Karvaste koonduslaager
Sellal, kui möödunud nädalavahetusel pealinnas Coolio gängstade paradiisist laulis, kogunesid kõik Maarjamaa vähegi pikajuukselisemad ja hevilembimad kodanikud Raplamaale Vana-Vigalasse, et saada osa kahepäevasest metalmuusikaprogrammist (sedakorda kaks lava ja üle paarikümne bändi) ja manustada suurtes kogustes õlut. Ürituse, mille alapealkiri oli “Juurte juurde”, võttis üks neiu kokku sõnadega “karvaste koonduslaager”: kui keegi laagriplatsile Zyclon-B-d pihustanuks, oleks Eesti kaardile saanud kirjutada “Estland - metallistenfrei”.
Esimese päeva üllataja oli Zorg, mis astus üles uue laulja Lemoga (ex BDÖ). Kuigi siit-sealt kostis uue vokalisti aadressil teatud virinat ja vana Zorgiga harjununa oli mõnevõrra raskem lugudega kaasa mõelda, rokkis küll. Ning töötlus loost “Jää jumalaga Mann” (originaalis vist Kukerpillide lugu?) kõlas ka uue laulja suust usutavalt.
Raskerokifestivali peaesinejana reklaamiti välja Antimatter Inglismaalt. Paraku ei suutnud see bänd vähemalt siinkirjutajas erilisi emotsioone tekitada, ehkki tegu on doom-metali lipulaeva Anathema endise basskitarristi projektiga ja esitamisele tuli mitmeid Anathema kavereid. Kuid Hard Rock foorumi külastajatelt teenis bänd küll vaid kiitust.
Kodumaine pagan-metalit viljelev Tharaphita on kahtlemata üks siinse publiku absoluutseid lemmikuid. Bändi tugevaimaks küljeks on meloodiate ja sõnade lihtsus ja meeldejäävus, mis võimaldasid “Merekuradil” kujuneda Eesti metali hümniks ja “Välgusüdamel” üheks enim kaasaelatavaks looks. Esimest lugu, tõsi küll, ei õnnestunud Vana-Vigalas kuulda, ent teine tekitas kahtlemata päris paljudele metallistidele hommikust kaelavalu: moshimise järelnähtu ja karvikute “kutsehaigust”. Ning vokalistil ja Tharaka, nagu bändi hellitavalt kutsutakse, põhimehel Ankil on kahtlemata väga hästi väljapeetud imago. Ehkki mehe needistatud käeehete külge riputatud kirvetera on teeninud mitmeid mõnevõrra sarkastilisi kommentaare ja lõbusaid muigeid.
Varahommikuni kestnud peo järel roomasid puruväsinud hevikad oma telkidesse magama, ent ürituse hilinemisest johtuvalt ei olnud nende uni kuigi pikk, sest laupäeval alustasid bändid sellevõrra varem. Tartust pärit Ugli Ogre rõõmustas publikut festivali väiksel laval folgiliku metalliga, millise juurde kuulus mõistagi ka plokkflööt. Peale esinemist kirus bändi laulja Jamez maapõhja ajanappust, mille tõttu jäi esitamata suurepärane kaver Stormi “Villemannist”.
VÄIKSE LAVA PÄEVA NAEL OLI KAHTLEMATA Narva tüdrukute Shabash. Bändi, mille pooled liikmed on vaevalt passiealised, huvitavaimaks looks oli rokiürituste püsikliendist Riho Baumannist rääkiv laul. Lilledega kaunistatud rohelise kaabuga hipivanaisale oli lugu mõistagi väga meeltmööda.
Shabashi tugev külg on laulja Sanctumi laia ulatusega hääl, mis võimaldab neiul laulda nii naiselikult kõrge kui ka ehtmetalselt madala poolrögiseva häälega. Metallisti jaoks ülimalt kõrvupaitavat kriiskamist demonstreeris laulja loos “Angel”, millise loo pühendus oli siinkirjutaja jaoks väga meeldiv. :)
Väikse lava põhiesineja oli teisel festivalipäeval Prantsusmaalt pärit Siffle-Chopes, mis esitas kavereid erinevatelt death-metal bändidelt. Bändi omapäraks on see, et selle kaks liiget on verelt pooleestlased. Teise maailmasõja eel kolis noor Igor Uibo Saksamaale ja hiljem Prantsusmaale, töötas seal aastaid kultuuriajakirjanikuna ning sai kaks ülimusikaalset poega, kelle Eesti nimed - Ilmar-Marti ja Kalevi - pole prantslastele just väga keelt mööda. Need noormehed esinesid Hard Rock Laagris muide ka eelmisel aastal, toona oli bändi nimeks Bloody Sign. Ning lisaks metalile esitavad noored Uibod ka vanamuusikat ja jazzi.
“Muusika on meil alati kodus olnud ja väga tähtis koht on Eesti muusikal, nagu Tubin, Tormis, Pärt ja Sisask,” rääkis Igor Uibo (70). Vanahärra sõnul on metal tema jaoks täiesti kuulatav muusika, kui see on hästi läbi töötatud ja kui seda hästi mängitakse. “Metallis peab olema sisemine konstruktsioon, selgroog. Ja minu pojad on sama meelt, enne esinemist teevad nad kümneid proove: mütsiga lööma nad lavale ei lähe,” kinnitas Uibo.
Siffle-Chopesi ehtprantslasest liige Nathaniel Colas jäi bändi esinemisega rahule: “Kuradi cool. Publikuga oli väga hea kontakt, natuke häirisid mõned väiksed apsakad pillidega.”
FESTIVALI RADIKAALSEMAID KÜLALISI KÖITIS kahe päeva esinejatest ilmselt enim Loits, mis viljeleb national-romantic metalit. Natsionalistliku bändi juurde kuuluvad muide ka publiku “heil!” hüüded ja tihtipeale ka sirge käega teatud ilmakaarde näitamine. Ehkki üks külalisest sõnastas enne Loitsu esinemist oma suhtumise sellesse bändi sõnadega “Loitsu kavatsen mina igatahes puhtalt maha juua, mulle siuke kuradi attitude ei meeldi”, ei tulnud bändil fännidest puudust. Laulja Lembetu omapärane rögisev hääl teeb näiteks loost “Tõelised Kuningad” tõelise metalse maiuspala.
Millise Eesti bändi laulusõnu teab publik kõige paremini? Pole erilist kahtlust, et selleks on Metsatöll. Nagu alati tekitas bänd ka sedakorda publiku seas tõelise hüsteeria, pannes nad kaasa laulma lugu “Põhjatuulte Pojad ja Tütred” ning omalaadsesse meditatiivsesse seisundisse laskuma shamaanilikult monotoonsete ent kaasakiskuvate “Metsaviha II” ja “Ussisõnadega”. Metsatöll teab kuidas publikuga suhelda ning laulja Rabapagana hüütud “Te olete fantastiline publik. Teil kõigil on hundi süda sees!” tegi temast ilmselt rahva lemmiku.
Peale bändide sai kohaletulnud publikum (keda ka tagaishoidlike arvestuste kohaselt oli üle 500) nautida karastust kohalikus jões, mitmeid mänge (kirvevise, köievedu) ja mõistagi metallistide lemmikjooki õlut. Igas mõttes hevika paradiis ning teisel päeval oma suurepärase häälega Heraldis rahvast rõõmustanud Mart Kalveti sõnad kinnitavad seda:
“Paistab, et miski ei suuda peatada Eesti metalscene marssi rahvusvahelise kvaliteedi suunas. Laager läheb iga aastaga järjest paremaks ja mina isiklikult ootan juba järgmist.”
