Karu kroonikad: võimsad mehed automobiilides ja muid uudiseid teedelt

Marek läheb lohiseval sammul poodi. Ürgo ja Aivar jäävad autosse, sest nad on nii väsinud. Auto on nii mõnus, auto on 7. seeria bemm, ja üldse mitte vana, kõigest 1996. aasta mudel. Autol on nahkpolster; ja ilgelt hea tümps. Seda siis, kui auto seisab. Kui auto sõidab, lisandub mootori mõuramine, ja see on eriti mõnsa. Nagu sõidaks tank läbi linnatänavate.

Nüüd seisab see auto äärelinna hotelli ees, väsinud mehed sees lamamas, kevadine tuuleõhk puhub akendest sisse ja uus Modern Talking üürgab. Marek on samal ajal juba poes ja ostab sealt poolteiseliitrise Monastõrskaja Izba. Punase! Kui ta sellega autosse tagasi jõuab, kõlab heakskiitev mörin. Mootor pannakse käima, auto lohiseb paremale ära.

Pool tundi hiljem näen täpselt samasuguseid inimesi, ainult et 5. seeria BMW roolis, kaks kilomeetrit eemal. Ka nemad aelevad oma masinaga külapoe ees. Kui auto kohalt võtab, kostab lohin, mingi actionfilmiliku autojuhtimise paroodia. Mulle hakkab tunduma, et igas Tallinna-lähedases suvitusasulas või kalurikülas on oma stamm-põmmpead, kes on arusaamatuil põhjusil omandanud hea ja kalli auto (metsavargus? Maamahhinatsioonid? Lihtsalt “äri”?) ja tolgendavad sellega asulakeskuses või kihutavad nürilt ja mõttetult ringi. Mis inimesed need tegelikult on? Saladus.

*

Põmmpead põmmpeadeks, nad on niigi naeruväärsed oma lõtvuse, kroonilise pohmeluse ja algajalt autopedeliku (vt eemise Areeni nädala sõna rubriiki!) hoiakuga. Tegelikult hirmutab mind liikluspilt linnaäärsetes maakohtades. Mingi nolk kihutab kohutaval veneaegsel külgkorviga mootorrattal ilma kiivri ja tõenäoliselt ka juhilubadeta mööda külavahe-, aga ka peateid. Tütarlapsed jauravad motorolleriga. Iga rolleri või jalgratta järel lohiseb rulluisutaja. Pärnamäe teel kütavad kolm rulluisutajat kõrvuti! Jalgratturid vänderdavad ja eelistavad ka kahekesi kõrvuti sõita. Aeg-ajalt sööstavad oma sõidukitega teedele äsja kolmerattaliste seljast maha astunud lapsed.

Kui siia lisada veel kevadel teedele ilmunud aeglased Žiguli-mehed ja pohhuistlikud kihutajad, siis on tagajärjeks hirmuäratav kaos. Iga nurga tagant võib sulle ette joosta hullumeelne, iga kurvi taga võib mõni alaealiste trupp etendada kujunduisutamist vastassuunavööndis.

Mulle tundub, et kui täiskasvanud väärliiklejaid tõesti enam kasvatada ei saa – ja see on päris masendav mõelda –, siis vähemalt noori peaks kuidagi dresseerima. Kus on lapsevanemate kõva sõna, kus on hirmuäratavate näidetega liiklustunnid?