Väljalil on kaks väga kuulsat raamatut. Esimene on aabits, mis valmis 1958 ja mis on olnud esimeseks ja kõige tähtsamaks kooliõpikuks kõigile 1958-1973 esimesse klassi astunud eesti lastele ehk siis tervele plejaadile tänase Eesti poliitilistele, äri- ja kultuuriprominentidele.

"See oli esimene kord pärastsõjaaegses Eestis, kui kunstnikule anti üks õpik otsast lõpuni kujundada," meenutab kunstnik. Aabitsat esitleti ka Brüsseli maailmanäitusel, kus kirjastus võitis selle eest hõbemedali. Autor ei saanud aga praktiliselt midagi. "Aga nii ei ole ilus öelda, seda ärge kirjutage."

Teine, "Jussikese seitse sõpra" ilmus 1966, on tänaseks tõlgitud vähemalt 21 keelde ning ilmub ka eesti keeles üha uuesti ja uuesti, sest kuulub kooliprogrammi.
Raamatuke sündis täiesti kummalisel kombel. Kaks eesti graafikut, üks neist Silvi, said koha kunstnike puhkekodusse Moskva lähedal. Mitte niisama laisklemiseks, ette oli nähtud ka ühe lasteraamatu kujundamine. Väljal otsis sobivat, kuid ei leidnud, kiire oli ka ning lõpuks pidi ta viimases hädas ise raamatule ka teksti välja mõtlema. "Ühe õhtuga oli see valmis. Hiljem uuriti Moskvas, kas ma ei tahaks "Jussikest" seal vene keeles välja anda. Olin nõus. Kui siis tõlge ära tehti, selgus, et minu jutt on täitsa ära muudetud, ning ma ei olnud oma piltide avaldamisega nõus. "No siis pole vaja," vastati. Vahepeal ilmus raamat Eestis ja jõudis siis ka Moskvasse tagasi. Selgus, et seal peeti seda esialgu eesti rahvajutuks, mitte minu looks."

Kõige huvitavamad keeled, kuhu Jussikese rännak seitsme nädalapäeva juurde on tõlgitud, on singaleesi, marathi, telugu ja bengali. Enamik tõlkeid on tehtud Moskva kaudu, kuid näiteks tšehhid, rootslased, soomlased ja sakslased tegid tõlke ise.

Ungari keeles on Jussike muuseas Józsik, leedu keeles Jusiukas ning gaeli keeles Donaillin.

Väljal: "Vaatasin, et ka Nukuteater mängib seda lugu praegu pidevalt."

Väljal on igatpidi mulgi päritolu, emapoolne suguvõsa Paistust, isapoolne Hallistest. "Käisin karjas, vanaisa oli metsavaht. Sellepärast on kõik metsa- ja looduselood mulle südamelähedased."

Kui Silvi (siis veel perekonnanimega Masing) Viljandis keskkooli kuldmedaliga lõpetas, olid talle kõik teed lahti. Kunstiõpetaja Gustav Mootse soovitas kunsti õppida ning talle endalegi meeldis joonistada. Aga teiste abiturientide mõjutusel läks hoopis pooleks aastaks TPIsse, enne kui taas õige eriala leidis.

Raamatuid on Väljal kujundanud üle saja, täpselt ei tea, sest neid tuleb üha juurde. Kõik ei ole lasteraamatud, näiteks teise kuulsa mulgi, Lembit Eelmäe luulekogu "Tundelisi pärjavärsse" pildid on ka tema tehtud. Raske pole olnud neist mitte ühegagi. "Mul on ikka head autorid olnud."

Ei ole Väljalil ka teostamata unistust raamatust, mida ta oleks tingimata illustreerida tahtnud. "Tammsaare on mulle väga südamelähedane olnud. Ta sündis ju minuga ühel päeval, täpselt 50 aastat varem. Oma diplomitööna tegin "Tõe ja õiguse" esimese köite illustratsioonid. Samal ajal ilmus ka raamat, aga Ott Kangilaski piltidega. "Kangilaski oli minu kaitsmisel ja ütles: "Ausõna, mina ei ole Väljali pealt maha teinud." Aga sarnased olid meie pildid tõesti."

Lisaks eestikeelsele aabitsale on Väljal illustreerinud ning koos Lembit Eelmäega ka kokku pannud mulgikeelse aabitsa-lugemiku "Mulgi keelen ja meelen".

Oma praeguses kodus Nõmmel elab Silvi Väljal 1955. aastast. Umbes kolmkümmend aastat kandis kunstniku kodutänav Hans Leberechti nime. "Muidugi ma mäletan Leberechti. Ta sõitis tihti Buickiga meie majast mööda. Siinkandis polnud kellelgi teisel nii uhket autot."

Vabaduse galeriis väljas oleva näituse "Minu maailm" pastelljoonistused on kõik valminud 2007. Kui küsin motiivide kohta, selgub, et neid leidub laiali üle Eesti. Üks hiiepuu on Paliverest, kadakas Muhumaalt ("imepärane, väga lai ja madalalt hargnev puu"), kolmas müstiline puu Äksist, tuulepesad Merivälja kooli õuest. Kuidas ta nii palju ringi rännata jõuab?

"Mu mees on fotograaf. Sõidame koos autoga palju ringi, mõlemal on oma huvid ja kumbki teeb omaette tööd."

Abikaasa Enno Väljal on Silvist kaks nädalat noorem. Selle üle, kumb on uhkem kultuuriala, kas fotograafia või kujutav kunst, paar ei vaidle. "Mees hoopis küsib vahetevahel minu käest nõu mõne kompositsiooni kohta." Ning Silvi näitab abikaasa tehtud pilte tema lilledest.

Näitusel jääb mulje, et kunstniku lemmikpuu on kask. "On küll. Mu maja nurga taga kasvab ka kask. Olen seda joonistanud. Esimene kord tundus, et ei tulnud välja.

Kriipsutasin kase läbi, aga sellest muutus pilt ainult huvitavamaks. Praegu käin vaesekest vahel patsutamas."

Ühel näituse sügisesel kasel on punaste, kollaste ja roheliste lehtede kõrval ka sinised. Miks ta nii tegi?

"Seda võib ikka teha. Olgu natuke fantaasiat ka, kes tahab, võib ju mõnda asja sinisena ka näha."

Tööd jätkub Väljalil praegugi. Viimased ilmunud tema piltidega raamatud on mulgikeelne Jaak Kõderi "Mede ilves" ja eestikeelne Ira Lemberi "Pikk isa". Pooleli on Elar Kuusi "Jänesepoeg, kes luuletas".

Silvi Väljal – täna ja läbi aastakümnete


Silvi Väljali näitus “Minu maailm” Tallinnas ­Vabaduse galeriis, lahti kuni 16. veebruarini.


Oma 80 aasta juubelit tähistab Silvi Väljal näitusega, mis koosneb mullu suvel valminud pastellmaalidest. Need kujutavad hiiepuid ja ohvrikive, pihlakaid ja kadakaid, oksi ning juuri – ühesõnaga, Suurt Loodust fragmentides. Seda žanrit tugevalt joonistuslikus ­pastelltehnikas on kunstnik viljelenud pikka aega. Näib, et viimased aastad on talle omasesse laadi toonud suuremat puhangulisust, voogavust, ekspressiivsust ja maalilisust. Seda muljet süvendab mõni tema uuematest raamatukujundustest, näiteks Olivia Saare “Igal puul on elujoon” (2001).

Tõsi küll, ­jõulisemaid värvil rajanevaid lahendusi pastellis on tal olnud varemgi, näiteks illustratsioonides Silvia ­Rannamaa raamatule “Nösperi Nönni Natuke” (esmaväljaanne 1977, uusväljaanne 2001). Näitus mõjub küll tervikliku ansamblina, aga seegi on fragment loomingust, mis on kestnud üle poolsajandi ja hõlmab erinevaid, omavahel tihedalt seotud alasid: joonistus, pastellmaal, va­bagraafika, eksliibris, illustratsioon, animatsioon. Jalutasin Nukitsasse, et vaadata Väljali kujundatud lasteraamatuid. Leidsin üsna uusi, mis ­annavad tunnistust kunstniku jätkuvast vormisolekust – Jaak Kõdari “Kriimureinulised lood” I–III (2006–2007), Ira Lemberi “Pikk isa” (2007) –, ja hulga häid vanu tuttavaid.

Ei pääsenud ükski kõneleja käesoleva ­näituse avamisel mööda niisugustest raamatutest, nagu Silvi Väljali enda kirjutatud-kujundatud “Jussikese seitse sõpra” (1966) või L. Alttoa – H. Raigna “Aabits” (1958). Neist esimene, mille alusel valmis 1967 joonisfilmgi, on Andres ­Jaaksoo andmeil tõlgitud juba enam kui 20 keelde ning ilmu­nud enam kui kahemiljonilises üldtiraažis. 1960. aastatel kujunes “Jussike” omamoodi lastepärasuse malliks, nagu 1930ndatel Richard Kiviti “Väike peremees”, mis ei tähenda muidugi, nagu poleks ühel või teisel ajal olnud malli subjektiivseid tõlgendusi või kõrvalekaldeid sellest.

Väljali “Aabitsa” kujundus mõjus Rein Looduse sõnutsi revolutsioneerivalt õpikukujundusele üldse ning seda võib pidada ühte ritta kuuluvaks selliste 1960. aastate stiili heerolditega nagu Elbert Tuganovi nukufilm “Peetrikese unenägu”, Mari-Liis Küla kujundus Voldemar Panso Brechti-lavastusele “Härra Punttila ja tema sulane Matti” Draamateatris või samal,1958. aastal ilmuma hakanud ajakirjad Siluett ning Kunst ja Kodu. Väljalil oli muide võimalik toetuda kodumaisele aabitsauuendamise traditsioonile, nimelt Endel Kõksi illustratsioonidele H. Rajamaa aabitsa ja emakeele lugemiku jaoks algkooli I klassile (1938).

Pöördudes tagasi käesoleva näituse juur­de, võiks veel öelda, et Silvi Väljali loodusmaalinguis avaldub samasugune elutunnetus nagu tema raamatuteski – elurõõmsalt, tundesoojalt, midrimaalikult lüüriline.


Mai Levin