Seda impeeriumi ma ka otsin, ega leia mitte.

Kuidas peaks välja nägema vabrik, kus toodetakse aastas tuhatkond maali, mille hinnad võivad parimal või halvimal juhul ulatuda kolmveerand miljonini? Moulin Rouge'i mõõtu kunstiveski; edev tehas, mille olemasolust annab möödujaile teada meetrikõrgune tulikiri? Kuid tegelikkusel - kui see tegelikkus lõpuks saabub - on ikkagi ees vaid täiesti tavaline rauduks ja selle kõrval paneel väikeste mustunud kellanuppudega. Rida tillukesi tähti kogeleb kõige all maailmale vastu:
"3W - Kostabi World".

*

"Krister Kiivi! Krrriiister Kiivi!" hüüab kellegi võõras hääl väga valjult ning mööda tänavat (mis oli veel sekundi eest täiesti tühi) kiirustab linnasüdame poolt pisut põrkleval sammul lähemale väärikas tumedas mantlis härrasmees. Kalev Mark Kostabi on lühem, kui arvasin (lühem ja tüüakam ja sel sügispäeval ka silmnähtavalt külmetanud) ning tema käevangus võib märgata kena daami. Daam on Kostabi uus armastatu Kimberly Alberts, ("Fiancé... imeline inimene, kes täidetud positiivsest energiast... töötab Boeingus juhtival kohal...") ja juba kohmitseb Kostabi võtmetega ukse kallal, tuues kuuldavale viisakusväljendeid stiilis "Mul on nii kahju, et ma hiljaks jäin".

Veidi väsinud, ajas määrdunud trepikoda. Kostabi trambib mööda treppi üles kolmandale korrusele, kus ootab uus metalluks, seekord erepunast värvi. Sellele kleebitud A4 paberileht teatab tulijale veelkord, et Kostabi World on juba palju lähemal, ning need tähed siin on juba pisut söakamad, nii umbes tollikõrgused.

Kuid minule, paraku küll, ikka veel arusaamatult väikesed.

Tehase sisevaade
Valged, pisut räsitud seinad. Veeautomaat. Raamatupakid ja üksikud maalid seintel või hunnikus põrandal; suured lauad täis pintsleid ja pooltühjaks pigistatud värvituube. Ja ämblikuvõrkudes laeaken, kust immitseb ruumi kahvatut päevavalgust - tänupühajärgsel reedel, mil keegi veel pole tööle jõudnud, tundub Kostabi World tühi otsekui muuseum pärast neutronpommi plahvatust.

Kui kunagi 80. aastatel töötas Kostabi Worldis 37 inimest - "Ma palkasin sel ajal täiesti valimatult" - siis nüüd tundub siin assistendikohti olevat kümmekond.

"Siin istub Alex, ta on bulgaarlane. Oma kõige keerulisemad maalid usaldan ma just talle," jutustab Kostabi ühe tühja molberti juurest teise juurde käies. "Siin on Yury, venelane, Sankt Peterburist, ja siin on Masa, kõige pikem jaapanlane, keda ma olen näinud. Fabio on minu kõige kiirem maalija ja ka kõige rikkam - tavaline tasu on 250-400 dollarit pildist - ning siin on Diego Meh hikost, Ecuadorist või kuskilt mujalt sealtkandist. Ja siin istub Meeli, kes on samuti väga hea maalija - Eesti naine, keda ma kohtasin siinsamas New Yorgis."

Ta pöördub ringi ja suundub nüüd ühe teistest veidi eraldi oleva molberti poole.

"Ja siin istus Adam. Adam ei suutnud mu standardite järgi maalida - iga töö tuli lasta teistel ümber teha. Pidin ta lõpuks vallandama."

Ilmselt on talendituks tunnistatud Adam saanud oma viimase palgatšeki kätte alles üsna hiljuti, sest temast on jäänud põrandale rohelillakates toonides maal, mis kujutab kaht teineteist kaelustavat valget figuuri. Kostabi haarab pildi oma kätte ja jätkab sugereerival häälel: " See on halb töö - väga halb. Ma ei suutnudki seda signeerida; vist hävitan selle hoopis ära."

Hääletoon läheb veel kraadi võrra hukkamõistavamaks, otsekui viibiks ateljees nähtamatu koer, kes äsja vaibale loigu teinud või otsekui viibiks õnnetu Adam veel kohal ning saaks ukse juures seistes osa oma peapesust. "H a l b !" hüüab Kostabi ja vehib sõrmega teatraalselt õhus - ja see on ka esimene ja viimane negatiivne sõna, mis ta sel päeval ütleb.

Tootmisprotsessist ja rahast
Miskipärast olin ma elanud illusiooniga, et vähemasi oma maalide ideed mõtleb Kostabi välja ise.

Nüüd läheb see mull katki.

"Mul on palgal kolm ideeinimest - Mike Cockril, Roman Scott ja Cliff Leigh. 50 protsenti ideedest on 100 protsenti mu enda omad ja ülejäänud mõtlevad välja nemad."

Kostabi funktsioon on ideed heaks kiita või maha laita ning ülesanded siis konkreetsetele teostajatele jagada.

Tootmisprotsessi kulgemise üle teostab Kostabi järelvalvet e-posti või telefoni teel (enamasti Roomast, Kostabi praegusest põhikodust), et siis suurem ports maale ära signeerida. Need saadetakse talle Itaaliasse laevaga ja siis ta terve päeva ainult allkirjastab, allkirjastab ja allkirjastab - ning vahel harva mõne maali ka hülgab.

Teispool Hudsoni jõge New Jerseys on Kostabil vennaga kahasse suur ladu täis pilte, mis esimese hooga ostjat ei leidnud - ladu, kus ta oma sõnul ise pole juba aastaid käinud.

Itaalia on hetkel Kostabi parim turg. Lauda katvast paberivirnast ilmub otsekui võluväel välja sinipunastes toonides leht "Listino 2007", mis kujutab ülevaadet Kostabi tänavusest ametlikust hinnakirjast.

Kõige väiksem ehk 25x30 cm teos maksaks 4000 eurot. 30x40 cm oleks 6000 eurot ning 100x150 cm õlimaali eest tuleks huvilisel välja käia 17 000eurone summa. Kes tahab 200x300sentimeetrist maali, peab maksma 50 000 eurot - ligemale miljon krooni -,

kuid galeriid saavad muidugi allahindlust, mis võib ületada 50 protsenti.

Galeriide kõrval on Kostabi müügikanal Itaalia telepoed, eeskätt ööpäevaringselt avatud Telemarket, kus leiab omaniku kõik vaipadest ja juveelidest kunsti ja mööblini -- fenomen, mis on tema sõnul ülimalt itaalialik, kuid pole (Kostabi teatavaks nördimuseks, nagu mulle näib) Ameerikas tema toodangu ostmise ja müümise vahendina veel juurdunud.

USA telemeediamaastikul on Kostabi eneseväljundiks šõu "Title This" (varem tuntud ka kui "Name That Painting"), mis läheb eetrisse kõigile avatud telekanalis ja siit samast ateljee taganurka improviseeritud stuudiost. Saates nuputatakse staarkülaliste (May Pang, Tommy Ramone, Heie Treier jne) osavõtul Kostabi uutele maalidele välja nimesid ("The Weight of Knowledge", "Beyond The Point of No Return") jne). Vehitakse plakatitega "Fifty Dollars", Kassaaparaat ja Vetsupump ning võidetakse krabisevat raha, Kostabi õhku loobitud väikesekaliibrilisi dollareid, mis - nagu Kostabi oma veebilehel innustavalt mainib -, võivad tuulisel päeval tema aknast koguni välja tänavale lennata.

"Vana hea trikk - ja ikka veel töötab?", imestan ma rahaloopimise peale ning Kostabi noogutab innukalt kaasa, salaretsepti teadja naeratus näol.

Eestist ja Itaaliast. Paavstist
Rääkides Kostabist, ei saa mööda Eestist, kuid see suhe on problemaatiline. Kostabi pole kunagi teinud saladust sellest, et kooliajal mõnitati nii teda kui ka venda tema vanemate päritolu ja kohutava aktsendi pärast ning nii ei varja ta seda ka nüüd. Ehtkostabilikult püüab ta selles kõiges näha hoopis midagi positiivset, midagi, mis sundis neid eriliselt pingutama ja ennast tõestama. Ning kodueestlases rõõmuohet tekitavalt vallandab märksõna "Eesti" Kostabis ka väikse laviini positiivseid mälestusi ("Vanalinn... Vesiveski kohvik... krepid... klaverimäng Estonia kontserdisaalis," teatab ta).

Kuid jah, need muljed ei tundu eriti värsked, eriti elusad. Ta isegi ei mäleta täpselt, millal ta viimati Eestis käis: "Vist umbes viie aasta eest."

Itaalia on nüüd see paik, kus Kostabi veedab suurema osa aastast. Ennekõike aga talved. Keeldudes ütlemast, et aina konservatiivsemaks muutuval New Yorgil midagi viga võiks olla ("New York on sama elektriline kui alati," kuulutab ta hoopis), möönab Kostabi samas, et ta ei tahtnud olla piiratud ja provintslik ning jääda ühte paika kogu eluks.

Ja Rooma on Kostabit muutnud. Tema maalid, kunagi pigem lakoonilised, küünilised, karged ja külmad, on täidetud uutest sümbolitest ja soojemast värvist. Klaverimängijad ja klaverid, armastajad ja inglid (neid nii tõuseb kui langeb), sekka mõni üksik punases toogas kuju (küllap paavst?).

"Pärast seda, kui ma paavstiga kohtusin, tahtsid paljud mu sõbrad teada, kas ma suudlesin ta kätt või sõrmust," jutustab Kostabi. "Mulle näis, et paavst ei tahtnud; ta surus mu kätt nagu täiesti tavaline tüüp, ja pikalt, mis tegi mul tuju heaks. Kui ma ütlesin talle, et olen pärit Los Angelesest, läks ta eriti särama, tõenäoliselt seepärast, et nägi seost minu tehtud Johannes Paulus II skulptuuril oleval kolmel inglil ja Los Angelesel, "Inglite linnal".

Aga võibolla ta mõtles, et ma olen inglite saadik. Ma ei tea - igatahes oli ta nii magneetiliselt karismaatiline."

Ja siis veidike hiljem:
"Ja siis tutvustati Paavst Ratzingeri minu girlfriend Kimberly Albertsile, kes on väga ilus inimene ja täis positiivset energiat. Ta ütles Paavstile: "Tänan, Isa" - see oli kõik nii maagiline."
Positiivsusest. Kahetsemise mõttetusest

Magneetiliselt karismaatiline... Ilus, energiline, maagiline... Kostabi komme liialdada ilusate sõnadega annab mõnikord tulemuseks suhkrulahuse, milles peatub igasugune bakteriaalne elu. Kuid jah, selles on ka oma võlu, kui mitte tingimata minu, siis küllap paljude teiste jaoks. ("Mulle meeldib, mida Kostabi teeb," kirjutas muusika- ja moekriitik Glenn O´Brien mõne aja eest. "Ma olen tüdinud kunstnikest, kes teevad üledoose ja hü ;ppavad aknast alla, võtavad antidepressante ja hüppavad aknast alla... Kui Kostabi hüppab, siis ainult rõõmust.")
Ja Kostabi usk sellesse, et tuleb vältida nii negatiivseid inimesi ("Olen saanud lahti ussitajatest ja tülitegijaist," kirjeldas Kostabi oma assistentide hulgas läbi viidud puhastustööd) kui ka negatiivseid mõtteid ja suhtumisi, näib olevat siiramast siiram.

"Kui sa teed vea, ei saa sa sellele keskenduda, sest siis teed sa teise vea ja siis kolmanda ja kaotad - kohe," kõlab üks tema teesidest. Ning teine samasugune kohe sinna otsa: "Kahetsemine on raiskav, kahjulik tunne."

Välimusest
Kui oluline on kunstnikule hea välimus?

"See on väga oluline," vastab Kostabi veendunult. "Läbi võib lüüa ka ilma hea väljanägemiseta, kuid pole mingi kokkusattumus, et kõik äärmiselt edukad kunstnikud on üldlevinud arvamuse kohaselt olnud väga hea välimusega. Marcel Duchamp, Pablo Picasso, Jackson Pollock, Willem de Kooning ja Jean Michel Basquiat - ja nad käisid kõik väga hästi riides ka."

Kehast kui templist
"Kui ma lõpetasin kala ja kana söömise, siis ma tundsin end kohe tervemalt ja hakkasin vähem haigeks jääma," teatab Kostabi, aevastades selle lause järel anekdootlikult varsti. "Itaallased ütlevad küll, et ma olen hull, aga mina söön ainult neid asju, mida ma oma meelest vajan."
"Nende asjade" nimekirja kuuluvad tofu, riis, oad ja vahel ka juust ja muidugi mõista ei mahu pruugitavate ainete hulka mingisugust rämpstoitu ega narkootikume, sigarette või alkoholi - isegi punane vein on täielik tabu.

"Aga viimasel ajal luban ma endale mõnikord tassikese espressot," usaldab Kostabi lõpuks.
Paranoiad mitmel rindel

Korraga heliseb telefon. Kostabi vabandab, vastab kõnele ja vaikib pikalt, näol aina kasvav ärevus ning ängistus. "Ei, ei, seekord kahjuks mitte, ma olen selle raha juba ära jaganud, ma olen täiesti maxed out," ütleb ta. "Jah, tõesti kahju, võibolla mõni teine kord."

Siis paneb ta telefoni lauale, olles jätkuvalt sedavõrd häiritud, et ma lihtsalt olen sunnitud küsima: "Mis see oli?"

Ta vastab veenva lihtsusega: "Politsei."

Nagu Kostabi selgitab, küsinud politsei temalt heategevuslikeks eesmärkideks rahalist toetust, nüüd juba teist korda, sest esimesel katsel, ootamatust ettepanekust ehmununa, ta ka andis.

Samas polevat Kostabi meelest politseist ilus niimoodi oma mõju ära kasutada, muidugi juhul, kui need toetuse küsijad üldse on päriselt politseist - Kostabi ei näi selles enam täiesti kindel.

Et maailma kuulsaima maalivabriku omanik ja paavsti sõber peaks politsei ees tundma mingit arhetüüpilist hirmu, on muidugi raske uskuda, kuid samas on Kostabil politseiga probleeme olnud. Teda on kord, pärast telestuudios toimunud kaklust, isegi arreteeritud.

Kuid võibolla oli see politseikõne hoopis Kostabi-poolne trikk, üks järjekordne meedialõks; lavastus, milliseid Kostabi on oma elus avalikkusele üles seadnud kergusega, millega tüüpiline tänaval kiirustaja avab vihmavarju? Kostabi on ajakirjandusega manipuleerimises osav, selles pole mingit kahtlust.

Selle loo kirjutamise käigus soovitab Kostabi mul esitada paar küsimust tema maalivabrikus töötavale Meeli Salumäele, mida ma kohemaid kuutõbise innuga ka teen ("Kohtasin Mark Kost abit näituste avamisel. Pärast sõbralikku vestlust ulatas Mark mulle viisakalt nimekaardi ja kutsus järgmisel päeval Kostabi Worldi külla ning pakkus tööd. Parim selle töö juures on see, et saan organiseerida ajakava minu jaoks kõige mugavamal moel," vastab Meeli Salumäe peagi. "Marki jaoks on väga oluline, et maal oleks hästi maalitud, seepärast pole tähtsust kas taevas on kollane või päike sinine."

Kostabi soovitab esitada paar küsimust ka oma isale Kaljo Kostabile. Ka seda nõuannet järgin ma kohusetundlikult.

"Tere härra Kivi," kirjutab Kaljo Kostabi varsti. "Kalev oli noores eas tubli poiss, sõnakuulelik , töökas ja hea õpilane koolis. Lemmiktegevuseks oli temal ja nooremal vennal Paulil comicbooks lugemine ja nendega tegelemine, arvatavasti sellest tekkis huvi kunsti ja hea huumori vastu.

Võibolla Walt Disney ja tema tegevus oli ka abiks. [---] Kalevi sünniaastal töötasin Oldsi pasunavabrikus. Oldsis oli sel ajal Eesti konsul, elas ka Whittieris Friendly Hills linnaosas. Vennad said omavahel hästi läbi, mingit tülitsemist polnud."

Muide, Whittierist, oma sünnipaigast, rääkides mainib Kostabi sageli, et just sealt on pärit ka
Richard Nixon. See seos USA ühe kõige nartsissistlikuma, luulualtima, jah, ehk ka säravama presidendiga näib olevat Kostabile mingi raskestiseletatavata uhkuse allikas.

Klaverimängust ja rahast. ­Tulevikust
Eesti teab Kostabit kui ärimeest ja kunstnikku. Kostabi teab end kui kunstnikku ja heliloojat.
Ta istub klaveri taha ja mängib - täiesti sissepoole pööratult, keskendunult ja pikalt. See pala - "Distant Past" - on ootamatult hell ja vaheldusrikas, ja mitu korda vahetum kui tema kunst.
Kuid maalid - "Mitte miski muu ei oleks võimalik, kui ma ei teeks neid äärmiselt ihaldatavaid õlimaale" - on ikkagi teemaks, millega me lõpetame. Ja raha.

Ta haarab põrandalt töö, mis kujutab päiksevarjutust ning klassikalist Kostabi naisfiguuri (ängistunult klammerdunud kükakil kaitseasendisse, reisi valgustamas altpoolt tulev punakas kuma). Töö nimi on "The Passing Phase" ja see, ütleb Kostabi ilmse rahuldustundega, "on just see, mida public praegu tõeliselt tahab". See on see, mida müüa saab. See on see, mis toob sisse ja võimaldab Kostabil deklareerida:

"Mu assistendid teenivad rohkem kui Jeff Koonsi omad. Paljud neist on rikkad, ja nad pole isegi mitte kunstnikud."

Miks nad kunstnikud pole?
Ta vaatab mind hämmastusega: "Sest nad ei signeeri."
Kui palju te aastas keskmiselt teenite?

"Mu teenistus jääb igal aastal ühe ja kolme miljoni dollari vahele, aga kuna mu kulud on nii suured, on kasum mõistagi väiksem."