Kanepisuitsuse revolutsiooni taastulek
“Hair”
Muusika Galt McDermot, libreto ja laulutekstid Gerome Ragini ja
James Rado
Lavastaja Barry Arnold
Koreograafia Carla Kama & Melissa
Williams
Etendus Berliini Schiller-teatris.
Iraagi sõja vastaste meeleolude poolt inspireerituna lavastas Barry Arnold sel suvel Saksamaal produtsent Wolfgang Bockschi eestvõttel 1968. aastast pärit kultusmuusikali “Hair”. Tollal andis kunstile inspiratsiooni Vietnami sõda, nüüd kordub ajalugu (paroodiana?) Iraagis. Mäletatavasti oli just Saksamaa see, kes vastustas jõuliselt Bushi sõjakäiku ning Saksamaal on sõjavastasus teadagi kujunenud rahvusliku identiteedi kohustuslikuks osaks. Barry Arnold on lavastuse lõpu videoprojektsioonis julgelt näpuga näidanud – Bush ja Blair naeratavad suurel ekraanil koostöövalmilt, kui lillelapsed kooris laulu rõkkavad.
Berliini Schilleri-teatris saab etendust, kus peaosades Broadway-staarid Shannon Stoeke, Tom Plotkin ja Scarlett – veel vaadata 5.oktoobrini. Kel sel nädalavahetusel Saksamaa pealinna asja, tasub piletisse investeerida, sest lisaks tähtede paraadile on Hair minu arvates üks vähestest suurmuusikalidest, mis on ka puht-muusikaliselt (helilooja Galt McDermot) huvipakkuv. Kes ei teaks hitte “Aquarius”, “Let the Sunshine In” ja “Good Morning Starshine”!
Berliini järel kolib muusikal Münchenisse, kus on Deutsches Theateri laval novembri lõpuni.
Hairi kohta on õeldud, et oma ajal polnud see lihtsalt show vaid oli revolutsioon – tundub, et “noored” pole kunagi nii suure mõnuga “noored” olnud. Meelde tuletades, Aquariuse ajastu ülistustega samasse aega kuuluvad Bob Dylani sõjavastane hümn “The Answer Is Blowing In The Wind” ja John Lennoni “Give Peace a Chance”. Laval möllasid Janis Joplin, Jimi Hendrix, The Who, Jim Morrison. Loeti Jack Kerouaci ja Alan Ginsbergi. Legendaarne Woodstocki rockifestival New Yorgi lähedal tõi kokku 500 000 muusikasõpra.
70ndad ja lillelapsed pikkade juuste, miniseelikute, etnohõnguliste pluuside ja nabateksadega on täna ka moepildis tagasi, nii et laval kantavad kostüümid on muide pärit justkui noorte lemmikute Mango, Zara või miks mitte ka Montoni kollektsioonidest.
Hipide kanepisuitsune mäss võrdsuse ja vendluse ideedega jäi kiiresti kapitalismi rataste vahele, jättes endast järele portsu sinisilmseid ideid, head muusikat ja narkoprobleemid. Hipid andsid ka hoo sisse läänes toimunud seksirevolutsioonile ja naiste emantsipatsioonile. Täna on lillelaste generatsioon 60nene, suur osa sellest leidis end teatavasti üsna mõnusalt süsteemist, mille vastu mässati. Lillevõimust laulnud generatsioon on mõnes mõttes vastutav ka tänaste sõdade, keskkonnareostuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse eest, kirjutab lavastaja Barry Arnold kavalehel. Nostalgiast kantud “Hair” on vanemale põlvkonnale – lääne kontekstis-- seega nagu eneseirooniline tagasivaade naiivsele noorusele. Eesti vaatajale ehk vaid killuke rockiajalugu.
