Kaks teatriraamatut
Luule Epner, Monika Läänesaar, Anneli Saro;“Eesti teatrilugu”;Gümnaasiumiõpik. Ilo, 2006. 282 lk.
;Hillar Palamets;“Kümme vakka teatrisoola ehk lugusid teatri – aga ka teiste vaatemängude – algusaegadest ja arenguloost Eestis 1920. aastani”;Ilo, 2006. 204 lk.
Eesti teatriraamatute õblukene riiul on saanud tublit täiendust. Tartu teatriteadlaste kirjutatud eesti teatriloo õpikut ootasime pikisilmi. Laias laastus on raamat jagatud kaheks: esimene pool kirjeldab põhjalikult eesti teatri ajalugu aegade algusest kuni aastani 2005, teine pool tutvustab teatriteooriat, kus selgitatakse erinevaid teatrikunsti liike ning aidatakse lugejal aimu saada, mida peidab endas sõnapaar “etenduse analüüs”. Õpiku suur pluss on selle tänapäevasus, ka näited lavastustest on tihti tänapäevast, sellised, mida noor lugeja võib näinud olla või veel teatris vaadata. Õpik on pikitud mitmete asjakohaste tsitaatidega ning iga peatüki lõpus antakse ülesandeid (nt vaadata teatrite veebikülgedele), mis soodustavad iseseisvat mõtlemist. Samuti esitatakse peatükkide lõpus vastava teemaga haakuvat soovitatavat kirjandust, mis on igati silmaringi avardav.
Hillar Palametsa kirjutatud raamat on kui täiendus eesti teatriloo õpikule. Raamat, mis käsitleb eesti teatrit, kino ja teisi vaatemänge (nt maadlusvõistlusi) 1920. aastani, on muhe lugemine kõikidele kultuuri- ja ajaloohuvilistele. Kauni kujundusega suurekirjaline, lobedas stiilis ülevaade on kompaktne ja humoorikas. Suureks väärtuseks on rohked pildid ja tsitaadid. Kes ikka jõuab kõiki asjasse puutuvaid mälestusi üksipulgi läbi lugeda: kokku kogutuna ja välja sõelutuna saab käsitletavast perioodist päris põhjaliku ülevaate. Tähtsam kui faktide loetlemine on Palametsa jaoks atmosfääri ja meeleolu edasi andmine. Näiteks tango jõudmisest Tartu linna arvab kohalik rahvas järgnevalt: tango on horisontaalsete tungide rahuldamine vertikaalses asendis. Ühte Palametsa meenutatud asja aga võiks küll tänapäeva Eesti teatris uuesti rakendada: nimelt keelas Menning draamaetenduste ajal publikul aplodeerida. Kas leiduks meil praegu üks seesugune Menning?
