MUIS, mu arm


Digiteeritud museaalid muis.ee’s! Vabakutselise uurijana olen kohutavalt õnnelik, et aina enam kraami on nüüd avalik ja võimalik on pääseda ligi ka kohati vaid fondihoidjale teada olnud materjalide. Eri andmebaase (näiteks dea.digar.ee, AIS, ETERA, Geni, teele.luts.ee, Inforegister) kasutades ja tulemusi analüüsides ning tõlgendades võib jõuda uskumatute tulemusteni.

Kole ilukirjandus


Olgu selleks fs või Sveta Grigorjeva, Pavel Sanajev, Dostojevski või Zola, naudin ehedat inimhinge ja olustiku prepareerimist.

Disain


Urmas Lüüsi pross „Norma Reloaded“ (2017), tehtud nõukogude aja Norma märgist.
Disainist kirjutajana jälestan ilmselt üsna kurioossel kombel valdkonnaga tugevalt läbi põimunud sisuturunduslikku ilulemist. Mind paeluvad tähendused, vastuolud, veidrused ning kuidas disain disainib inimeste elustiili ja maailmapilti.

Komberuum


Aasta-aastalt aina suuremate raskustega püüan ärgitada tudengeid arutlema rituaalide, sümbolite, kohtade tähendusväljade üle. Kas räpaseks läinud trikolooriga sokk on pühaduserüvetus nagu ka sinimustvalge jäätise nahka pistmine? Kas paraad ei ole täna mitte geilik camp? Proovin öelda, et kodumaa-­armastus ei võrdu ortodokssete arusaamadega, vaid loovisikutel peaks jätkuma julgust ka rituaalide vabameelseks tõlgendamiseks.

Jääkideta


Meie tarbimiskallakuga ühiskonnas on ikka tänuväärne, et disainis/kunstis mõeldakse aina enam sellele, kuidas teha esemeid, mis on nii head, et neid tahaks pärandada; kuidas pakutakse esemeid, mis on tehtud jääkideta või tehtudki tootmisjääkidest või kus kasutatakse peale liha nahkapistmist ka looma luid ja soolikaid.