Valitud ­diskograafia

Lisaks Tylerile ja Perryle on ka kõik teised Aerosmithi töötajad tänaseni nn originaalliikmed ja nad on: bassist Tom Hamilton, kitarrist Brad ­Whitford ja trummar Joey Kramer.

“Aerosmith” (1973)
Kuigi bänd on takkajärele kirunud, et debüütplaat ei tulnud välja selline, nagu pidanuks, juhatas ta eesootava kullasäras bluusilikku hardrock-epopöa kõlaliselt sisse ning sisaldab kullavaramusse potsatanud palu “Dream On”, “Walkin’ the Dog”, “Mama Kin”.

“Toys in the ­Attic” (1975)
Kolmas kauamängiv tegi Aerosmithist rahvusvahelise nime, kuigi plaadist sai kodukamaral USAs muu maailmaga võrreldes märksa kopsakam hitt (müünud kaheksa milli). Singliga “Sweet Emotion” jõudsid nad esimest korda poptabeli top-40sse. Siin on ka hiljem hindamatuks varaks osutunud “Walk this Way”. Järgmine LP “Rocks” jätkas sama edukalt, ent edasi hakkas suur narko- ja alkopruuk loomejõudu kärpima. Ja lagundas lõpuks bändi – Perry ja Whitford tõmbusid mõneks ajaks eemale.

Run D.M.C & ­Aerosmith “Walk This Way” (1986)
New Yorgi räpptrio Run D.M.C otsus sämplida vana Aero­smithi lugu osutus ajalooliseks. Hübriidhitt aitas hip-hopil meinstriimistuda, sigitas räpp-metal’i ja tutvustas toksilisi kaksikuid (hüüdnimi, mille nad said eeskujuliku keemia tarbimise eest) Tylerit ja Perryt uuele põlvkonnale. Siit sai alguse Aerosmithi comeback – ilmusid nii kriitikute kui publiku poolt püsti-pöialdega vastuvõetud plaadid “Permanent Vacation” (1987) ja “Pump” (1989).

“Get a Grip” (1993)
11. stuudioalbum viis Aerosmithi kommertsiaal­se haripunktini. Siin leiduvad rock-ballaadid “Crazy”, “Cryin’” ja “Amazing” on põhjuseks, miks massid armastavad neid eelkõige rockballaadide pärast. Vähemalt 20 miljonil inimesel maailmas on see album kodus.

S. N.