Hiljuti vaatasin, nagu väga paljud inimesed maailmas, Netflixi filmi „Kaks paavsti“, mida paljud filmikriitikud peavad üheks möödunud aasta olulisemaks filmiks. See on lugu kahe meie aja paavsti kohtumisest ning omavahelisest vestlusest. Üks paavst – 2013. aastal suurte Vatikani puudutavate skandaalide valguses (märksõnad: preestrite pedofiilia ning lokkav homoseksualism kõrgete vaimulike hulgas) tagasi astunud Benedictus XVI ehk sakslane kodanikunimega ­Joseph Ratzinger, hüüdnimega Jumala rotveiler – on katoliku kiriku konservatiivse suuna esindaja. Tema valitsusajaga seotud skandaalid kulmineerusid pärast seda, kui Itaalia ajakirjanik Gianluigi Nuzziavaldas raamatu pealkirjaga „Tema pühadus. Benedictus XVI salajased kirjad“, mis sisaldas muu hulgas paavsti ja tema isikliku sekretäri kirjavahetust.

Teine kahest paavstist filmis on aga kiriku uut, vabameelsemat ja nüüdisaegsemat suunda esindav praegugi ametis olev paavst Franciscus. Filmi „Kaks paavsti“ tegevuse ajal on ta veel kardinal ­Jorge Bergoglio, argentiinlane karmide kogemustega sealse diktatuuri ajast 1970ndatel. Te olete temast kindlasti isegi kollasest meediast lugenud: ta läks nimelt endast välja, nähes Filipiinidel katoliiklasest naist, kes oli keisrilõikega saanud seitse last ning ootas arstide hoiatustest hoolimata oma kaheksandat. Järgnes skandaalne mõtteavaldus ajakirjanikele, mis levis kulutulena üle maailma – „Katoliiklased ei pea sigima nagu küülikud“.

Avalehele
109 Kommentaari
Loe veel: