Kahemõõtmelised majad
Arhitektuurifoto näituse “Kahemõõtmelised majad” koostajad Liina Jänes
ja Pille Epner (mõlemad arhitektuuriajaloolased, fotohuvilised ja fotograafide
tütred) vahetavad päev enne näituse avamist mõtteid näitusest, arhitektuurist,
fotost ja ajaloost.
Liina Jänes: See näitus on mõeldud väga laiale
publikule. Fotohuvilised, arhitektuurihuvilised, koduloohuvilised – meil on
väga palju linnapilte ja vanu postkaarte, vanu stereofotosid… Originaalfotosid
on alates 1860. aastast.
Pille Epner: Ajaloohuvilised saavad näha 1890.
aastast pärit väga detailset Tallinna panoraami.
Liina Jänes: See ongi
täiesti hämmastav, kui kvaliteetselt on tehtud ja kui hästi on säilinud mõned
fotod 19. sajandist.
Pille Epner: Jah, seda ei saa võrrelda udupiltidega
seitsmekümnendatest. Vahepeal on arhitektuurifoto kvaliteet tunduvalt langenud
– vanasti kasutati korralikku plaatkaamerat, millega sai teha suure
sügavusteravusega ja hästi detailirikkaid pilte.
Liina Jänes: Pildistamine
oli siis hoopis aeganõudvam, fotograaf mõtles oma töö läbi ja ei olnud sellist
plõksimist, nagu hiljem tuli.
Pille Epner: Kaido Haagen on kord nimetanud
arhitektuurifotot ootamise kunstiks. Tema on hästi põhjalik mees, kes hea
meelega uurib maja aasta aega järjest, et teada saada, millise nurga alt,
millisel kellaajal ja mis aastaajal mingit maja pildistada.
Näitusel pole
tegelikult paljusid tegijaid, kes võiksid olla, aga see periood on lihtsalt nii
pikk, et paratamatult pidid ka paljud head tegijad välja jääma.
Arhitektuurifoto Eestis
Liina Jänes: Eestis on proffe sel alal väga
vähe, sest see on täiesti omaette fotožanr…
Pille Epner: Põhiline, et see on
kohutavalt kallis tehnika, mis seal tarvis on.
Liina Jänes: Seda niikuinii,
aga kui tahad ikka korralikku majapilti teha, pead sa olema sellele
spetsialiseerunud.
Pille Epner: Enamik pildistajaist peab arhitektuurifotot
ilmselt ka kuidagi kuivaks.
Liina Jänes: Jah, ja väljundit pole kah nii
palju, et neid tegijaid saaks olla arvukalt.
Pille Epner: Kaks
kultuuriajakirja meil on ja kogu lugu.
Liina Jänes: Meil ei ole tellijat
lihtsalt. Muuseum tellib, ajakirjad tellivad ja bürood tellivad, rohkem ei
ole.
Pille Epner: Eraomanikud tahavad oma ehitistest rohkem esindusfotosid,
mis kalduvad rohkem reklaampildi poole. Varasem arhitektuurifoto võibolla oligi
selles mõttes objektiivsem, et ta oli dokumenteeriva iseloomuga. Nüüd, digifoto
tulekuga on dokumentaalsuse mõiste tegelikult üldse pea peale pööratud.
Liina Jänes: Eelmisel aastal oli muuseumi fotokonkursil konkreetne nõue, et
pilti ei tohi olla arvutiga töödeldud. Soov oli leida sellesse valdkonda uusi
tegijaid juurde ja näha nende fotograafioskusi, mitte nende arvuti võimalusi.
Arhitektuurifotost
Pille Epner: Meie näitusel pole ainult klassikaline
dokumentaalne arhitektuurifoto.
Liina Jänes: Me võtsime hulka ka kunstfotot,
ehitusfotot…
Pille Epner: Võib öelda, et meil on rohkem selline
majapildinäitus, kus on esitatud erinevad ehitatud keskkonna nägemise viisid.
Liina Jänes: Et näidata, kui lai see valdkond on, me tegelikult
omavoliliselt laiendasimegi arhitektuurifoto mõistet.
Pille Epner:
Arhitektuurifotos ei ole koolkondi või midagi sellist, kuna tegijaid on
vähevõitu. Pilt oleneb ikkagi tellijast – kas ta on omanik, kes tahab saada
klassikalist esindusfotot, mida oma kontori seinale panna, või ajakiri, kus on
oluline ehitise arhitektuuriliste omaduste edasiandmine… võimalusi on hästi
palju, sellepärast ei ole arhitektuurifotol välja kujunenud mingit päris ühtset
kontseptsiooni. Tänapäeval on Eestis arhitektuurifotot õnneks žanrina
teadvustama hakatud. Nõukogude ajal tehti kõike ja tehti hästi palju, siis
sellist omaette žanri tegelikult polnud.
Liina Jänes: Välismaal on
võimalused arhitektuurifotoga tegelemiseks ja selle õppimiseks palju suuremad,
meil on kõik tegijad iseõppijad. Aga nende väheste tegijate tase on väga kõva,
mingit kompleksi pole meil põhjust põdeda.
Fotost ja ühiskonnast
Pille
Epner: Arhitektuurifotost saab välja lugeda kõike alates fotograafi
ellusuhtumisest kuni selle kaudu kogu ühiskonnani välja.
Liina Jänes:
Fotot on alati kasutatud propagandavahendina, sellest oleneb ka arhitektuuri
kujutamisviis eri ajastutel. Nõukogude ajal oli foto ju tõepoolest koos kinoga
kõige tõsisem propagandavahend.
Pille Epner: Mul on kataloogis lausa eraldi
peatükk arhitektuurist ja võimust. Näiteks tsaariaja lõpul olid Eestis
põhimõtteliselt kolm võimu – eestlased, sakslased ja venelased, kellest igaüks
üritas oma võimu väljendada ka ehitiste näol, mis olid võimsad asjad ja
paistsid kaugele silma. Ja loomulikult neid ehitisi siis ka dokumenteeriti. Nii
et fotodelt võib tegelikult ajaloo välja lugeda.
Liina Jänes:
Stalinistlikku arhitektuuri Eestis puhtal kujul eriti palju pole, sellepärast
on sellest tehtud fotod omavahel suhteliselt sarnased, neil kõigil on nagu üks
keel – haarata kaadrisse just see ansambel, mis sinna sobib.
Pille Epner:
Foto abil annab tegelikult ju reaalsust täielikult muuta. Tihtipeale reaalsus
nägi palju trööstitum välja, kui fotodel kujutada kõlbas. Seepärast tehti
sageli näiteks maketifotosid.
Liina Jänes: Piltidest, mis Stalini ajastul
trükki läksid, oli suur osa maketifotod, sest paljusid ehitisi lihtsalt ei
tehtud valmis, ehitus ei jõudnud ideedele järele. Seetõttu pildistatavad
objektid ja pildistamisstiil kordusid. Trükikvaliteet oli nagunii nii nigel, et
ega suurt aru ei saa, kas tegu on joonise või fotoga. Nii neid illusioone
õitsvast sotsialismist loodigi. Projekteerimise juures olid lausa fotograafid
palgal, kõik pildistati üles, mis ehitati, aga see kvaliteet nagu oli ja ei
olnud ka. Esimene kord, kui arhitektuurifotot teadvustati, oli 1985.
aastal – siis toimus esimene arhitektuurifoto konkurss. Eelmisel aastal siis
Arhitektuurimuuseum tegi sellele järje.
Pille Epner: Tegelikult võtame kas
või nüüdisaja – album “Vaba Eesti ehitab” on arhitektide koostatud, kes on
teinud oma valiku ja tegelikult propageerivad ühte stiili.
Liina Jänes:
Siin näitusel on ikkagi meie subjektiivne valik, sest kõigest ei jõua ühe
näitusega ülevaadet anda.