Karjalainen ja Veli-Matti Järvenpää

“Paratiisin Pojat”

(Polo Records)


Miks, jumal, miks küll hakkavad paljud teatud ikka (ja kindlasti kõrgele tasemele) jõudnud kitarristid tegelema etno-, rahva- või folkmuusikaga, mängivad koos mustlaste, eskimote või indiaanlastega?

Tüdimusest, arvan ma. On juba oldud noor ja metsik, siis keskealine ja enesekindel, nüüd hakkab iga kogunema kontidele ja tahaks teha midagi sellist, mille eest mainstream-kriitikutelt kohe pasunasse ei saa.


Soome üks parimaid kitarriste J. Karjalainen tegi oma “kõrvalehüppe” ameerika-soome lauludega. See on polkabilly, mis koosneb Põhjala akordioniakordide ja USA lõunaosariikide kitarrihelide sulamist.


Lihtsad, isegi primitiivsed, rämeda häälega jau­ratud laulud. Küllap needki soomlaste Ameerika-seikluse saja-aastase ajaloo sügavusest pinnale kerkinud laulud lähevad kellelegi sügavalt hinge. Aga loodetavasti on see J. Karjalaisele siiski põgus kõrvalehüpe, mitte pöördumine ja valgustumine.
3