Karin Luts kodus tagasi
Suurnäitus “Konfliktid ja pihtimused. Karin Luts – 100” Tartu Kunstimuuseumis, lahti kuni 1. maini 2005.
Tartu Kunstimuuseumis (n-ö viltuses majas) on eksponeeritud aegade suurim Karin Lutsu (1904–1993) loomingu näitus, mis ulatub läbi kahe korruse. Tema krestomaatiliste ja enim reprodutseeritud maalide kõrval eksponeeritakse vähemtuntud ja täiesti tundmatuid töid, visandeid, joonistusi jms väikevorme. Tartu kolleegid on ära teinud suure töö, tuues tööd Stockholmist Eestisse, süvenedes Lutsu isiksusse tema kirjutiste ja päevikute kaudu, korraldades ettekannete päeva. Oodata on seni põhjalikemat publikatsiooni. Tartu Kunstimuuseum hoiab stiilselt Pallase joont.
Tänu Karin Lutsu loomingule on uuenenud eesti 20. sajandi alguse kunstiajaloo kirjutamine. Nimelt toimus Tallinnas 1994. aastal esimene kaasaegse feministliku kunsti näitus “Cood-ex”, kus Reet Varblane pani näitusel kokku kaks võimsa karakteriga naiskunstnikku – Karin Lutsu ja Epp-Maria Kokamäe. Seejärel avaldas Varblane toona pretsedenditu artikli Karin Lutsu loomingust feministlikus võtmes (Kunst nr 1, 1994), milline vaatenurk pole praegu küll enam uudis. Eelmine aasta kaitses Katrin Kivimaa Inglismaal Leedsis doktoritöö, kus Luts on ühe peatüki põhjalikumas analüüsis juba peakangelanna.
Sümptomaatiline, et Lutsu loominguga sai vabamalt tegelda alates 1990ndatest, sest nõukogude ajal kuulus kunstnik emigrantide poliitiliselt kahtlasesse kategooriasse. Pealegi keskendus modernistlik kunstiteadus meeskunstnikele kui uue ja väärtusliku loojatele.
Pallase tüdrukud ja poisid
Karin Luts õppis 1920ndatel Pallases Konrad Mäe ja Ado Vabbe juhendusel. Ehkki Pallases polnud naisõppurid just väga suur haruldus, vanadel ateljeefotodel figureerivad nad poiste kõrval ikka võrdväärselt, jääb ometi faktiks, et hilisemast kunstiajaloost on nad enamasti kadunud. Sajandi alguse Tartus võis noore naise jaoks olla suur julgus minna kunsti õppima – teadagi, kunstnikud kui kahtlane boheemlik seltskond ja aktimodellid kui küsitava moraaliga naisterahvad. Hiljuti eksponeeriti Adamson-Ericu muuseumis tänuväärset sarja eesti sõjaeelse perioodi naiskunstnike loomingust, tehes väljakaevamisi muuseumi fondidest ning üldistusi nende elust. Oma isiksuse reviiri kaitsmisel võisid eriti naisskulptorid tunduda väikekodanlike väärtushinnangute taustal kohati mingite “kiiksuga” tegelastena. Sõda lennutas nad eri ilmakaarde.
Kujutavas kunstis jäi poistega võrdselt kuuldele üksainus naiskunstnik – Karin Luts (kui arvestada Aino Bachi kõrgaeg sõjajärgsesse perioodi). Hämmastav, kui sooteadlik ja ennastväärtustav oli ta looming juba algusest peale. Selle asemel, et lahendada lõuendil “universaalseid optilisi maaliprobleeme”, nagu värv, valgus-vari, vorm ja kompositsioon, mida toona õpetati, kujutas Luts vägivaldseid piiblisüžeesid (süüta laste tapmine) ja naiste rollimänge (naine kui kõrgseltskonna daam, maaliv naine kui mees). Korduvaks figuuriks ta maalidel on madrus – positiivne ihaldusväärne (kuid lõpuni kättesaamatu?) tegelane, univormis kujutatuna küll isikupäratu ja veidi šabloonne.
Maalilaadilt haakus Karin Luts oma ajastu modernistliku kunstiga, mida iseloomustas n.-ö. tasapinnalisus (lõuendi kahemõõtmelisuse rõhutamine) ja primitivism (naivistlik joonistusviis). Neid eripärasid märkas kunstikriitika juba 1923. aastal, kui Luts oli alles värskelt Pallasesse tulnud, ent muidugi seostati Lutsu laadi meeskunstnikelt saadud mõjutustega, vastupidise võimalust poleks kellelgi ilmselt pähegi tulnud ja see oleks vist olnud välistatud. Samas kohtame Luts maalilaadis erisuunalisi kunstiajaloolisi detaile – näiteks Vana-Egiptuse silm või Vana-Kreeka nina – millel pole mingit seost modernistliku kunsti ideaalidega. Nagu teiste kunstnike puhul, ei esindanud siingi eesti versioon varamodernismist “puhast juhtumit”.
Teisel pool merd
Milliseks muutus Karin Lutsu looming Stockholmis, sellest polnud siiani Eestis kuigivõrd informatsiooni. Pärast II Maailmasõda haakus Luts lennult oma aja modernistliku kunstiga, suubudes abstraktsionismi, nagu mitmete teistegi pallaslaste looming. Mõnevõrra hilinemisega paiskus tema maalidesse sürrealism, keelemängude vihjelisus, keerukas läbipõimunud struktuur, olles ikka taas seotud naisvaatenurga teadvustamisega, spetsiifilise naiskogemuse kajastusega. Ilmselt “tõlkis” sürrealismi ka Lutsu jaoks eesti keelde Ilmar Laaban – Stockholmi eesti kogukonna särav hing. Igatahes tundus mullegi nostalgilisena pärast sõda maalitud noore Ilmar Laabani portree, sest ise mäletasin Laabanit vaid 1994. aastast, kui ta õhtulauas seltskonna meeleolu üleval hoidis.
Mõtteid tekitab Lutsu 1960ndate graafika, eriti võrdluses samal ajal kodumaal, “raudse eesriide” taga tehtuga. N.-ö. vabas maailmas sündinud tööde laad on hämmastavalt sarnane toonase Vive Tolli, Peeter Ulase, Evi Tihemetsa jt graafikaga, just nagu poleks Eesti olnudki okupeeritud. Kust võtsid kunstnikud selle vaimse vabaduse, kust püüti kinni uusi impulsse, kuidas vahetati infot, ka see kõik ootab veel kunstiteaduslikku uurimist.
Lutsu loomingus kajastuv reisigeograafia – eriti Prantsusmaa ja Itaalia – ning palju muud jäägu preemiana avastamiseks vaatajale, kes näitusele läheb.
