Hotelli jõuame kell neli hommikul.

Festival

Wagner ehitas Põhja-Bayeris asuvasse linnakesse Bayreuthi ooperimaja, mille ainsaks otstarbeks oli esitada siin “Nibelungide sõrmust”. Ma ei julge arvata, mida kirjutaks sellest majast Areeni arhitektuuritoimetaja. Igor Stravinski´le meenutas see krematooriumi, seda on võrreldud raudteejaamaga, tehasega, Assüüria templiga. Keegi pole seda maja nimetanud ilusaks. Aga seal on maailma parim akustika (põhjusest hiljem). Das Festspielhaus. Ooperimaja suure tähega. Nurgakivi sellele pani Wagner 1872.aasta 22.mail Bayreuthi servas asuva künka tippu (linna ümber on seitse küngast nagu Roomas, see pole muidugi juhuslik kokkulangevus).

Wagneri tähistas nurgakivi panekuga 59-dat sünnipäeva. Ta polnud enam noor revolutsionäär. Eks ooperimaja ongi teatud mõttes konformistlik järeleandmine. Šveitsis pagenduses olles unistas helilooja keset järve ujuvast ooperimajast, mis pistetakse “Nibelungide sõrmuse” lõppakordide kõlades põlema. Ooperi esmaettekanne jäänuks ühtlasi viimaseks, isegi partituur ja libretto pidanuks tules hävima. Gesamtkunstwerk – kunstiteose kõik elemendid on võrdselt olulised, töötades ühe idee edasiandmiseks.

Praeguses Bayreuthis on kodanlikult turvaline. Ooperimaja mahapõletamine ei tule kellelgi pähe, ning etendatakse seal “Nibelungide sõrmuse” kõrval ka kõiki teisi Wagneri oopereid (“Rienzi” välja arvatud). Iga-aastane Wagneri festival toimub juulis-augustis viie nädala kestel, kui Saksamaa ja Austria sümfooniaorkestrid on ametlikult puhkusel. Muusikud on vabad Bayreuthi tulema. Siia kutsutakse Kesk-Euroopa parimaid, kutse tähendab ülimat tunnustust. Sama kehtib lauljate suhtes. Neid kutsutakse siia kogu maailmast. Laulda Bayreuthis on karjääri tipp.

Piletitest. Viie nädala kestel antakse 30 etendust. Ooperimaja saal mahutab natuke alla 2000 vaataja. Festivalil saab seega osaleda kokku ca 60 000 vaatajat. Sooviavaldusi pileti saamiseks esitatakse igal aastal pool miljonit. Keskmiselt ollakse piletijärjekorras üheksa aastat. Tegelikult kauemgi. Ja kui päris ausalt, siis ärge unistage piletist. Vähemalt “Nibelungide sõrmusele”. Raha teid ei aita. On vaja tutvusi. Ma ei kuulnud ooperimajas kedagi rääkimas mõnda Ida-Euroopa keelt (kummaline, ka vene keelt mitte). Meie kandi inimestel ilmselt puuduvad vajalikud sidemed.          

Kuidas mina pileti sain? Mõnikord peab elus vedama. 

Reini kuld

7.august, kell viis õhtul. Tunni pärast algab tsükli esimene ooper – Das Rheingold. Sõber õpetab, et hotellist tuleb padjad kaasa võtta ja need ooperis olles tagumiku alla susata. Järjest kaks ja pool tundi puupingil istumist olevat omaette katsumus. Puupingid on seal sellepärast, et see aitab teatrimaja suurepärasele akustikale kaasa.

Esmalt kunst, siis mugavus.

Meil on suurepärased kohad. Parteris teine rida, otse keskel. Operimaja meenutab seest templit või amfiteatrit. Pikad poolkaares istmeread, mida ei poolita vahekäigud. Istumine on, ausalt öeldes, õige kitsas. Teater on ehitatud 19.sajandi inimese mõõtude järgi; meiesuguste hiiglaste ajastu saabumisest hoolimata pole siin midagi muudetud. Taga on loožid. Külgedel neid pole. Maja ehitamise ajal oli seegi suur uuendus. Wagner planeeris oma ooperimaja selliselt, et teatrisse tulnud inimese kogu tähelepanu oleks suunatud vaid ühte kohta – lavale. Traditsiooniline ooperimaja ehitus võimaldas loožiderahval teineteist läbi lornjeti piidelda, klatšida, flirtida, abielu rikkuda. Bayreuthis on see välistatud.

Orkester on peidetud lavaauku. See tagab jällegi erilise kõla. Ning pealegi – teil ei teki kiusatust vaadata dirigendi tegutsemist. Te olete sajaprotsendiliselt fikseeritud laval toimuvale. Ei mingit võimalust lasta pilgul kusagile uitama minna.

Algab etendus. Eelmäng, Reini voolamine, kolm Reini tütart, ilmub välja nibelung Alberich. Saal kihistab (ma olen šokis – siin kihistatakse?!). Alberichil on käes kilekott kirjaga Aldi. Moodsad märgid. See vajab selgitamist. Enne Teist maailmasõda käis Bayreuthis kõik täpselt nii, nagu Meister oli kavandanud: sangarid karunahkades, valküüridel tiibadega kiivrid peas, Valhalla oli tubli germaani Burg. Püüti kujundada midagi sellist nagu kirjeldab Tacitus ning näitavad arheoloogilised väljakaevamised. Teise maailmasõja järel kontseptsiooni muudeti. Sangarid said ülikonnad selga, Valhalla võis olla pilvelõhkuja keset city´t. Etenduses, mida mina nägin, oli see metallsilinder, mis meenutas suure laeva nina. Võibolla Titanic. Miks need uuendused? Kaks põhjendust tuleb pähe: “Nibelungi sõrmuse” süžee on ajatu, see on saaga meie enda maailmast, ning pannes tegelased meile tuttavasse keskkonda ning riietades nad nagu me ise, saab seda veelgi rõhutada; teine võimalus on vastutulek moodsale publikule, kes vajab müütidest arusaamiseks karkusid. Aldi kilekott Alberichi käes andis silmapilkselt võtme tema mõistmiseks. Vaene, tõrjutud vennike, kes püüab Reini tütreid võrgutada. Alberichi laulab Hartmut Welker. Bariton, nagu ma nüüd loen. Ta kujuneb esimese õhtu publikulemmikuks. Peale hääle (ma ei hakka kordama, et sellel laval kõlavad maailma parimad hääled) on tema trumbiks ka suurepärased näitlejavõimed ning füüsis. Lühike, lihaseline mees. Võiks vabalt olla poksija, ei jälgegi kõhukesest, mis muidu kimbutab meesoost ooperilauljaid. Paljas kolp. Täpselt selline peabki välja nägema nibelung Alberich, maa-aluste seppade valitseja, kes põrub Reini tütreid võrgutades, neab siis armastuse ning röövib Reini kulla, millest sepitseb koleda võimuga sõrmuse. Sõrmuse, mis annab maailma üle võimu. Võim saadakse armastust needes.

Kaks ja pool tundi lähevad nii, et ei saa arugi. Lõpustseen. Jumalad sisenevad Valhallasse. See on ooperitsükli üks muusikalisi kõrgpunkte (selle meenutamine tekitab minus külmavärinad, kes seda ooperit tunneb, saab aru miks). Valhalla ehitamise eest on hiiglastele tasutud sõrmusega, on toimunud vennatapp, hiiglane Fasolt lamab surnult maas, häving on ette määratud, kulla needus lasub kõigel. Eesriie. Palhvatava vaimustusetormi epitsenter asub kusagil minu selja taga, viieteistkümnendas reas ehk. Saal on täitsa arust ära. Rahvas röögib braavo. Minu teine šokk selle õhtu jooksul. Kas see oligi Meistril niimoodi kavatsetud? Mõelge ise: publikule, kelle hulgas on palju püstirikkaid inimesi, näidatakse nende haigust. Näidatakse geniaalselt. Eesriide langedes peaks järgnema pikk mõtlik paus. Arusaamine, et arve Zürichi pangas ei tee mind õnnelikuks. Et kogu Lääne tsivilisatsioon on omadega… sealsamuses. Aga nemad huilgavad braavo.

Füürerist

Wagnerist ja Saksa füürerist on väga palju kirjutatud. Ning samas on see teema mingitmoodi tõrjutud. Wahnfriedis, kus asub fesitvali muuseum, leidub vaid üks Adolf Hitleri foto. Lonkisin kooliekskusriooni sabas, muidu ma seda ehk ei saanukski teada. Giid viis lapsed ühe stendi juurde ja palus neil sellelt leida diktaatori pilt. Ülesanne polnud lihtne, sest füürer seisis postkaardisuurusel grupipildil nii pisikesena, et tema vaatlemiseks oleks vaja luupi. Bayreuthi muuseumi teadurid ja kuuldavasti ka Wagnerite perekonna noored võsud sooviksid festivali ajaloo selle tahuga rohkem tegeleda. Hoiatuseks. Kahetsuse märgiks. Patriarh Wolfgang Wagner (85) ei taha vana asja torkida. Tema ema Winifred, kes juhtis Bayreuthi festivali aastatel 1931.- 44, kuulus Hitleri lähimasse sõpruskonda. Poeg ei taha sellest sõprusest rääkida. Ahjaa, lisan, et festivali juhtimine on olnud läbi aegade Wagnerite käes.

Nüüd aga väitest, et Hitler tahtnud “Nibelungide sõrmusest” teha Saksamaa uut religiooni. See võis olla tema isiklik religioon, seda küll, kuid kogu rahvusele… Jama. Natsiparteile? Samuti jama.

Punkt üks. Seadustest kammitsemata kangelane Siegfrid, kes peab tapma lohe, võtma talt sõrmuse ja tagastama selle Reini tütardele, on muidugi revolutsionäär – olgu siis anarhistlik, marksistlik või natsionaalsotsialistlik revolutsionäär – ent paraku on Siegfrid tobu. Tohutu jõu, kohkumatu meele ning kesise mõistusega tobu. Meenutab Kalevipoega.

Punkt  kaks. “Nibelungide sõrmuse” tegevustikus näeme väga tugevaid naisi, kes suruvad oma tahte peale nõrkadele meestele. Fricka on tugevam Wotanist, Sieglinde tugevam Siegmundist, Brünnhilde peajagu üle Siegfridist. Fricka ja Brünnhilde on ning jäävad lastetuks. Natsipartei ideoloogia nägi naise rolli teisti. Sigida, meeste tegemistesse mitte vahele segada. See oli ka Hitleri enda sügav veendumus.

Muidugi, “Nibelungide sõrmus” on niivõrd mitmetasandiline eepos, et sealt võib igaüks leida midagi sellist, mis vastab tema maailmavaatele. Ent põhiliin on armastuse ja võimu vastandamine, kusjuures Meister näeb täiesti üheselt, et armastus päästab maailma. Ei kommunistid ega natsid oska nii mõelda. Nende kultuseks on Tahe. Der Wille. Volja. Wotan on tahte kehastus. Wotan põleb Valhallas. Siegfrid on tahte kehastus. Talle lüüakse oda selga. Kas me peaks oletama, et sellest inspireerituna korraldas Hitler aastatel 1933-45 suure etenduse, mille tulemust ta teadis ette?

Ainus Wagneri ooper, mida annaks ideoloogiliselt kuritarvitada, on “Rienzi”. Juhtumisi on see ainus Wagneri ooper, mida Bayreuthi mängukavast ei leia.

Brünnhilde

8.august. Ooper “Valküür”. See on Brünnhilde triumfipäev. Sopran Evelyn Herlitzius võidab kõikide südamed. Publik on temasse lihtsalt armunud.

10.august. Ooper “Siegfrid”. Esimene ja teine vaatus on vahvad (Siegfridi ja Mime duett, hiilgav!), ent lõpuks läheb ikkagi igavaks, sest laval kraaklevad vaid mehed. Tapetakse lohe ja siis tapetakse üksteist. Kolmandas vaatuses kohtab Siegfrid Brünnhildet. Laval on Naine. Ja kõik omandab taas sügavuse ning tähenduslikkuse. Ka see on Brünnhilde päev.

12.august. “Götterdämmerung” (Jumalate hukk). Ainus elav inimene Gibichungenide õukonnas on Brünnhilde. Isegi Siegfridi surmamarss (muusikaliselt taas üks võimsamaid hetki kogu tsüklis) muutub lavastaja (või ikkagi Meistri?) tahtel Brünnhilde hüvastijätuks maailmaga.

Tegelikult peaks eepose põhikangelane olema Siegfrid. Kolmas osa kandis algselt tööpealkirja “Siegfridi lapsepõlv” ja neljas “Siegfridi surm”. Elusalt laval esitades on eepose kangelannaks aga valküür Brünnhilde. Vaidlesime sõbraga (hariduselt samuti ajaloolane) põhjuse üle. Herlitzius on lauljana ning näitlejana super, aga see ei saa olla tema esiletõusu ainus põhjus. Brünnhilde loobub vabatahtlikult surematusest, ta tunneb kaasa, armastab, kannatab. Ta hoiab sõrmust mõnda aega enda käes, kuid sõrmus ei riku teda. Mehed selles eeposes ei loobu millestki ja sõrmus rikub neid kõiki. Selles ongi asi.

Poliitika

Kindlasti on Bayreuthi festival liigagi seltskondlik sündmus. Eriti kui tegemist esietendusega või näidatakse midagi lihtsamat nagu “Lendav hollandlane” ehk “Nürnbergi meisterlaulja” (muuseas, oli natside lemmikooper). Siis on teatri ümbrus täidetud Müncheni ja Frankfurdi numbrimärgiga limusiinidest. Range dress-code. Inimesed näitavad iseennast. Külastada Bayreuth´i on staatuse sümbol. Eelmisel aastal tegid ajalugu Saksa kantsler ja Jaapani peaminister, kes vaatasid koos “Tannhäuserit”. “Nibelungi sõrmuse” vaatajaskond on siiski mõneti erinev. Kohale tulevad Wagneri fanaatikud, muusikat kuulama, mitte ennast näitama.

Sõber üllatab mind faktiga, et kui Joachim Ribbentrop käis 1940.aastal nõukogude sõpradel Moskvas külas, näidati talle Bolšoi teatris ekstra selleks puhuks lavastatud “Valküüri”. Frangimaa veini taga istudes (kohalik vein on lisapõhjus Bayreuthi külastamiseks) alustame sellise repertuaarivaliku üle pikka diskussiooni. Teatavasti ei teinud Stalin kunagi midagi niisama. “Valküür” pidi edastama nõukogude kamariljalt mingi sõnumi partneritele Berliinis. Millise?

Fricka (nähtud etenduses publiku vaimustushullusesse viinud alt Mihoko Fujimura) sunnib ülemjumal Wotani (bass Alan Titus) hoidma kinni iseenda kehtestatud seadustest; lepingust, mis mis on lõigatud ruunikirjas tema odavarre sisse. Wotan nõustub hambaid kiristades ja peaaegu pisaraid valades; ta muudab Brünnhildele algselt antud korralduse aidata Siegmundi kahevõitluses Hundigi vastu, ning kui Brünnhilde ei tee seda, karistab ta oma lemmikutütart. Sest ta on seotud Lepinguga. Ehk Paktiga. Kõik on selge.

***

Ma võikski jääda “Nibelungide sõrmuse” ja poliitika seostest kirjutama. Muusikavõhikuna ei suuda ma ooperi helikeelest kirjutada. Aga see muusika jälitab mind. Elad nagu tubli Eesti Vabariigi kodanik kunagi, trügides küünarnukke appi võttes läbi olümpiareportaažide ja diagnostiakeskuse skandaalide, ja siis korraga kõlab sinu kõrvus Siegfridi metsasarv, sõrmuse motiiv, lohe motiiv, veel midagi neist sajakonnast juhtmotiivist, mis on põimitud eepose helikangasse. Gesamtkunstwerk, võimas vägi.

Ma olen lõplikult sattunud Wagneri lummusesse. 

     

     

              ;                       &n bsp;