Kui Ben Stillerit teatakse lisaks näitlejatöödele ennekõike komöödiate lavastajana („Troopiline kõu“, „Zoolander“ jne), siis nüüd on temagi asunud kätt proovima sarjamaastikul. Verivärske „Põgenemine Dannemorast“ on tõestisündinud lool põhinev seitsmeosaline draamasari, mis räägib loo kahe vangi põgenemisest Dannemora vanglast aastal 2015. ­Seriaali aluseks olnud põgenemisjuhtum oli omal ajal USAs päris ­sensatsiooniline, kuna sisaldas kõike, mis rahvale meeldib – saladusi, seksi ja verd –, ning seetõttu pole raske mõista, miks see lugu otsustati ka ekraniseerida.

Nagu tänapäeval kombeks, on sarja peaosades tõelised A-kategooria näitlejad – sel korral siis Benicio Del Toro ja Paul Dano, kes kehastavad eluaegseid vange nimedega Matt ja Sweat. Lisaks ühisele kunsti­huvile ja ühisele põgenemisplaanile seob kaht mõrva eest kinni istuvat meest ka ühine femme fatale – sarja tõeline staar, kahepalgeline ja kiimaline vangla õmblustöökoja juhataja Tilly Patricia Arquette’i kehastuses, kes võitis möödunud nädalal oma vapustavalt õnnestunud rolli eest ka Kuldgloobuse.

MATT JA SWEAT: Kahte Dannemora vanglast põgenenud eluaegset kinnipeetavat kehastavad Benicio Del Toro ja Paul Dano. Vida Press

On lausa väike ime, kuidas kaunist seksisümbolist Arquette’ist on tehtud kuperoossete põskede, kõhupekkide ja kergelt lötsis koduste tissidega puhtavereline white trash’i esindaja Tilly. Küllap kulus iga võttepäeva hommikul mitu tundi aega ja kilode viisi grimmi, et tema kõrgläikeline Hollywoodi ilu kuidagi tavalise naise väljanägemiseks moondada. Aga küsimus ei ole üksnes välimuses ja juurdevõetud kilodes – Arquette’i töö on tõepoolest muljetavaldav, alates tema hääle, aktsendi, miimika ja kehaplastika muutumisest kuni rolli psühholoogiliste nüanssideni. Tema kehastatud lapsik ja häbitu Tilly vaevleb kroonilises tähelepanuvajaduses, sest heatahtlik, ent töllakas abikaasa Lyle (Eric Lange), kes samuti vanglas töötab (ja naist südamest armastab), ei vaata teda „sellise“ pilguga, vaid eelistab oma prouaga hullamisele teleka ees vedelemist või kõrtsus õllekese libistamist. Seega ei jää vaesel Tillyl muud üle, kui oma elu vürtsitada kahe meesvangiga laoruumis seda va vana­inimesteasja tehes. Esiteks – ega meestel ju kedagi paremat võtta pole. Ja teiseks pakub oma igapäevaelust tüdinenud, ent meestesse kõrvuni armunud naine ideaalse võimaluse vanglasse keelatud kraami sisse smugeldamiseks, mille abil põgenemiseks vajalikke ettevalmistusi teha.

Kuigi „Dannemoras“ on olemas kihvt lugu ja ägedad näitlejad, jääb sari ise tervikuna natuke lahjaks. Esiteks pole ta tegelikult kuigivõrd põnev. See on olnud strateegiline otsus mitte mängida suspense-elemendi peal, vaid proovida pigem tegeleda karakterite psühholoogiaga. Kuid see töö on jäänud poolikuks – kui reetliku Tilly motiivid ja areng on detailideni lihvitud, jäävad vangid Matt ja Sweat kuidagi ripakile, õhukeseks. Del Toro ja Dano on mõlemad hiilgavad näitlejad, aga neil pole sügavamas plaanis eriti midagi mängida. Ka sotsiaalse probleemloona põhjuste ja tagajärgede seostest ei ole „Dannemora“ veenev, sest lool puudub selge fookus, see kipub venima ja kohati ei saa ma vaatajana aru, kas sari pole tegelikult satiir peategelaste arvelt ja režissööri arvates peaksin ma nende üle naerma, mitte neile kaasa elama.



Siiski tasub „Dannemorat“ vaadata – kas või ainuüksi näitlejate, eriti Arquette’i pärast. Ja ühest moodsast maksimaalse turvaastmega vanglast põgenemise üksikasjalise anatoomiana on see kurioosne lugu siiski huvitav.

Viisakas oleks vist lõpetuseks julmuse osas tundlikke vaatajaid hoiatada, et sarja kuues jagu sisaldab päris karmi vägivalda – ­pange siis tekk valmis, et see üle pea tõmmata. Samas on just nimelt see kuues ehk eelviimane osa Stilleri kõige jõulisem statement, sarja võti, mis paneb loo peategelased hoopis teistsugusesse valgusse kui see, milles neid seni tutvustatud oli, tuletades vaatajale meelde, et vangid on vanglas üldjuhul ikka põhjusega.