Kanata tähendab huroni-irokeesi keeles asundust või küla. 1. juulil tähistas see “külake” – üks maailma suurimaid, kusjuures – 139 aasta möödumist Kanada tekkimisest, n.8. iseseisvumisest Suurbritanniast. Kanadast rääkides ei ole iseseisvus tegelikult kõige õigem sõna, sest siiamaani on Kanada riigipea ametlikult Briti kuninganna Elisabeth II. Kuninganna käib iga mõne aasta tagant siin oma alamaid üle vaatamas ja tublimatele õlale patsutamas.
Hiljuti oli kuulda monarhistide nurinat nagu ei austaks riigipead Kanadas esindav kindralkuberner Michaëlle Jean oma ülemust, Britikuningannat piisavalt. Nimelt ei osalenud kindralkuberner ametlikul kuninganna 80. sünnipäeva tähistamisel Londonis. Ei teagi, mis võiks olla Monarhistide Liiga kurjustamise tagamõte, sest ligi pool rahvast on Kanada ametliku riigipea tegemiste suhtes negatiivne või vähemasti ükskõikne. Monarhistide näpuviibutus võib seda numbrit aga kergesti veelgi suurendada. Võibolla on monarhistid ikka veel pahased, et haiiti päritolu kanadalane, kellel oli abielu kaudu ka Prantsusmaa kodakondsus (oh õudust!) valiti Briti Krooni Kanadas esindama. Prantslane britte esindamas! Milline skandaal! Tundub, et Kanadas on ikka veel inimesi, kelle meelest Briti impeerium eksisteerib edasi. Nad ei pidanud miskiks, vist ei märganudki, et kindralkuberner loobus oma Prantsuse kodakondsusest, et vastutusrikas ametipost vastu võtta.
Igatahes olen ma selle kanata värskelt maalesaabunud immigrant. Õnnelikult, peaks ütlema, peale ligi aasta kestnud protsessi, hunnikute viisi paberite täitmisi, arstikontrolli ja detailset taustauuringut. Kui te olete kunagi Kanada turistiviisat taotlenud, siis te enam-vähem teate, millest ma räägin. Immigrandiviisa saamiseks korrutage nähtud vaev (ja summad) kümnega. Vähemalt kümnega. Praeguseks olen end Kanada roosamanna-elumullis kenasti sisse seadnud. Aga ma olen ka linnaliinibussiga äärelinna sõitnud, näinud selles justkui Lendas üle käopesa filmivõtetelt pärit tegelasi, nii et ma oskan nüüd veelgi enam oma ninnu-nännu kogukonda hinnata. Ma olen ühendust võtnud immigrante integreerivate agentuuridega, mul on nimekiri, millised sammud ma pean astuma (lähinädalatel, lähikuudel, lähiaastatel) kuni kodanikuks saamiseni kolme aasta pärast.
Kogu see kanadalaseks muundumise protseduur on tegelikult väga lihtsaks tehtud. Tuhanded inimesed saavad Ottawas palka immigrantide abistamise eest. Üksipulgi on paberil kirjas, mida pean tegema. Kuid midagi ikkagi häirib mind, midagi oleks selles protsessis justkui puudu. Üks lüli oleks nagu vahelt ära jäänud.
Nimelt on mul tunne, et maa tegelikelt omanikelt – irokeesidelt, kriidelt ja teistelt Esimese Rahva hulka kuulujailt pole ma veel ikka maalesaabumiseks luba küsinud. Ükski ametlik paber ei ole viidanud organisatsioonile Maa Tegelikud Omanikud või Pärismaalaste Nõusoleku Saamise ühingule, ma ei tea nende faksinumbrit ega veebisaiti. Käin nüüd Ottawas ringi ja uurin kaaslinlasi. Millise neist pronksikarva nahavärvi ja kõrgete põsesarnadega tegelase poole peaks ma pöörduma? Kas Bank streeti postimehe, kes näeb pärismaalase moodi välja, või hoopis Bank streetil indiaani kulinate poodi pidava noore kuti poole? Nad on kenad inimesed küll, kuid ma tahaks just ilusat rituaali uhke pikakasvulise Pealiku juures ja tema majesteetlikku peanoogutust: Jah, ole lahke, tere tulemast meie kanatasse.
