30.08.2007, 00:00
Kalev Uustalu
Muinsuskaitseameti peadirektor
Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?
Jutumärkides lahedad mälestused on Jaroslav Hašeki “Vahva sõdur Švejkiga”, mida lugesin esimest korda 17aastaselt. Ent pärast seda, kui olin kaks aastat teeninud Nõukogude sõjaväes, omandas see teos minu jaoks hoopis uued värvid ja nüansid. Tõdesin, et tobedustest ja lauslollustest kubisesid võrdselt nii tegelikkus kui Hašeki kirjapandu. Seda kõike vaatamata selle, et tegemist oli eri armeede, rahvaste, aegade ja riikidega. Lisaks Hašeki mõnusale satiirile kinnitas see raamat, et inimloomus peab aastasadadele muutumatult vastu ning paljudel asjadel on välisest erinevusest sõltumata sama sisu.
Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?
Oskar Lutsu “Kevade” andis võimaluse ennast samastada ja samal ajal ka eristada Palamuse koolilastest ning kõrvutada eri ajastute kooliaegu. Üks minu esimestest kooliaastatest kulges koolimajas, kus talvel oli hommikuks vaja ahju kütta mitte ainult selleks, et klassiruumi sooja saada, vaid ka selleks, et tint koolipingi tindipotis üles sulaks. Suved möödusid maakohas, kus elati elektrita ja eesti traditsiooniliste külaelu normide järgi. Arvatavasti aitasid just mu enda lapsepõlvekogemused Lutsu tegelastega lähedaseks saada.
Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?
Antoine de Saint-Exupéry “Väikese printsi”. Õbluke teos, aga nii palju elutarkust! Kas pole nii, et kõik siin maailmas on palju lihtsam, kui meie – täiskasvanud – näha tahame ja esitada püüame? Väikese printsi vestlused kaaslastega on nii mõttesügavad ja samas elulähedased. “Suured inimesed on väga imelikud.” Selleks, et meid ümbritsevat maailma nii mõista ja seejärel kõik see sellisesse vormi valada, nagu seda tegi Saint-Exupéry, peab oskama näha ja kuulata ning teha omaenda minast üle olevaid järeldusi.
Jutumärkides lahedad mälestused on Jaroslav Hašeki “Vahva sõdur Švejkiga”, mida lugesin esimest korda 17aastaselt. Ent pärast seda, kui olin kaks aastat teeninud Nõukogude sõjaväes, omandas see teos minu jaoks hoopis uued värvid ja nüansid. Tõdesin, et tobedustest ja lauslollustest kubisesid võrdselt nii tegelikkus kui Hašeki kirjapandu. Seda kõike vaatamata selle, et tegemist oli eri armeede, rahvaste, aegade ja riikidega. Lisaks Hašeki mõnusale satiirile kinnitas see raamat, et inimloomus peab aastasadadele muutumatult vastu ning paljudel asjadel on välisest erinevusest sõltumata sama sisu.
Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?
Oskar Lutsu “Kevade” andis võimaluse ennast samastada ja samal ajal ka eristada Palamuse koolilastest ning kõrvutada eri ajastute kooliaegu. Üks minu esimestest kooliaastatest kulges koolimajas, kus talvel oli hommikuks vaja ahju kütta mitte ainult selleks, et klassiruumi sooja saada, vaid ka selleks, et tint koolipingi tindipotis üles sulaks. Suved möödusid maakohas, kus elati elektrita ja eesti traditsiooniliste külaelu normide järgi. Arvatavasti aitasid just mu enda lapsepõlvekogemused Lutsu tegelastega lähedaseks saada.
Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?
Antoine de Saint-Exupéry “Väikese printsi”. Õbluke teos, aga nii palju elutarkust! Kas pole nii, et kõik siin maailmas on palju lihtsam, kui meie – täiskasvanud – näha tahame ja esitada püüame? Väikese printsi vestlused kaaslastega on nii mõttesügavad ja samas elulähedased. “Suured inimesed on väga imelikud.” Selleks, et meid ümbritsevat maailma nii mõista ja seejärel kõik see sellisesse vormi valada, nagu seda tegi Saint-Exupéry, peab oskama näha ja kuulata ning teha omaenda minast üle olevaid järeldusi.