Karpkala armatuurlaual ehk kuidas saada reisikirjanikuks
Esmaspäev
Reisikirjanduse kõige tähtsamaks koostisaineks tunnistab kirjanik Rory McLean teekonna ja sisemise sunni. Alati tuleb kirjutada millestki, mis ennast huvitab – huvi hoiab lugejat raamatus kinni.
Sellest et ükski teekond pole lihtne, annab tunnistust MacLeani enda tööstiil – iga raamatu peale kulub keskmiselt kaks aastat. Kõigepealt tuleb kirjastajale maha müüa idee, järgneb neli-viis kuud taustauuringuid, kolm kuni kuus kuud reisimist ja viimaks poolteist aastat kirjutamist.
Päeva lõpul antakse kodune ülesanne: kirjutada üks algus.
Teisipäev
Nii, algus. Kirjutasin alguse, aga tuleb välja, et alguses peab juba kõik sees olema. Nii see, mis teekonda ette võtma innustas, kui ka armatuurlauale potsatav karpkala. Ei tunne end eriti kindlalt.
Päev kulgeb tähelepanekute tähe all. Rory kõneleb klišeede kahjulikkusest ja meelte tähtsusest kirjelduste loomisel. Ja sellest, miks kõik tuleb kohe üles kirjutada, mitte teha digifotokaga klõps ja mõelda, et küll ma pärast kirjutan. Esmamuljed on kõige eredamad, kinnitab ta, ja kui need kärmelt üles kribida, on pärast olemas ehe materjal, millele toetuda.
Keegi küsib, mille poolest erineb lihtsalt reisimine raamatureisimisest. Loomulikult märkmete tegemise poolest, kostab Rory. Reisil olles teeb ta iga päev pidevalt väikseid ülestähendusi, millest järgmisel hommikul sünnib põhjalik kirjatükk. Nimelt tõuseb Rory kell kuus üles ja kirjutab umbes kella üheksani. Ja siis jälle teele.
Kirjutamise osas paneb ta südamele, et iga sõna peab kandma tähendust. Materjali on niigi piisavalt, niisama sõnakõlkse pole vaja. Määrsõnad on täiesti keelatud.
Päeva harjutuseks kirjutame kahekümne minutiga kirjelduse. Ükskõik mille. Loeme need järjekorras ette. Igaühes on midagi head, mis esile tõstmist väärt. Minul lipsab sisse klišee. Kurat ja põrgu!
Kirjutamisele järgneb toimetamine. Iseenda kirjutatu tuleb võtta paari lausega kokku. Huvitav on jälgida, kuidas tekstiga ringi käiakse, kes kui karmilt julgeb rappida. Enamasti muutuvad kirjeldused täpsemaks, ainult paaril korral tundub, nagu oleks midagi kaduma läinud.
Lõpetuseks kuulame lõike Dylan Thomase ja Doris Lessingi lapsepõlvekirjeldustest. Täiesti erinevad.
Kolmapäev
Kolmanda päeva teema on tegelased ja dialoog. Räägi inimestega! Nagu muljete puhul on siingi oluline koht märkmetel. Alati kirjuta kõik vestlused üles! Roryga näiteks juhtus nii, et esimese raamatu tarvis reisides sai ta kuulsaks kui kehva põiega tegelane, sest tormas unustamishirmus pidevalt keset vestlust tualetti, et kuuldu üles tähendada.
Ka soovitab ta teha kärmeid visandeid, sest nii talletub esmamulje ja mõni oluline külg inimesest. Joonistusoskus ei mängi rolli. Igasugune pealtkuulamine on äärmiselt soovitatav! Vestlused tuleb muidugi läbi töötada ja oluline välja sõeluda.
Päeva harjutus on kirjeldus. Kõik saavad kolm suvalist märksõna-väljendit ja kõiki tuleb kasutada. Üks omadussõna, üks koht, üks tegelane. Minul on “Kuuba vangla”, “hauakaevaja” ja “elevil”. Arvutid hakkavad klõbisema, tegelased ärkavad ellu ja üks lugu tuleb parem kui teine. Ekraanile tekivad täiesti uskumatud tegelaskujud. Näiteks väga evil Rhonda Byrne’i “Saladusest” inspiratsiooni ammutav ämmaemand.
Neljapäev
Kõige keerulisem ja inspireerivam päev: isikliku kogemuse kirjeldamine. Jään hiljaks ja jõuan kohale hetkel, mil tuleb üles tähendada väga raske hetk isiklikust elust. Draama. Tragöödia. Võtab see alles aega. Ettelugemine pole kohustuslik, seda teevad ainult mõned julged. Mina seda pole. Need lood, mis ette loetakse, on väga karmid.
Harjutuse teine pool on lihtsam. Seesama lugu tuleb panna kirja kellegi teise vaatepunktist, kellegi, kes võinuks sind samal ajal vaadelda. Oi-oi! Ettelugejaid on seekord rohkem, aga lood pole sugugi kergemad.
Päeva jooksul selgub siiski, et isiklikku ei maksa karta ning kirjanikul peab olema julgust, julgust ja veel kord julgust.
Reede
Ettelugemise päev. Lõputöö ei pea olema reisijutt, vaid ükskõik milline 1500-sõnaline kirjutis. Põnev on näha, kui eripalgelised on kõik üheksa kirjutajat ja kui osavalt rakendatakse nädala jooksul õpitut. Käime ära Athose kloostris, kuhu naisi ei lubata, põikame Pariisi sügelevale kassile homöopaatilist leevendust tooma ja veedame mitu tundi Karachi lennujaama meestega.
Eesti võiks siit küll kohe kolm kirjanikku juurde saada. Olgu, kaks – üks juba kirjutab. Aga ma ei ole ikkagi päris kindel, kas kirjutamist saab niimoodi kursustel õppida.
Samas annavad heatahtlik analüüs ja innustav arutelu kindlust juurde.
MacLeani esimene raamat “Stalin’s Nose” (1992) jutustab Berliini müüri lammutamise aegsest teekonnast Trabandiga Berliinist Moskvasse ning jõudis Suurbritannias esikümnesse. “Oatmeal Ark” (1997) on lugu kirjaniku Šotimaalt Kanadasse pagenud perekonnast. Kolmandas teoses “Under the Dragon” (1998) avaneb salapärase Birma pale.
Veel on Rory MacLean on proovinud leida ilu ja headust Floridas (“Next Exit Magic Kingdom” 2000), leinanud Kreetal ema ja ehitanud lennumasina (“Falling for Icarus” 2004) ning uurinud seda, mis on saanud lääne noori 1960ndatel Istanbulist Katmandusse viinud hipirajast. “Magic Bus” (2006) jõuab meeldejäävate tegelaskujude ja peategelase hippie trail’iga reisikirjanduse žanri serva peale ning annab välja korraliku romaani mõõdu. Praeguseks on raamat iseendast suuremaks kasvanud – omaaegsetelt rändajatelt on tulnud nii palju tagasisidet, kirjutisi ja fotosid, et selle haldamiseks tuli luua fotoalbum Flickris ja konto Facebookis. Viimase raamatu “Missing Lives” (2010) tarvis tegi kirjanik koostööd fotograaf Nick Danzigeriga. See koosneb viieteistkümne perekonnaga Jugoslaavia sõja ajal juhtunud lugudest.
