Kaheksa aastat on päris pikk aeg. Selle ajaga jõuab moodi tulla ja moest ära minna rohkem muusikastiile (või suhtlusäppe, või teksalõikeid), kui on tiigri neljal käpal küüsi.
Tiger Milki eelmine, debüütplaat „Supernatural“ ilmus just kaheksa aastat tagasi ehk siis aastal 2012. Mina seda enam isegi ei mäletanud, aga küllap on neil hulgaliselt hea mäluga fänne, kes ootasid kannatlikult, sõrm Spotify (jah, see oli siis juba olemas) play-nupul, debüüdile suurejoonelist järge. Intervjuudest võib lugeda, et sellel plaadivahelisel ajal jõuti bändina ka päriselt lahku minna ja isegi kerget draamapisikut oli seal aimata. Aga nagu vahel võib juhtuda, leiavad eksid teineteist uuesti. Vanad tülid ja vead on mälust uhutud ning tundub, et võiks uuesti pillid ja saundid ühte kappi panna. Uues vanas suhtes on tõenäoliselt mõistust rohkem kui tundeid ja emotsioonid vaoshoitumad. Nii võib teatud täiskasvanulikkust leida ka „Magic ForEsti“ materjalis. Esimesel kuulamisel tundub kogu asi ehk veidi tuhmunud ja verevaene. Edasi sukeldudes hakkad aga avastama kihte, mida kogenud stuudioveteran Meelis Meri üksteise peale ja vahele laob.
Avalugu „Breathe In“ annaks justkui ette kogu ülejäänud plaadi tonaalsuse. Meditatiivne hingamine koos lõpunuuksumisega räägib enese sisse vaatamisest ja hinge laialilaotamisest. See toob endaga kaasa nii tumedamaid hetki, nagu „What U Want“, kui ka enesekindlalt ülevaid staadionimomente: „Deep Blue“ oma käed-üles-refrääniga või selle plaadi diskopomm „Queen“, mis võiks võita Eesti Laulu, ilma et seda sinna üldse esitataks.
Minu isiklikud sümpaatiad kalduvad aga hoopis „Goldi“ liiga lühikese intro poole, mis mässib sind mõnusalt Massive Attacki breikbiiti. Või siis sellele järgnev „It’s Over“. Iseseisvusmanifest haarava industriaalse kolksu saatel. Või „Still“ oma külmalt kõliseva tumeainega.
Tiger Milki debüütalbum valiti omal ajal parimaks Eesti elektroonikaalbumiks. Ma pole ausalt öeldes kindel, kas „Magic ForEs’il“ täna nii hästi läheks. Aga eks aeg näitab. Kaheksa aasta pärast siis jälle?
