Karu kroonikad: Tühjus, kiievi kotleti soundtrack ja jäljendav kultuur

Vaatan kaluriküla peatänavat, mis on hirmuäratavalt inimtühi. Päike paistab, teed katab jää. Vaikus on nii terav, et imelik hakkab. Selliseid banaalseid kirjeldusi suudab toota ja enesestmõistetavuste üle ikka veel imestada vaid realiteeditaju lõplikult minetanud linlane.

Keegi ei sae puid. Keegi ei kopsi ehitusel. Koerad ei haugu. Muidugi pole siin talvel palju inimesi, põhjaranniku saatus on selline. Siiski, mõned autod sõidavad mööda ja järsku ilmub nurga tagant maakonnakeskuse liinibuss. Keegi on alati kohal, vahetevahel tundub küla vahel jalutavale võõrale, et teda jälgitakse.

Tühjus on iseenesest kohutavalt nauditav. Nii akustiliselt kui ka ruumiliselt. Aga seda ei pruugi olla kerge taluda.

*

Mulle meeldib üks kesklinna väike söögikoht, ei oska öelda, kas see on nime poolest kohvik või õllekas. Mulle meeldivad sealsed päevapraed, sest nendega nähakse vaeva. Iseäranis hea on nende kiievi kotlet, krõbe, kanafileest, sulavõiga täidetud ja hästi maitsestatud. Juurde riis ja mõni igal juhul kapsast ja porgandist keerulisem salat. Aga helitaust! Ääh! Ikka mingi vaibakloppimisraadio nõmeda lobaga! Ma saan aru, et see on köögipersonali ja puhvetipidaja ettekujutus mõnusast äraolemisest, aga see ei pruugi olla kiievi kotleti fännide arvamus. Ja sel söögikohal on olemas ka tüki maad kallim à la carte menüü. Selle olemasolu võiks ju välistada Tallinna-Tartu maantee äärse odava puhveti õhkkonna?

Miks arvatakse, et kõigil inimestel on samasugune kõrgepingeline tühjusehirm kui neil tüüpidel, kes avalikku ja poolavalikku ruumi müraga reostavad?

*

Mart Juur on julge mees. Tegelikult polnud tema hiljutine Postimehes ilmunud rünnak kodumaise hip-hopi pseudogänsta-osa vastu midagi uut, aga siiski. Seltskonnaüritustele ma Mardi asemel esialgu mõnd aega ei läheks.

Asotsiaalne, tegelikkust eirav hip-hop on tüüpiline eesti kultuuri ilming. Laenuline, pealiskaudne, dekoratiivsetele poosidele tuginev. Meil pole mõtet tegelikus elus kodanlikku eluviisi viljelevaid räppareid milleski süüdistada, nad on osa suuremast mustrist. Kas või 90ndate eesti kunst kubiseb laenulisest sisutühjusest, töödest, mis on tehtud konjunktuursetel põhjustel. Kas või moemaailm on alati olnud täiesti süüdimatult ulmeline. Ja miks on uute eramute fassaadid tulvil puitreste ja pikki kitsaid aknaid?

Heie Treier on toonud kunagi kunst.ee graafilise disaini lisas hea võrdluse. Nähes skandinaavia ruunikirju, hakkasid ka eesti talumehed samasuguseid jooni puusse lõikama. Ainult et ilma sisuta, sest sellest ei saanud nad aru. Ilu pärast lihtsalt. Õnnetuseks kehtib selline, imitatsioonile ja dekoratiivsusele keskenduv lähenemine eesti kultuuris ikka ja ikka ja ikka veel...