kohal, see oli peaasi, sugulus eestlasega oli hoopis kõrvaline ja kauge asi. “Peko” seevastu kujutab venelasi setude surmavaenlastena. Aga kas või eestlaste “Kalevipoeg” on ju tunduvalt jaburam – alates sellest, et tedremunast sünnib naine. “Peko” on ikka otsast lõpuni usutav teos – vähemalt laval.

Olavi Ruitlase kirjutatud tänapäevastseenid mõjuvad lavastuse orgaanilise osana, kuigi tegu on Kauksi Üllest väga erineva stiili ja ilmavaatega autoriga. Ain Mäeots on 2006 raamatus “Kuus tükkü” ilmunud teksti drastiliselt kärpinud ja muutnud – õieti on tegu hoopis uue asjaga –, aga seda on tehtud asja huvides, meisterlikult ja sihipäraselt.

Muusika lavastuse ja teksti tasemele ei küündinud. Zetod on suurepärane kontsertbänd, lavataguse saatjana jäädi tagaplaanile. Eriti vähe meeldis mulle AC/DC suurepärase “Thunderstrucki” töötlus. Naiskoori etteasteid oli vähem kui sama autori ja lavastaja “Taarkas”, nad ei lõhestanud nii palju näidendi tempot ega häirinud amatöörlikkusega. Selles osas on areng olnud tuntav.

Raivo E. Tamm lubas esietenduse järgses kõnes, et tema on nõus “Pekos” kaasa mängima nii kaua, kuni setud Petseri tagasi saavad. Oleks tore küll! Seni aga püsib maailmarekord Londoni St. Martini teatri käes, mis on Agathe Christie “Hiirelõksu” mänginud 59 aastat.