08.03.2007, 00:00
Kaks musketäri. 20 aastat hiljem.
Enne Aerosmithi kontserti Londoni rock’iklubis kohtus Tristan Priimägi bändi kahe staariga – toksiliste;kaksikute Steven Tyleri ja Joe Perryga.
“Aerosmith. Aerosmith! Aerosmith? Aerosmith...”
See on juba nagu “Taxi Driveri” filmis. Seisan peegli ees ja lausun endale ühe maailma suurima rokkbändi nime, saamata aru, mida õieti tunda või kuidas mõelda. On avanenud võimalus kohtuda rokk-gigandiga, kes ilmub suvel, 5. juunil Tallinnas ka kogu Eesti rahva pilkude ette, aga selget seisukohta mul nende suhtes pole.
Minu jaoks on Aerosmithil imetlusväärselt kirju ja keeruline ajalugu – sellist narkootikumide ületarbimist pole just paljud läbi teinud ja pärast taas edu saavutanud –, aga muusika on mulle tundunud alati liiga lavastuslik, lihvitud ja kommertslik, et olla päris rokk.
Mõned tunnid hiljem Londoni Hard Rock Café koridoris seistes kordan endamisi pomisedes endiselt bändi nime ja loodan, et ettevalmistatud küsimusi on neilt viimasel ajal küsitud vaid nelikümmend, mitte sada korda. Mida võiksin ma küsida meestelt, keda asjata ei peeta planeedi üheks suurimaks rokkbändiks? 140 miljonit müüdud plaati ja 30 aastat edukat karjääri seavad nad positsiooni, kus vaid vähestel on au nende kõrval viibida. Kes veel nii vanadest tegijatest on praegu oma karjääri tipul? Rolling Stones pole seda juba mõnda aega, ja teised ei saa siin üldse kaasa rääkida.
Nähes esimest korda Steven Tylerit, taipasin, et staaridele omistatav suurus seguneb inimese mõtlemises tihti füüsilise suurusega. Üks põhilisi mythbusters-tüüpi lugusid kokkupuutel staaridega on imestus, et “ta oli ju nii väike” – sobiks ju suure ego, suure kuulsuse ja suurte tegudega kokku ka suur kasv.
Lähen siinkohal vabatahtlikult samasse lõksu ja ütlen, et Steven Tyler oli minust pikem vaid veidi (mis pole tõesti just eriti pikk), ning tema nõtke kuju haprust rõhutas omakorda piitspeenike keha (mu sõber ütleks selle kohta, et ta mahuks ka kinnisest uksest sisse).
See mulje purunes muidugi hetkega niipea, kui lugupeetud vokalist oma suu lahti tegi. Ta tuhises must mööda ja ütles “ma pean nüüd peldikus ära käima”. Tema nägu läks elama nagu multifilmitegelasel, ja mulje oli selline, nagu oleks tegemist olnud jumaliku ettekuulutusega järgmiseks minutiks.
Minu kõrval koridoris seisis Dubai Time Outi inglasest ajakirjanik Jeremy, kes naljatledes küsis “Kas see kutt on mingis bändis?”, aga juba juhatati meid sisse bändialale Hard Rock Café alumisel korrusel, ja pandi istuma ümarlauda, mille taga oli kaks kosmoseajastu musta nahktooli ja neli tabureti moodi istumisobjekti.
Taburettidel võtsime istet meie: mina, Ilja Judeikin Eesti venekeelsest meediast, üks iirlane ja Nick. Aeg-ajalt käis keegi, kes manitses meid vaikusele ja “kontrollis olukorda”, aga üldiselt sai üsna ruttu selgeks, et bändi ümbritsevatele sebijatele oli eluoluline endast tähtis mulje jätta, märksa olulisem kui bändile endale.
Pärast mõningast igavat small-talk’i astuski sisse Aerosmithi kitarrist Joe Perry, kes paistis lauljast võib-olla ehk veelgi õrnukesem – väike kõhn mees, kes on poole oma näost varjanud hiiglaslike päikeseprillide taha ja kaela sidunud suure siidrätiku. Pärast tere ütlemist surub ta kõigile pihku visiitkaardi sõnadega: “See on mu poja bänd.”
Kaardilt vaatab vastu bändinimi Tab ja aadress www.myspace.com/tabtheband. “Te olete ju kompuutrikutid või mis?” lisab ta omalt poolt, pidades ilmselt silmas seda, kas me myspace’i oskame navigeerida. Noogutame kõik üheskoos. Oleme küll kompuutr ikutid.
Edasi läheb teema üsna loomulikku rada pidi generatsioonide vahele, ning kuna Steven Tyler ei olnud veel ilmunud, dikteeris vestlust vaiksem Joe Perry: “Kui ma vaatan neid noori bände, siis on mul huvitav jälgida, millest nad end mõjutada on lasknud. Et näe, siin on natuke Deep Purple’it ja seal jällegi midagi Jimi Hendrixilt. Nüüd on neil ka oma veebsait, või mis iganes asi see on, ja nii see ju tänapäeval käibki. Niimoodi on ka mul veel siiani võimalik muusikast nii mõndagi õppida lihtsalt oma majas ringi kõndides.
Noortel on muidugi hea lihtne muusikat teha, sest nad ei tea midagi. Kui mina võin olla mõnd võtet juba tuhat korda kuulnud, siis nende jaoks on see kõik uus ja nad suudavad tänu sellele seda uuesti värskelt esitada. Minu meelest polegi esmaoluline teha midagi hirmus originaalset. Palju tähtsam ja keerulisem on tabada õiget energiat, tunnet, see mind huvitab.”
Sel hetkel astub sisse Steven Tyler, kes kannab oma kaubamärk-triibulisi pükse, kauboisaapaid ja nahkjakki, mis pole otseselt ei tagi ega pintsak. Kogumulje on glamuurne ja veidi skisofreeniline nagu tema puhul alati.
Järgneb kohustuslik tuvumiste ring. “Meie kaks oleme Eestist,” ütleb Ilja.
“E-stone-i-a??” venitab Tyler seda imelikku sõna suust ja ta väikesed silmad vaatavad nagu nööbid uurivalt mulle otsa.
Ühe sekundi jooksul saan aru, et Eurovisioonist ja Barutost oleks kuidagi kohatu rääkima hakata, ning poetan (olgu Trivimi mulle armuline!) paljude poolt vihatud, kuid irooniliselt tänaseni toimiva fraasi “Former Soviet Union”, ja nööbid süttivad põlema: “Ukraina. Chernitchevich. Minu vanaisa.”
Tõesti?
“Jaa muidugi!”
Iirlase järgnevale küsimusele, kas temas on ka iiri verd, vastab Tyler koomilise iiri aktsendiga jaatavalt, ning sel hetkel saab mulle ilmselgeks, et Seksikate Kuuekümneaastaste kategoorias on Alma ja Johannes neist meestest ikka valgusaastate kaugusel.
Üldiselt ilmneb juba vestluse alguses põhjus, miks Tylerit on intervjuude puhul võrreldud näiteks Julian Cope’iga (kellega tuli ette seda, et ta poole inteka ajal korraks käsi pesema läks, et siis läbi õhuakna jäädavalt kaduda).
Tema mõttekäike on võimatu ette aimata, ning kuigi Tyler enda väitel juba 20 aastat meelemürke ei tarbi, on 80. aastate tõsisem narkohullus tema peas mingid asjad siiski ära röstinud. Aerosmithi lauljal on sama hea keskendumisvõime kui spanjelikutsikal, ning iga 15 sekundi järel köidab teda uus teema. Ta ei jää võlgu ühtki vastust, mis siis, et vastusel küsimusega midagi pistmist ei pruugi olla.
“Ozzy assistenti teate?” Ei, pole kohanud. “Vot tema on tõeline iirlane, ühtki sõna ei saa aru.”
Edasi räägib ta ühest oma kontserdist Dublini klubis The Point, mis oli üks tema elu parimaid kontserte (kuigi üks noor sai seal sel õhtul surma, lisab ta kurbusega), ning toob välja Mexico City kui koha, kus fännid on “lihtsalt hullumeelsed ja teadsid kõiki lugusid peast”.
Kogu vestlus hakkab meenutama “Alice imedemaal” teelaudkonda, mis iseenesest on küll mõnus, kuid ajakirjanduslikust seisukohast täiesti võimatu mingisse vormi viia. Siiani pole veel küsitud ühtki konkreetset küsimust ja kohtumisele eraldatud kümnest minutist on juba julgelt viis kulunud.
“Üks asjadest, mis mind kainusele kallutas, oli see, kui käisin kunagi ammu vaatamas noort Bryan Adamsit kontserdil ja ma tundsin ära se lle hetke, kui ma 12 aastat varem koos Beach Boysiga tuuritades nägin, kuidas kogu publik nende lugusid kaasa laulis. Bryan Adamsit vaadates nägin sedasama ja sain aru, et see on see miski, mis meie muusikast justkui puudu on.
Kaheksakümnendatel juhtus kõik see, mis juhtus, pärast lahkuminekut saime uuesti kokku ja mõistsime, miks tuleb see kõik minema visata. Hakkasime uuesti lugusid kirjutama ja nüüd oleme siin, kus me oleme – Aerosmithiga kontserti andmas Hyde Parkis!”
Ilmselt pidas vanameister silmas seda, et bändi teine tulek, meloodilisema roki periood, oli teadlikult ette võetud samm, et lood oleksid kaasalauldavamad ja muusika raadiosõbralikum. Mõni teine oraakel võib muidugi väita midagi muud.
“Praegu tuuritate te selliste bändidega nagu Mötley Crüe ja Kiss, kes on kõik mingil hetkel aktiivse tegevuse lõpetanud ja proovivad nüüd uuesti midagi teha. Olete te neist erinevad?”
Tyler: “Jaa, ma arvan küll. Nüüd tehakse palju asju internetis, ja ma ei tee seda nägugi, et ma sellest väga midagi aru saan. Tänaseks oleme aga jõudnud punkti, kus bändid peavad klubides mängimiseks ise peale maksma. See on naeruväärne!
Meil tuli “mängudega” maksta oma üüre ja arveid, ma ei tea, kust bändid tänapäeval raha saavad, kui neil seda pole vaja teha. Mäletan, kui hakksime New Hampshire’is kõik koos ühes korteris elama – see oli super tunne. Ärkad koos üles, suitsetad koos kanepit, kirjutad koos laule, magad tüdrukutega koos... Mingil hetkel tuli sellele lõpp, aga rokkimist pole me kunagi lõpetanud.”
“Kas olete pärast kõiki neid aastaid üksteisest sõltuvad? Olete mõelnud, mis siis saab, kui üks ära läheb või enam ei viitsi seda bändi teha?”
Tyler: “On olnud, mis on olnud, aga keegi selles bändis pole kunagi öelnud, et ta läheb ära (s.t siis viimase 20 aasta jooksul, pärast uuesti kokkutulekut). Me armastame seda ja vahel on isegi nii, et ma tunnen end kodus üksikuna.
Loomulikult mulle meeldib oma lapsi kooli viia, aga esinemine on lahutamatu osa minust. Mõned küsivad, kas minu ja Joe suhe pole mitte nagu abielu. Olge nüüd! See on midagi palju enamat.”
“Kuidas su tervis on muidu?”
Tyler: “Kõik on hästi. Mul oli kurgus mingi tomp, aga korraks tehti laseriga klõks ja see nagu kuivatas selle tombu ära. Ma täpselt ei saanud aru, mis see oli, aga midagi veenilaiendi taolist.”
“Sa elad ka hepatiidiga vist?”
Tyler: “Elasin. Ma tõmbasin ühel Alaska kontserdil enda põlvekõõluse pooleks – saatuse iroonia tahtel just siis, kui ma laulsin meie esimest esikohahitti karjääri jooksul “I Don’t Want To Miss A Thing” – ja haiglas öeldi, et mu verega on midagi imelikku lahti. Siis saingi teada, et mul on C-hepatiit. Seda kutsutakse muuseas “silent killer”, sest paljud ei tea üldse, et neil see on.
Kui bänd aasta vaheaega võttis, siis tegin ka keemiaravi läbi: süst korra nädalas, mingid tabletid... täiesti tapvalt jube elamus, aga nüüd olen ma terve. Saan jälle elukindlustuse teha, kui tahan!”
“Te olete nii palju ringi tiirutanud, aga nüüd olete esimest korda Balti riikides ja Venemaal. On teil üldse huvitav veel uutes kohtades käia või on see lihtsalt rutiini jätk – jälle üks lennusõit, hotell, lava, ja siis minema...”
Perry: “Tegelikult me sellepärast seda elu elamegi, et meile meeldib see. Pigem on see stressi allikaks, et me osasse kohtadesse veel jõudnud ei ole. Kui sõbrad räägivad meile mõnest imekohast, kus nad just mängimas on käinud, siis on meie järgmine kõne mänedžerile, et miks me seal käinud pole! Huvitav on näha, mis lugudele rahvas kuskil kõige kõvemini reageerib, ja meil on lugusid ju nii palju.”
Siis teatab mingi naine, et aeg on läbi, ja selle loba käigus ei ole ma oma küsimustest tegelikult veel ühtki esitada jõudnud – kogu see ümarlauasüsteem on muidugi tore, aga kokkuvõttes polnud mu ettevalmistusest just palju kasu. Tyler annab mulle õiguse viimaseks küsimuseks.
“Tundub, et rokk on viimasel ajal jälle poliitikaga tihedamalt läbi käima hakanud, nagu ka 60ndate lõpus. Kas teie arvates peaks rock’n’roll olema poliitiline?”
Tyler: “Hmmm... ma ei tea... 70ndatel käisime Jaapanis ja keegi ei rääkinud inglise keelt, nüüd õpetatakse seda koolides. Me oleme nagu roki saadikud seal, ja levitame üldist sõnumit rahust. Vahel ma mõtlen, et äkki see ei peakski kaugemale minema. Samas Bono ajab ju oma asja päris edukalt, või mis?”
Perry: “Aegade algusest peale on muusika endas alati kandnud mingit sõnumit – võimalusi on väga palju. Kui trubaduurid käisid linnast linna, siis nad ju edastasid uudiseid maailmas toimuvast, ilmselt alati oma vaatenurgast, ja sealt rahvas infot saigi. Woody Guthrie tegi seda, Dylan... Ja ilmselt on see kuulaja asi langetada valik, kas ta otsib selles esinemisest poliitilist sõnumit või mitte. Kui Dixie Chicks tahab rääkida oma tõsistest teemadest, on see nende asi, kuulaja võib raadio sisse või välja lülitada.
Kui sind on tribüünile pandud su fännide poolt, siis sa pead neile midagi ütlema. Meie oleme pigem rohkem peobänd. Meie eesmärgiks on inimesi muredest eemale juhtida. Halbu uudiseid on niigi palju, me oleme pigem meelelahutajad, kes sellele vaheldust pakuvad. Vahel lisame ka meie oma esinemisele poliitilisi aspekte – näitame kontsertide eel ja vahepeal katkendeid Al Gore’i filmist “Ebamugav tõde” – aga enamasti jääme poliitikast eemale.”
Sellega on intervjuu läbi. Toimub kiirustav hüvastijätt. Surun Joe Perryle pihku Shelton Sani albumi sõnadega, et “tutvuge Eesti asjaga ka”, aga vaadates, kuidas ta seda uudistades enda käes keerutas, jäi mul tunne, et selle mehe tähelepanu kolmveerand tunniks endale nõuda on liigne luksus. Eks me näe.
Õhtul toimub pressile ja sõpradele sealsamas Hard Rock Cafés ka kontsert, mis võtab täiesti sõnatuks. Minu poolt seni kerge üleolekuga kõrvale lükatud raadiorokibänd suutis laval mu arvamuse täiesti muuta.
Kui Aerosmithi plaadid tunduvad siledad ja ohtutud, sai selgeks, et ennekõike on Aerosmith ikkagi kontserdibänd, mille puhul sünnib muusika sellessamas hetkes, kui ta maha mängitakse. Eriti jäid meelde Joe Perry bluusisoolod, mis olid hardrock’i viimistletud (pea klassikalise muusikaga sarnaneva) virtuoosse ludistamise kõrval nagu must ja valge – kare kriiskamine, mis kinnitas ta paar tundi varem lausutud sõnu: oluline on tunne.
Ühtlasi vastas ta nende bluusisoolodega väga jõuliselt minu poolt küsimata jäänud küsimusele võimalike musta muusika mõjude kohta. Ei, tegelikult vastas kogu Aerosmith sellele küsimusele juba avalooga, milleks oli rokkiv kaver ühest Rufus Thomase loost.
Hard Rock Café lava on väike (Hard Rock Café legendaarne mänedžer Don Bernstine esitas enne kontserti lavalt küsimuse: “Kas teate, kui palju kordi Aerosmith on nii väikeses kohas esinenud? Mitte kunagi”) ja Tylerile saab üsna pea selgeks, et hüpata eriti ei saa. Aga ka ilma selleta mõjub ta etteaste šamaanlikult: mikrofonijala ümber lehvivad värvilised rätikud, kui Tyler rahvale refräänide ajal sõna annab, punktueerides inimeste kisakoori toorete suupillisoolodega ja rokk-Michael-Jacksoni stiilis hüüatustega. Ühel hetkel haarab ta impulsiivselt rahva seast ühe üles tõstetud fotokaamera, teeb endast ise pildi ja ulatab siis kaamera tagasi.
Rahva sees märkan endast möödumas Def Leppardi kitarristi Phil Collenit koos naise ja kahe pojaga. Kümmekond minutit hiljem vaatab tema väike blond terase pilguga naine laval mängivat maailma üht suurimat rokkbändi, ja ma ei suuda ta näo järgi otsustada, kas ta tunneb kergendust, või kadedust, et tema mees juba mõnd aega selles karussellis kaasa ei tee. Igatahes tundub mulle, et sel õhtul ja sel laval kadestaks Aerosmithi igaüks.
Aerosmith esineb Tallinnas 5. juulil A. Le Coq Arenal.
See on juba nagu “Taxi Driveri” filmis. Seisan peegli ees ja lausun endale ühe maailma suurima rokkbändi nime, saamata aru, mida õieti tunda või kuidas mõelda. On avanenud võimalus kohtuda rokk-gigandiga, kes ilmub suvel, 5. juunil Tallinnas ka kogu Eesti rahva pilkude ette, aga selget seisukohta mul nende suhtes pole.
Minu jaoks on Aerosmithil imetlusväärselt kirju ja keeruline ajalugu – sellist narkootikumide ületarbimist pole just paljud läbi teinud ja pärast taas edu saavutanud –, aga muusika on mulle tundunud alati liiga lavastuslik, lihvitud ja kommertslik, et olla päris rokk.
Mõned tunnid hiljem Londoni Hard Rock Café koridoris seistes kordan endamisi pomisedes endiselt bändi nime ja loodan, et ettevalmistatud küsimusi on neilt viimasel ajal küsitud vaid nelikümmend, mitte sada korda. Mida võiksin ma küsida meestelt, keda asjata ei peeta planeedi üheks suurimaks rokkbändiks? 140 miljonit müüdud plaati ja 30 aastat edukat karjääri seavad nad positsiooni, kus vaid vähestel on au nende kõrval viibida. Kes veel nii vanadest tegijatest on praegu oma karjääri tipul? Rolling Stones pole seda juba mõnda aega, ja teised ei saa siin üldse kaasa rääkida.
Nähes esimest korda Steven Tylerit, taipasin, et staaridele omistatav suurus seguneb inimese mõtlemises tihti füüsilise suurusega. Üks põhilisi mythbusters-tüüpi lugusid kokkupuutel staaridega on imestus, et “ta oli ju nii väike” – sobiks ju suure ego, suure kuulsuse ja suurte tegudega kokku ka suur kasv.
Lähen siinkohal vabatahtlikult samasse lõksu ja ütlen, et Steven Tyler oli minust pikem vaid veidi (mis pole tõesti just eriti pikk), ning tema nõtke kuju haprust rõhutas omakorda piitspeenike keha (mu sõber ütleks selle kohta, et ta mahuks ka kinnisest uksest sisse).
See mulje purunes muidugi hetkega niipea, kui lugupeetud vokalist oma suu lahti tegi. Ta tuhises must mööda ja ütles “ma pean nüüd peldikus ära käima”. Tema nägu läks elama nagu multifilmitegelasel, ja mulje oli selline, nagu oleks tegemist olnud jumaliku ettekuulutusega järgmiseks minutiks.
Minu kõrval koridoris seisis Dubai Time Outi inglasest ajakirjanik Jeremy, kes naljatledes küsis “Kas see kutt on mingis bändis?”, aga juba juhatati meid sisse bändialale Hard Rock Café alumisel korrusel, ja pandi istuma ümarlauda, mille taga oli kaks kosmoseajastu musta nahktooli ja neli tabureti moodi istumisobjekti.
Taburettidel võtsime istet meie: mina, Ilja Judeikin Eesti venekeelsest meediast, üks iirlane ja Nick. Aeg-ajalt käis keegi, kes manitses meid vaikusele ja “kontrollis olukorda”, aga üldiselt sai üsna ruttu selgeks, et bändi ümbritsevatele sebijatele oli eluoluline endast tähtis mulje jätta, märksa olulisem kui bändile endale.
Pärast mõningast igavat small-talk’i astuski sisse Aerosmithi kitarrist Joe Perry, kes paistis lauljast võib-olla ehk veelgi õrnukesem – väike kõhn mees, kes on poole oma näost varjanud hiiglaslike päikeseprillide taha ja kaela sidunud suure siidrätiku. Pärast tere ütlemist surub ta kõigile pihku visiitkaardi sõnadega: “See on mu poja bänd.”
Kaardilt vaatab vastu bändinimi Tab ja aadress www.myspace.com/tabtheband. “Te olete ju kompuutrikutid või mis?” lisab ta omalt poolt, pidades ilmselt silmas seda, kas me myspace’i oskame navigeerida. Noogutame kõik üheskoos. Oleme küll kompuutr ikutid.
Edasi läheb teema üsna loomulikku rada pidi generatsioonide vahele, ning kuna Steven Tyler ei olnud veel ilmunud, dikteeris vestlust vaiksem Joe Perry: “Kui ma vaatan neid noori bände, siis on mul huvitav jälgida, millest nad end mõjutada on lasknud. Et näe, siin on natuke Deep Purple’it ja seal jällegi midagi Jimi Hendrixilt. Nüüd on neil ka oma veebsait, või mis iganes asi see on, ja nii see ju tänapäeval käibki. Niimoodi on ka mul veel siiani võimalik muusikast nii mõndagi õppida lihtsalt oma majas ringi kõndides.
Noortel on muidugi hea lihtne muusikat teha, sest nad ei tea midagi. Kui mina võin olla mõnd võtet juba tuhat korda kuulnud, siis nende jaoks on see kõik uus ja nad suudavad tänu sellele seda uuesti värskelt esitada. Minu meelest polegi esmaoluline teha midagi hirmus originaalset. Palju tähtsam ja keerulisem on tabada õiget energiat, tunnet, see mind huvitab.”
Sel hetkel astub sisse Steven Tyler, kes kannab oma kaubamärk-triibulisi pükse, kauboisaapaid ja nahkjakki, mis pole otseselt ei tagi ega pintsak. Kogumulje on glamuurne ja veidi skisofreeniline nagu tema puhul alati.
Järgneb kohustuslik tuvumiste ring. “Meie kaks oleme Eestist,” ütleb Ilja.
“E-stone-i-a??” venitab Tyler seda imelikku sõna suust ja ta väikesed silmad vaatavad nagu nööbid uurivalt mulle otsa.
Ühe sekundi jooksul saan aru, et Eurovisioonist ja Barutost oleks kuidagi kohatu rääkima hakata, ning poetan (olgu Trivimi mulle armuline!) paljude poolt vihatud, kuid irooniliselt tänaseni toimiva fraasi “Former Soviet Union”, ja nööbid süttivad põlema: “Ukraina. Chernitchevich. Minu vanaisa.”
Tõesti?
“Jaa muidugi!”
Iirlase järgnevale küsimusele, kas temas on ka iiri verd, vastab Tyler koomilise iiri aktsendiga jaatavalt, ning sel hetkel saab mulle ilmselgeks, et Seksikate Kuuekümneaastaste kategoorias on Alma ja Johannes neist meestest ikka valgusaastate kaugusel.
Üldiselt ilmneb juba vestluse alguses põhjus, miks Tylerit on intervjuude puhul võrreldud näiteks Julian Cope’iga (kellega tuli ette seda, et ta poole inteka ajal korraks käsi pesema läks, et siis läbi õhuakna jäädavalt kaduda).
Tema mõttekäike on võimatu ette aimata, ning kuigi Tyler enda väitel juba 20 aastat meelemürke ei tarbi, on 80. aastate tõsisem narkohullus tema peas mingid asjad siiski ära röstinud. Aerosmithi lauljal on sama hea keskendumisvõime kui spanjelikutsikal, ning iga 15 sekundi järel köidab teda uus teema. Ta ei jää võlgu ühtki vastust, mis siis, et vastusel küsimusega midagi pistmist ei pruugi olla.
“Ozzy assistenti teate?” Ei, pole kohanud. “Vot tema on tõeline iirlane, ühtki sõna ei saa aru.”
Edasi räägib ta ühest oma kontserdist Dublini klubis The Point, mis oli üks tema elu parimaid kontserte (kuigi üks noor sai seal sel õhtul surma, lisab ta kurbusega), ning toob välja Mexico City kui koha, kus fännid on “lihtsalt hullumeelsed ja teadsid kõiki lugusid peast”.
Kogu vestlus hakkab meenutama “Alice imedemaal” teelaudkonda, mis iseenesest on küll mõnus, kuid ajakirjanduslikust seisukohast täiesti võimatu mingisse vormi viia. Siiani pole veel küsitud ühtki konkreetset küsimust ja kohtumisele eraldatud kümnest minutist on juba julgelt viis kulunud.
“Üks asjadest, mis mind kainusele kallutas, oli see, kui käisin kunagi ammu vaatamas noort Bryan Adamsit kontserdil ja ma tundsin ära se lle hetke, kui ma 12 aastat varem koos Beach Boysiga tuuritades nägin, kuidas kogu publik nende lugusid kaasa laulis. Bryan Adamsit vaadates nägin sedasama ja sain aru, et see on see miski, mis meie muusikast justkui puudu on.
Kaheksakümnendatel juhtus kõik see, mis juhtus, pärast lahkuminekut saime uuesti kokku ja mõistsime, miks tuleb see kõik minema visata. Hakkasime uuesti lugusid kirjutama ja nüüd oleme siin, kus me oleme – Aerosmithiga kontserti andmas Hyde Parkis!”
Ilmselt pidas vanameister silmas seda, et bändi teine tulek, meloodilisema roki periood, oli teadlikult ette võetud samm, et lood oleksid kaasalauldavamad ja muusika raadiosõbralikum. Mõni teine oraakel võib muidugi väita midagi muud.
“Praegu tuuritate te selliste bändidega nagu Mötley Crüe ja Kiss, kes on kõik mingil hetkel aktiivse tegevuse lõpetanud ja proovivad nüüd uuesti midagi teha. Olete te neist erinevad?”
Tyler: “Jaa, ma arvan küll. Nüüd tehakse palju asju internetis, ja ma ei tee seda nägugi, et ma sellest väga midagi aru saan. Tänaseks oleme aga jõudnud punkti, kus bändid peavad klubides mängimiseks ise peale maksma. See on naeruväärne!
Meil tuli “mängudega” maksta oma üüre ja arveid, ma ei tea, kust bändid tänapäeval raha saavad, kui neil seda pole vaja teha. Mäletan, kui hakksime New Hampshire’is kõik koos ühes korteris elama – see oli super tunne. Ärkad koos üles, suitsetad koos kanepit, kirjutad koos laule, magad tüdrukutega koos... Mingil hetkel tuli sellele lõpp, aga rokkimist pole me kunagi lõpetanud.”
“Kas olete pärast kõiki neid aastaid üksteisest sõltuvad? Olete mõelnud, mis siis saab, kui üks ära läheb või enam ei viitsi seda bändi teha?”
Tyler: “On olnud, mis on olnud, aga keegi selles bändis pole kunagi öelnud, et ta läheb ära (s.t siis viimase 20 aasta jooksul, pärast uuesti kokkutulekut). Me armastame seda ja vahel on isegi nii, et ma tunnen end kodus üksikuna.
Loomulikult mulle meeldib oma lapsi kooli viia, aga esinemine on lahutamatu osa minust. Mõned küsivad, kas minu ja Joe suhe pole mitte nagu abielu. Olge nüüd! See on midagi palju enamat.”
“Kuidas su tervis on muidu?”
Tyler: “Kõik on hästi. Mul oli kurgus mingi tomp, aga korraks tehti laseriga klõks ja see nagu kuivatas selle tombu ära. Ma täpselt ei saanud aru, mis see oli, aga midagi veenilaiendi taolist.”
“Sa elad ka hepatiidiga vist?”
Tyler: “Elasin. Ma tõmbasin ühel Alaska kontserdil enda põlvekõõluse pooleks – saatuse iroonia tahtel just siis, kui ma laulsin meie esimest esikohahitti karjääri jooksul “I Don’t Want To Miss A Thing” – ja haiglas öeldi, et mu verega on midagi imelikku lahti. Siis saingi teada, et mul on C-hepatiit. Seda kutsutakse muuseas “silent killer”, sest paljud ei tea üldse, et neil see on.
Kui bänd aasta vaheaega võttis, siis tegin ka keemiaravi läbi: süst korra nädalas, mingid tabletid... täiesti tapvalt jube elamus, aga nüüd olen ma terve. Saan jälle elukindlustuse teha, kui tahan!”
“Te olete nii palju ringi tiirutanud, aga nüüd olete esimest korda Balti riikides ja Venemaal. On teil üldse huvitav veel uutes kohtades käia või on see lihtsalt rutiini jätk – jälle üks lennusõit, hotell, lava, ja siis minema...”
Perry: “Tegelikult me sellepärast seda elu elamegi, et meile meeldib see. Pigem on see stressi allikaks, et me osasse kohtadesse veel jõudnud ei ole. Kui sõbrad räägivad meile mõnest imekohast, kus nad just mängimas on käinud, siis on meie järgmine kõne mänedžerile, et miks me seal käinud pole! Huvitav on näha, mis lugudele rahvas kuskil kõige kõvemini reageerib, ja meil on lugusid ju nii palju.”
Siis teatab mingi naine, et aeg on läbi, ja selle loba käigus ei ole ma oma küsimustest tegelikult veel ühtki esitada jõudnud – kogu see ümarlauasüsteem on muidugi tore, aga kokkuvõttes polnud mu ettevalmistusest just palju kasu. Tyler annab mulle õiguse viimaseks küsimuseks.
“Tundub, et rokk on viimasel ajal jälle poliitikaga tihedamalt läbi käima hakanud, nagu ka 60ndate lõpus. Kas teie arvates peaks rock’n’roll olema poliitiline?”
Tyler: “Hmmm... ma ei tea... 70ndatel käisime Jaapanis ja keegi ei rääkinud inglise keelt, nüüd õpetatakse seda koolides. Me oleme nagu roki saadikud seal, ja levitame üldist sõnumit rahust. Vahel ma mõtlen, et äkki see ei peakski kaugemale minema. Samas Bono ajab ju oma asja päris edukalt, või mis?”
Perry: “Aegade algusest peale on muusika endas alati kandnud mingit sõnumit – võimalusi on väga palju. Kui trubaduurid käisid linnast linna, siis nad ju edastasid uudiseid maailmas toimuvast, ilmselt alati oma vaatenurgast, ja sealt rahvas infot saigi. Woody Guthrie tegi seda, Dylan... Ja ilmselt on see kuulaja asi langetada valik, kas ta otsib selles esinemisest poliitilist sõnumit või mitte. Kui Dixie Chicks tahab rääkida oma tõsistest teemadest, on see nende asi, kuulaja võib raadio sisse või välja lülitada.
Kui sind on tribüünile pandud su fännide poolt, siis sa pead neile midagi ütlema. Meie oleme pigem rohkem peobänd. Meie eesmärgiks on inimesi muredest eemale juhtida. Halbu uudiseid on niigi palju, me oleme pigem meelelahutajad, kes sellele vaheldust pakuvad. Vahel lisame ka meie oma esinemisele poliitilisi aspekte – näitame kontsertide eel ja vahepeal katkendeid Al Gore’i filmist “Ebamugav tõde” – aga enamasti jääme poliitikast eemale.”
Sellega on intervjuu läbi. Toimub kiirustav hüvastijätt. Surun Joe Perryle pihku Shelton Sani albumi sõnadega, et “tutvuge Eesti asjaga ka”, aga vaadates, kuidas ta seda uudistades enda käes keerutas, jäi mul tunne, et selle mehe tähelepanu kolmveerand tunniks endale nõuda on liigne luksus. Eks me näe.
Õhtul toimub pressile ja sõpradele sealsamas Hard Rock Cafés ka kontsert, mis võtab täiesti sõnatuks. Minu poolt seni kerge üleolekuga kõrvale lükatud raadiorokibänd suutis laval mu arvamuse täiesti muuta.
Kui Aerosmithi plaadid tunduvad siledad ja ohtutud, sai selgeks, et ennekõike on Aerosmith ikkagi kontserdibänd, mille puhul sünnib muusika sellessamas hetkes, kui ta maha mängitakse. Eriti jäid meelde Joe Perry bluusisoolod, mis olid hardrock’i viimistletud (pea klassikalise muusikaga sarnaneva) virtuoosse ludistamise kõrval nagu must ja valge – kare kriiskamine, mis kinnitas ta paar tundi varem lausutud sõnu: oluline on tunne.
Ühtlasi vastas ta nende bluusisoolodega väga jõuliselt minu poolt küsimata jäänud küsimusele võimalike musta muusika mõjude kohta. Ei, tegelikult vastas kogu Aerosmith sellele küsimusele juba avalooga, milleks oli rokkiv kaver ühest Rufus Thomase loost.
Hard Rock Café lava on väike (Hard Rock Café legendaarne mänedžer Don Bernstine esitas enne kontserti lavalt küsimuse: “Kas teate, kui palju kordi Aerosmith on nii väikeses kohas esinenud? Mitte kunagi”) ja Tylerile saab üsna pea selgeks, et hüpata eriti ei saa. Aga ka ilma selleta mõjub ta etteaste šamaanlikult: mikrofonijala ümber lehvivad värvilised rätikud, kui Tyler rahvale refräänide ajal sõna annab, punktueerides inimeste kisakoori toorete suupillisoolodega ja rokk-Michael-Jacksoni stiilis hüüatustega. Ühel hetkel haarab ta impulsiivselt rahva seast ühe üles tõstetud fotokaamera, teeb endast ise pildi ja ulatab siis kaamera tagasi.
Rahva sees märkan endast möödumas Def Leppardi kitarristi Phil Collenit koos naise ja kahe pojaga. Kümmekond minutit hiljem vaatab tema väike blond terase pilguga naine laval mängivat maailma üht suurimat rokkbändi, ja ma ei suuda ta näo järgi otsustada, kas ta tunneb kergendust, või kadedust, et tema mees juba mõnd aega selles karussellis kaasa ei tee. Igatahes tundub mulle, et sel õhtul ja sel laval kadestaks Aerosmithi igaüks.
Aerosmith esineb Tallinnas 5. juulil A. Le Coq Arenal.
Valitud diskograafia
Lisaks Tylerile ja Perryle on ka kõik teised Aerosmithi töötajad tänaseni nn originaalliikmed ja nad on: bassist Tom Hamilton, kitarrist Brad Whitford ja trummar Joey Kramer.
“Aerosmith” (1973)
Kuigi bänd on takkajärele kirunud, et debüütplaat ei tulnud välja selline, nagu pidanuks, juhatas ta eesootava kullasäras bluusilikku hardrock-epopöa kõlaliselt sisse ning sisaldab kullavaramusse potsatanud palu “Dream On”, “Walkin’ the Dog”, “Mama Kin”.
“Toys in the Attic” (1975)
Kolmas kauamängiv tegi Aerosmithist rahvusvahelise nime, kuigi plaadist sai kodukamaral USAs muu maailmaga võrreldes märksa kopsakam hitt (müünud kaheksa milli). Singliga “Sweet Emotion” jõudsid nad esimest korda poptabeli top-40sse. Siin on ka hiljem hindamatuks varaks osutunud “Walk this Way”. Järgmine LP “Rocks” jätkas sama edukalt, ent edasi hakkas suur narko- ja alkopruuk loomejõudu kärpima. Ja lagundas lõpuks bändi – Perry ja Whitford tõmbusid mõneks ajaks eemale.
Run D.M.C & Aerosmith “Walk This Way” (1986)
New Yorgi räpptrio Run D.M.C otsus sämplida vana Aerosmithi lugu osutus ajalooliseks. Hübriidhitt aitas hip-hopil meinstriimistuda, sigitas räpp-metal’i ja tutvustas toksilisi kaksikuid (hüüdnimi, mille nad said eeskujuliku keemia tarbimise eest) Tylerit ja Perryt uuele põlvkonnale. Siit sai alguse Aerosmithi comeback – ilmusid nii kriitikute kui publiku poolt püsti-pöialdega vastuvõetud plaadid “Permanent Vacation” (1987) ja “Pump” (1989).
“Get a Grip” (1993)
11. stuudioalbum viis Aerosmithi kommertsiaalse haripunktini. Siin leiduvad rock-ballaadid “Crazy”, “Cryin’” ja “Amazing” on põhjuseks, miks massid armastavad neid eelkõige rockballaadide pärast. Vähemalt 20 miljonil inimesel maailmas on see album kodus.
S. N.