Karin Paulus „101 nõukogude aja ehitist“ Varrak, 2019. 216 lk.

„Meie kujundame oma ehitisi ja seejärel kujundavad nemad meid,“ on öelnud Winston Churchill. Millegi­pärast tõlgitakse originaalis olevat ingliskeelset sõna „buildings“ ­eesti keelde kui „keskkond“, aga Karin Pauluse äsja ilmunud raamatu „101 nõukogude aja ehitist“ kontekstis on just originaalis olev sõna ainuõige.

Eestikeelsete arhitektuuri- ja disainialaste raamatute riiul on saanud viimasel ajal head lisandust. EV100 raamatusarjas ilmus Pauluse raamat „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“, samuti lõi ta ühe autorina kaasa raamatus „100 ehitist – sada aastat“. Hiljuti ilmus ka Mart Kalmu „Eesti arhitektuuri 100 aastat“, mis on käsitletav kui lisamaterjal Kalmu kapitaalsele teosele „Eesti 20. sajandi arhitektuur“.

Karin Pauluse raamat keskendub ehitistele, mis püstitati Eestis nõukogude ajajärgul. Nagu ka nõukogude võim hakkas oma kehtimist Eestis lugema juba 1940. aastast, nii alustab ka Paulus just 1940. aastast pärit nn rahvakorteriteks ehitatud hoonetega. Läbi aegade saavad kajastatud kõik olulisemad ehituslaadid, mis viimase kaheksakümne aasta jooksul Eestisse jälje on jätnud – stalinistlikult suurejoonelisest ja baroksest linnaehitusest modernismi ja postmodernismini; nokitsevast eramuehitusest tööstuslike paneelkortermajadeni. Pildil on eri- ja tüüpprojektid, sigalad, kolhoosikeskused, militaarehitised, kultuurimajad ja muidugi Tallinnale olulise jälje jätnud 1980. aasta olümpia­ehitised. Autori vaade on väga lai ja tehtud on tõsist tööd: uuritud arhiive, intervjueeritud arhitekte ja tellijaid.

Raamat toimib ka ­omalaadse mälestuste äratuskellana. Lugedes lugusid ikoonilistest ehitistest, kerkib silme ette aina uusi lugusid, mis lugejal nendega isiklikus elus on seotud. Ammune kontsert, külaskäik, inimestevahelised suhted – kõik need taaselustuvad ehitiste kaudu.

Ka Pauluse joonistatud ühiskondlik kontekst on rikkalik ja küps – ta seletab ära N Liidu väärastunud majandusmudeli ning väljapoole suunatud sotsialistliku võrdsuse mantrat seestpoolt ahistava jäigalt hierarhilise ühiskonnamudeli, kompartei võimumehhanismi või tänaseks kadunud väiksemate majandusüksuste – nagu näiteks teenindusmaja – olemuse. Samas ei muutu ta dotseerivaks ega pilka inimesi, kes ka nõukogude aja tingimustes ühel või teisel viisil edukad olid, kuigi lugeja peas võivad sellised mõtted ju tekkida. Selleski on Pauluse lähenemine teemale väga humanistlik.

Lugude sees tutvustab Paulus arhitektide ja sisearhitektide elulugusid (näiteks võluv kokkuvõte sisearhitekt Maile Grünbergist Tallinna Lennujaama terminali loos), raamatus on silmapaistvalt nõtket keelekasutust: „nõukogude nihestatud modernism“, „turd ansambel“, „keskmisest temperamentsem pinnamood“, „teemandina tahutud maja“, „ähmjas tekst“ jms. Põnevad on ka kõrvalepõiked kultuurilukku – näiteks Jüri Okase poolt Mäo bensiinijaama projekteeritud kummalisest kaarseinast rääkides teeb Paulus ekskursi nii postmodernistliku arhitektuuri teoreetikuRobert ­Venturi kui ka semiootik ­Roland ­Barthesi juurde. Raamatu lõpus on indeks ning boonusena ka lehekülje jagu soovitusi edasiseks temaatiliseks lugemiseks.

TÄIELIK ULME: nõukogudeaegne villa Paulberg Pärnus oleks nagu kosmoseajastust välja astunud. Foto: Karin Paulus

Raamatut lihtsalt kiita tähendaks sellele ülekohut teha. Väga harva kohtab selliseid raamatuid, mis ei lihtsusta ehituskunsti kui väga keerulist inimtegevuse ala, kuid samas oskavad olla tavalugejale mõistetavad, keeleliselt ilmekad ja laia ühiskondlikku konteksti pakkuvad. Pauluse raamat just selline ongi.