Kameeleontorn Pühavaimule
Harry Liivrand käis pool aastat tagasi välja idee ja kutsus põlenud Pühavaimu kiriku torni taastamise asemel rajama uut ja moodsat. “Kuigi kahjutuli Pühavaimu kiriku tornis hävitas poolenisti Tallinna vanima säilinud tornikiivri ja 1688. aastast pärinevat tornikiivrit saab ilmselt taastada originaalosade abil, pole tulemuseks ometigi enam tornikiiver anno 1688. Siit küsimus: kas me peamegi taastama ajaloolise tornikiivri, kui tulemuseks oleks kitš või koopia? Pole Tallinnas ju siiani taastatud Vaekoda ega Nõelasilma, ehkki detailid on olemas. Erinevalt lätlastest, kes ehitasid üles Riia Mustpeade Maja, ja leedulastest, kes ehitavad üles Vilniuse suurvürsti lossi, pole sellist restaureerimispoliitikat Eestis tunnustatud. Nüüd pole muud, kui et Arhitektide Liit koos Tallinna linnavalitsuse ja EELKiga kuulutaksid välja võistluse Pühavaimule uue tornikiivri saamiseks,“ kõlas juunikuine ülekutse.
Konkurssi küll välja ei kuulutatud, ent tuld võeti sellest ideest küll. Noored arhitektid Mihkel Tüür, Villem Tomiste ja Ott Kadarik (arhitektuuribüroo Kosmos) nuputasid Pühavaimu tornikiivri ultramoodsa ideelahendi.
“Kui paigaldamisel on torn täpselt sellise vormiga, nagu ta enne põlengut oli, siis n-ö elav konstruktsioon tema sees, mis reageerib eri sündmustele, laseb tal muuta oma kuju,“ selgitab Villem ja näitab pikka nimekirja südmustest, millele torn reageerib. Näiteks, kui Tallinna elanikkond suureneb, venib torn pikemaks. Ühiskonna kihistumisel tõmbub galerii keskelt kokku – nii jääb üles väiksem, allapoole aga suurem tornikera. Kliima külmenedes muutub torn siniseks. Religiooni tähtsuse vähenemine teeb torni läbipaistvaks. Kui riigis peaks muutuma olukord pinevaks, näiteks sõja korral, siis konstruktsioon tõmbub keerdu, torni niiviisi tugevdades. Kirikupühal, näiteks suurel reedel, on torn süsimust, jõulude ajal - valge jne.
“Tornid on alati olnud sellised moodsad poosetajad ja ajaga kaasas käijad. Sellesama Pühavaimu kiriku tinaga kaetud telkkiivri asendas raehärra 1630. aastal moodsama vastu. Miks ei võiks siis nüüd, kui Pühavaimu torn osaliselt põlenud on, teha tänapäevase torni?“ mõtiskleb Mihkel.
Pühavaimu moodsa torni eri moondumised võivad omavahel kattuda. Näiteks kui elanikkond on kasvanud ja samal ajal on kliima külmenenud, venib torn pikaks ja muutub siniseks. Kehtib ainuke reegel, et põlengueelsest baroksest vormist torn väiksemaks ei lähe.
“Juba esimestest kirikutornidest saati oli nende ülesandeks ka info edastamine. Tuulelipud tornidel näitasid tuule suunda, kellad signaliseerisid kirikus toimuvat,“ lisab Mihkel.
Kuidas saab teoks torni kuju teisenemine? Tegemist on fiiberkarkassile venitatud plastmembraaniga, mis moodustab torni kehandi.
Torni elastse kontuuri saavutamiseks on rõhtjoonsete fiibervarraste otsad ühendatud püstloodsete ritvadega, mida katab plastist välismembraan. caebon-grafiidist vertikaalne mast, mis moodustab torni südamiku jaguneb esimese galerii kohal neljaks. Selles tasandis kinnitatakse masti külge tornikell. Tuulelipp kinnitatuna masti tippu kroonib ehitist samal kujul kui ennegi.
Materjali värv muutub temperatuuri ja valguse mõjul.
Kas torni kuju muutub inimese jõul või nõiduse väel? Kõike neid muutusi juhib arvuti, kuhu tulevad andmed mitmelt poolt. Näiteks statistikaametist. Kui torni värvus muutub kirikupühade vaheldumisel päevapealt, siis statistiliste andmete järgi toimuvad muutused väga pikaajaliselt. See annab inimestele mahti kaasaegse torniga harjuda. Mõelge nüüd ise, kui paar päeva pärast torni paigaldamist muutuks see keskelt kõrspeeneks ja üles ning alla ilmuksid suured kerad. Lisaks sellele muutuks torn lillaks, sest käes on advendiaeg. Millise rahulolematuse tekitaks see linnakodanike seas!
“Kõik tuleks teha samm-sammult, täpselt nii nagu suureks sirgunud puudestki on märkamatult saanud keskkonna osa,“ põhjendab Villem.
“See on praegu ainult idee, lahendamata on rida praktilisi küsimusi,” lisab Ott, “aga meie arust on just praegu õige aeg selle teema üle mõtiskleda.”
Pühavaimu kirik
Ainus sakraalehitis Tallinnas, mille üldkuju on säilinud 14. sajandist.
Lihtne ja tagasihoidliku suurusega Pühavaimu kirik valmis 1360. aastatel ning kui barokne tornikiiver välja arvata, on selle esialgne keskaegne väliskuju säilinud.
1627-28 kingib raehärra Hans Johan Möller raekojale tornikiivri.Selle teostab arhitekt Geiger Graff. Senini oli tegemist kivist kaitsetorniga, millel puudus igasugune pealisehitis. Kaks aastat hiljem, 1630, asendab ka Püha Vaimu kirik oma tinaga kaetud telkkiivri Geiger Graffilt tellitud moodsa torniga.
Möödub 51 aastat (1681) ja raekoja torn asendatakse veelgi uuema torniga, autoriks Pascalis Kappen. Sama torn oma 1952. aasta interpretatsioonis kaunistab raekoda tänaseni.
Möödub veel 7 aastat (1688) ja põlenud Püha Vaimu tornikiivri asendab Daniel Bickel mälu järgi interpreteerides Geiger Graffi teemadel. Tornile lisatakse ka tuulelipp. See torn püsis 2002. aastani.
Idee on tohutult hea
Kommenteerib Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhataja Agne Trummal:
Minu arvates on see väga hea mõte. Ja sellega pääseks Tallinn palju kiiremini Euroopa kaardile kui Vabaduse kellaga.
Aga see, et me seda ideed just Põhavaimu kiriku peal rakendame, pole väga reaalne. Esiteks on kulunud juba kaks miljonit vanade konstruktsioonide mõõdistamise, uute projektide tegemise ja tules vähem kannatada saanud osade restaureerimisele. Metall ja kohati ka puitkonstruktsioonid lähevad üles tagasi.
Minu meelest võiks seda ideed kasutada kuskil mujal. Näiteks Simeoni kirikul Ahtri tänaval on torn täies pikkuses puudu. Pisikene kuppel sai sinna sel aastal pandud, aga terve torn peaks taastamisele minema. See on nüüd puitkonstruktsiooniga puitkirik. Moodsast materjalist vormi muutev torn võiks seal mõõta soomlaste hulka ümbritseval maastikul või Tallinna populaarsust turismilinnana.
Ehkki mõte on äärmiselt hea, olen ma ka üsna veendunud, et ühiskond pole veel valmis ajalooliste, muinsuskaitseliste objektide puhul sellisteks eksperimentideks. Ja tõenäoliselt ei oleks see Tallinna siseotsustuse küsimus, vaid peaksime läbi rääkima UNESCO ekspertidega. Aga ma ei kujuta ette, kas rahvusvaheline üldsus, kes on muinsuskaitses säästvale arengule orienteeritud, nii innovatiivseid ideid suudaks alla neelata.
Küll on Tallinna linnavalitsuses mitmeid kordi kõne all olnud uue raekoja ehitamine sadama-ala admiraliteedi basseini äärde. Sinna sobiks selline torn, mis pidevalt reageerib linnaelu või ka kliima muutustele, oleks äärmiselt asjakohane.
Praegu on moodne muinsuskaitse etapis, kus asju ei ilustata ja kus väga aktsepteeritakse erinevaid ajaloolisi järke. Noh omal ajal kui kirikuid pidevalt ehitati, siis oli loomulik, et neid täiendati, ilustati, lisati moodsamad lisandid, aga tegelikult on vahepeal ju 20. sajand olnud, kus kirikuehitus on hoopis teise tähenduse omandanud.
Selle idee juures jääb õhku mitu küsimust. Kaua need membraanid ja fiibrid seal üleval vastu peavad? Kas nad kannatavad nii kaua oodata kuni torn omandab teise kuju? Ehk oleks vaskplekki siiski õigem kasutada?
Mis sellise asja maksumus võiks tegelikult olla?
Soovitaksin katsetada enne siiski mingi skulptuuriga ja hiljem vaataks, kuidas kasutada kirikutornide puhul. Aga idee on väga hea, ma ei oodanud nii head ideed.
Idee jäi hiljaks
Kommenteerib Pühavaimu koguduse õpetaja Gustav Piir:
Plasttorni ideega ollakse veidi hiljaks jäänud. Asi on selles, et kuna torn ei põlenud tervenisti ära, vaid alles jäi ülemine kolmandik, siis komisjon, kuhu kuulusid linna, muinsuskaitse ja kiriku esindajad, otsustas, et torn taastatakse esialgsel kujul ja kasutatakse ära säilinud osa. Põlenud konstruktsiooniosa asendatakse ja ehitatakse sisse uus kork, mille abil istutatakse torn kirikuhoonesse. Seda tööd on tehtud liiga palju, et nüüd võiks kõik sinnapaika jätta.
See on huvitav idee, aga tekitab väga palju küsimusi. Kuidas säilinud kolmandik (vaskplekk ja puit) läheks kokku moodsa materjaliga. Kui aus olla, siis tänu hästi monteeritud vaskplekile ei kukkunud põlenud puitkarkassiga torn alla Raekoja platsile. Kuidas oleks põlengu ajal käitunud plastmaterjal?
Kui oleks hävinud kogu torn, siis oleks tõenäoliselt hakatud arutama, milline uus torn peaks olema. Kas ta peaks olema tingimata barokne? Maailmast võib palju näiteid tuua, kus on säilitatud vana hoone varemed, aga kõrvale või sisse on ehitatud uus. Seda ideed on rakendatud.
Seda, et torni kuju muutuks, maailmas tehtud ei ole. Aga näide, kus tornikiiver läheb sõja olukorras torni sisse, on kas või naabrid Helsingis kasutanud.
Kui torn vahetab kirikukalendri järgi oma värvi, siis kas see on päeva pealt muudetav? Näiteks, kas oleks võimalik muuta must kohe valgeks?
Ka moodsa materjali idee kasutamine ajaloolise hoone taastamisel pole väga uus. Kui Oleviste kiriku torn 19. sajandil maha põles, restaureeriti kiiver. See põles uuesti maha ja siis kasutati teist materjali, ehkki kuju jäi vanaks.
Huvitav oleks näha, kuidas selline torn lahendatakse tehniliselt ja kuidas ta peab vastu meie kliimas. Siin on mereõhk, soolad, temperatuuri kõikumised, kuidas ta reageerib külmale ja kuumusele.
Aga kuidas oleks õigeusukirikuga? Kuidas need sibulad sellise konstruktsiooni juures võiksid muutuda? Lasnamäele näiteks projekteeritakse uut kirikut, miks mitte kasutada seda mõtet seal?
Igal juhul praegu jäi komisjon Pühavaimu kiriku torni taastamise juurde, kuna säilinud oli üks kolmandik ja seetõttu kasutatakse ka traditsioonilisi materjale – puitu ja vaskplekki.
